Tartu-elu viimased päevad

.
Täna hommikul ärkas üles vist üks täitsa uus tüdruk. Eile õhtul sai veel viimaseid kordi oma kiire-kõnelisi eestipärase diktsiooniga "Resebeställingen, hej!"-sid tuulde loopida, nautida veel viimaseid kordi kuidas sind poolakaks peetakse ja kohvile kutsutakse, kuidas su rootsikeele oskust kiidetakse või neetud rassistiks kutsutakse, kuidas peale kõne lõppu kuuled, et see oli jälle välismaalane... Nüüd on mulle selgeks saanud, et minust ei saa iial "eesti arsti", kes Soome-Rootsi parematele jahimaadele põrutab. Siis oleksin ma igavesti lihtsalt üks utlänning.

Ärkasin üles kogu oma maise vara keskel, mis tuli valgel hobusel Tallinna-kodusse toimetada. Sai natuke trepi-jooksu 4nda korruse ja "hobuse" vahet tehtud ja kruiisimine võis alata. Enne tuli loomulikult notsu-kummikommidega end varustada, et pikal reisil ometi nälga ei jääks. Ei jäänud.

Vana aasta sees jõudsin veel oma lapsepõlve-mängumaadel käia - Vilusi maja seisis nukralt omal kohal, mu armas vanaema pilve pealt lehvitamas. Viisin vanaemale jõuluks soojust ja sära ning kohendasin tekki, et tal parem oleks... Ta on alati olnud minu lapsepõlve päike, temal olid kummutis alati kõige magusamad kommid (mis olid eriti magusad siis, kui neid salaja näpata... ükskord olid Twisti kommid, mõtelge!), kelgutama minnes ei passinud ta kunagi mäe otsas nagu lapsevanemad ega lugenud sõnu peale, et ära ikka tee peale sõida ja vaata, et keegi sulle otsa ei sõida - tema oskas ise ka kelgutada (see pole tegelikult üldse keeruline tegevus!). Ta saatis sind iga päev kooli - kuigi sina ju polnud enam memmekas, sa ju oskasid juba ise kooli minna... kuid tagantjärgi mõeldes polnud midagi paremat sellest, kui vanaema käekõrval läbi lumise männipargi jalutada. Pärast teismeigagi muretses ta su käekäigu pärast: kas sa ikka tanssi oskad? Liisukene, ma nii kardan et sa lähed mustale mehele... Oi Liisukene, sina ei ulata pliidi pealt tikke võtma, las ma ise...
See väike päike on mul alati kaasas, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Ja vanaema - ma luban, et ei lähe mustale mehele!

Rohelised jõulud

Jõul 2006 tuli eriskumalisel moel. Jõululaupäeva hommikul ärkab papa Parker üles ja kuulutab oma tütrekesele, et maal jäi toomapäeval muru niitmata ja auto pesemata. Nii tõttasid papa ja mamma Parker tänasida toimetusi tegema ja lindudele jõululauda katma. Aga õigus. Lindudele ei olegi vaja lauda katta, nende jõululaud on juba suvest saati kaetud olnud.

Enne jõulu-nuuma kui päkapikud veel kõndida jaksasid, tuli jõulurõõmu viia ka neile, kes jõululaupäeval üksi kodus küünalt põletavad. Jõulud on ju ikkagi andmise aeg...

Lisaks andmisrõõmule, ei tohi unustada, et tegelikult on perekond see, mis on tähtsaim üle kõige. Vahel võib see soe tunne ületada ka lapseliku ootusärevuse ja saamisrõõmu - nimelt jõuluvana ja ta kingikoti. Sest mõnel aastal läheb ka nii, et kõik tõesti lubadusest, et sel aastal kinke ei tee, ka kinni peavad. Ilmselt see jõuluvana ikka mõnda porilompi ära uppus või ajas aastaajad kliimasoojenemise tõttu sassi. Sellele vaatamata võivad jõulud olla imelised...

RAHULIKKE JÕULE TEILE KÕIGILE, MU KULLAKESED!!!

P.S. Kui nüüd kõik väga ausalt ära rääkida, siis kõik jõuluvanad ka ära ei eksinud. Niiet nüüdsest olen igati varustatud väikeste printsidega :) ja jään ootama väikse veidra mehikese härra Huu külaskäiku

Veel koolilaps

Mingi imelik värk on. Mul on homme viimane koolipäev. Muidugi käib selle juurde pisiasi, et homseks peaksin teadma kõike kuulidest-haavlitest-kirvestest-ja-nugadest, autodest ja rongidest, nööridest ja kõigest muust huvitavast. Seda ma otseloomulikult ei tea - aga lähen panen oma loomuliku intelligentsuse proovile. Vat nüüd on kahju küll, et nii korralikus sõpruskonnas üles kasvasin. Oleks ikka mõni pätt ka olnud, vat kui lihtne siis oleks!
Lisaks sellele, et kool otsas on, saavad kõik kasekese ja mõmmikommid ka kohe otsa. Täna pidin terve käterättide kuhila läbi tuulama selleks, et seda väärtuslikku mõmmikommi saada. Head lapsed ikka saavad kommi ju!
Ahjaa, nüüd peaks veel mõne ilusa poisi ka ära rääkima, sest tegelikult ka on jube tore hunnikuteviisi tarkust ja muidu lahedat kraami Tartu-Tallinn manteel sõidutada. Onja? ;)

Varsti saab piparkooki!!! :D :D :D Katsuge te mulle midagi vastupidist väita!

...oma hinge eest tuleb hoolt kanda

Mõtlesin, et seletaks oma viimaseid arglikke rõõmuhõiskeid... Nimelt sai kõik alguse 1. novembrist, mil esitasin avalduse, et Euroopa Noortega aastaks ajaks Kostariikale lastehaiglasse laste "ingliks" minna - käia ja lohutada ja mängida, et lapsed kõik valu ja haigused unustaks... Reedel sain teada, et nüüd sõltub kõik vaid minust - kas hüppan alt ära või lähen oma pikaajalist seiklusjanu kustutama. Nüüdseks on mu projekt kinnitatud.
Kas mu unistus ongi jätta kedagi enda järgi igatsema? ja ilmselt ka ise igatsema - vaatamata surfilainetele, igast huvitavatele mardikatele ja lihasööjataimedele, pisikestele mustadele inimestele ja loomulikult aastaringsele +21le... Aga unistused tuleb ju siiski täita, muidu saad vanaks ja polegi oma lastele midagi rääkida (et kuidas Fidel Castro aiast sai sidruneid pätsatud ja kahekesi ühe tuusikuga Kaukaasias käidud)...
Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli see, et kuidas ma jõulud ilma lumeta üle elan... Vaadates aknast välja, kuidas rohi rohetab ja porilombid sillerdavad, mõtlen, et olekski tore veeta jõulud rannas peesitades - nii vahelduse mõttes, teate küll.

Vuuhhhhuuuuu!

Kostariika, here I come :D

Singing in the rain

Einoh... ilus detsember on! Täna tööle tulles mängisime Kadriga Mary Poppinsit - ainult et vihmavari ei pidand kahjuks vastu, muidu oleksime juba Inglismaale lennanud. Aga ei läind jälle õnneks! Eks homme proovib jälle...
Aga surfilauast ja kalipsost oleks täna küll kasu olnud. Tööle jõudes olin läbimärg nagu oleks riietega dushi all käinud. Oleks pidand ikka trikoo selga panema... aga noh, siis võiks selle hoopis tööl selga panna - vähemalt üks kuiv riietusese ;)

La vita e bella

Varsti saab lennukijaamas üht suurimat eluarmastust käega katsuda jälle. Mu teine suurim armastus viib mu sinna. Teda saab ka käega katsuda :P
Need pisikesed Tallinna-lõbud: kõiki kullakesi näeb... ja loodetavasti mahuvad nad kõik ka graafikusse ära. Sest millegipärast on jumal nädalavahetused nii lühikeseks loonud.

A muidu on elu täitsa superluks! Kui jõuluvana oma penikoormasaapaid porilompi ära ei kaota ja ikkagi heade lasteni jõuab, siis on eriti mycket bra!
Mu vennaraasul on täitsa oma Aura saun - selle erinevusega, et seal laval ei laiuta pensiuneerid ega kilka 3-klassi tüdrukud, kes on klassiekskursioonil ujulasse. Vot nii superluks lausa!
Eelmisel nädalavahetusel sain vähemalt kolme inimest shokeerida faktiga, et mul on ainult niiiiiii natuke lõpueksamist puudu - aga ärge te sellegipoolest lootke, et siis teile tasuta piiritust ja näidisravimeid tooma hakkan. Oo ei! Mul läheb neid omalgi vaja!

Ja üldse! Milleks ma siis eelmisel aastal omale suusapüksid ostsin - porilombis surfamiseks või?!?! Miski on mäda siin Eesti riigis, ma ütlen!

Ei tööle, jah jõudeelule

vuhuuuu! aga enam ei pea üldse palju tööl käima :D Enam ei pea näiteks nädalavahetusel sellepärast Tartusse jääma, et kõva raha teenida ja kuulda kui lahe ikka Tallinnas oli. Lõpp Samresi-orjusele! Hakkame kirikurottideks! Siis tekib muidugi küsimus, et kes mind Amsterdami õunakooki sööma, Itaaliasse kohvi jooma ja Ruandasse banana-beer'i mekkima viib...

Loll pea on ihu nuhtlus

Kogu oma mõttestatud tegevuse tagajärjel olen terve õhtupooliku istunud ja küünelakieemaldi ja lakibensiiniga oma lauda super-momendist puhtaks poleerida üritanud. Siiani pole veel õnnestunud.
Aga teel lahustini ja tagasi leidsin uue ja täiuslikuma depressiooniskaala: nimelt, kui palju peab poest kommi ostma selleks, et ennast vähegi normaalselt tunda... No vahel ikka peab.
Kõik algas sellest, et sai hommikul vasaku jalaga üles ärgatud ja hommikukohvi mitte joodud.

Kõnekeskuse rõõmud

Aga mulle tehti just abieluettepanek! Lausa 2 rootslasega korraga oleksin pidanud abielluma. Meelitati suure maja ja väikese jahiga... palusin mõtlemisaega

Koliks äkki raamatupoodi elama?

Eile raamatupoes kolades avastasin, et keegi on minu mõtted lasteraamatuks kirjutanud. Mina mõtlen ka, et kui ma suureks saan, siis hakkan lapseks. Aga tema seletas veel, kuidas selleks saada. Selleks tuleb minna erilisse ülikooli, kus tuleb õppida selleks, et unustaksid kõik, mis sulle seni õpetatud on. Mõned inimesed on aga lapsikud - need on need, kes ei ole veel lapseks saanud.

Niiet eile oli meil päris tore. Kolasime Ahtoga mööda raamatupoodi ja toidupoodi ning unistasime sellest, et oleks meil ometi midagi peale krediitkaardi ka... no ei olnud... juurde ka ei tulnud vahepeal.
Õhtupoole lõbustasime endid sellega, et tutvusime inimtühja Tartuga - kesse siis laupäeva õhtupoolikul inimesi kuskilt leiab?!?! Maailm oli tühi aga suitsune, Zavood oli natukene vähem tühi ja natukene rohkem suitsune. Kodus teki all "Alfiet" vaadata oli paljupalju parem, uskuge mind!

...aga täna "Resebeställningen, hej!" ajab keele sõlme ja kodus teki all oleks siiani palju parem lahendus... Pealegi avastasin, et kuidagi suvest talveks on kiskund vägisi. Peab vist mütsi ja labakud välja otsima! Äkki varsti antakse lund ka!

Kusjuures, tulebki elule puuga päha panna!

Olen avastanud et ma kardan suureks saada. Pipi väänikud ikka ei aidanud! Ma hakkangi suureks saama - ei, tuleb põgeneda! Nii et mina olen otsustanud peale ülikooli lõpetamist unustada kõik oma diplomid ja nagu linnudki vidiitvidiit lõunasse pürgida. Kunagi kui soojast ilmast küll saab, tuleb jälle tagasi Eestisse lennata. Sest tegelikult on ju kodu ikkagi see kõikse armsam...

Ja üldse, ei maksa liiga laisaks kätte minna. Meie Kadriga nädala alguses otsustasime, et tuleb välja minna - aitab küll sellest kodus tee joomisest. Noh, ostsime siis kolmapäeval veini, plaaniga välja minna (ei, ärge mõelge et ma nii madalale laskun, et klubi Tallinnasse jalga keerutama minna tahan - kesse siis tööle tantsima läheb? Mis sest et vana töökoht, seda enam ju!)... noh, magama läksime, päris hea uni tuli!

Eile tegime tolmule üks null - päris hea on ikka puhtuses elada! Enne seda käisin Airiga hommiku-suppi söömas ja pärast linnujahil... ükski lind ei tahtnud meile oma sulgi loovutada, jube kitsid on, kas teate! Kas nad siis ei tea, et õilsa eesmärgi nimel? Ega Airi neid ju nina sügamiseks taha!
Aga õhtul murdsime välja sellest Ringtee-müürist! Vihma õnneks ei sadanud, niiet jalutasime rõõmsasti väsinult ülikooli kohvikusse jazzi õhtule. Jube armas koht tegelt! Kahju ainult, et me pärast pausi vaatamata moccachinole ära väsisime... Aga... step-by-step, onju? Ärme siis liiga suuri samme ka korraga võta!

Täna siis olen juba otsapidi Tallinnas. Tulin lõunat sööma, Tartus polnud. :P
Vihma ladistab - eriti räästa all millegipärast. Ja varsti lähetun tagasi Tartulinna... Kahju, et mu kullakesed haiged on... mis tähendab et ma Lille näen alles detsembris?!?

Siuke see elu-elukene on.

Sellel tüdrukul on küll unistused pähe hakanud!

Et kohe päriselt hakkabki nende suunas töötama... Jälle saab applicationeid täita, Ahtol üle vaadata lasta - siis tema norimise peale ennast roheliseks vihastada ja hiljem olla tänulik, et keegi sundis korralikku juttu kirjutama. Nii see juba käib mitmendat korda. Eile oma ahvivaimustuses otsisin juba hispaania keele kursuseid ja laenasin Kadrilt tema hispaania keele materjale - et kui peaks vaba õhtupoolik olema, siis ei hakka igav vähemalt ;)
Ja nüüd varsti ei olene mu saatus enam minust endast, vaid tähtsatest ninadest... Loodetavasti ei viska ma Kadri materjale varsti pettunult ta sahtlisse tagasi, vaid 1,5 aasta pärast hablan mõnuga hoopis.
Mõistujutt mõistujutuks, aga rohkemat ei julge ma isegi mõelda - veel vähem välja ütlemisest...

Aga muidu meie elukene siin Tartus veereb edasi - sain täna jälle 301 foto võrra rikkamaks, mis tähendab suisa kahte fotoalbumit! Mu vanaema geenid löövad välja - küll ma ikka vaataks neid pilte :)

Ja oma praktikaasjad sain ka paika. Enne seda veendusin muidugi järjekordselt, et soomlastel on põdralik mõttemaailm. Või on neil lõunamaade ajaarvamine oopis :P Ja kas teie ka teadsite, et pärast nr 3 tuleb nr 7 ja siis 13 ja 14? Ja 14 ei saa üldse millestki aru :P No see selleks...
Igaljuhul saime ikkagi oma nimed ka kirja ja järgmise poolaasta veedan siiski Tallinnas, ja ilmselt ei mingeid Rootsisid, ei mingeid Rakvereid... aga kõik ainult õilsa eesmärgi nimel :D ...mis tähendaks ka seda, et minu armsad sugulased ei saaks enam ilma minuta mõnusalt aega veeta igalpool Polümeerides ekseldes või kasvõi niisama koduselt veiniselt istudes. Äi luba mitte!

Laisik

Hehh, olen irmus blogi-laisk olnud viimasel ajal... aga lihtsalt meie armsa PC jubinad läksid omavahel tülli, kohe nii tülli, et isegi internetti ei lasknud sisse - ja meie pidime ohvrid olema! Aga alati peavadki ju kõrvaltvaatajad kannatama... õnneks on aga kõik tülid lahendatavad ja konfliktid pigem annavad uut jõudu...

Nüüdseks olen Eesti-ellu täiega sisse elanud - koolis käimisest puruväsind, vahel isegi paar tarka raamatut lahti teinud, saanud oma esimesed peo-ristsed venna sünnipäeva puhul, Lillega mööda Nõmmet maju uudistanud ja potentsiaalseid suve-grill-tsill aedu tsekanud, Margitil-Karlal-Emmal külas käinud ja taasavastanud kui armsad tited ikka on, Lillega blokkinud Martini peolemineku ideid (kuna me vist oleme vanaks jäänd, sest peod on niivõrd väsitavaks muutund et ei jaksa mitu päeva järjest enam)... emaga saapajahil käinud ja kohvitanud (mis on nagu juubejuube mõnus tegevus - võikski jääda oma emaga kohvitama! Saapaid pole ainult nii palju vaja)... ja üleüldse oli megalahe nädalavahetus!!!

Kes see meil arstiks saada tahtis?

Nüüdseks on minu aju korralikult loputatud ja nöörile kuivama ka pandud. Tubli, haiglate liit!
Ühesõnaga saime reedel teada, et residendi palk sõltub sellest, kas sa oled mees ja lähed nõuad oma tasu välja või mitte - aga vabandage väga, ma tahaks siiski naine edasi olla, kas mina siis ei saagi palka või? Ja üldse, mina ei taha mitte ühtegi haiglasse väikseks mutriks minna... Nagunii kõik haiglad nii lagunenud, et mutriga ei tee midagi suurt ära.
Igaljuhul on mul dilemmat kui palju nüüd - kus mis praktikat teha, kuhu minna mutriks, kuhu kruviks... aga samas on mul veel viimane võimalus kool pooleli jätta, poole aasta pärast enam ei õnnestu... Muidugi, siis on alati võimalus minna paberitega koristajaks väiksest peale olen ju unistanud "toimetaja" ametist (loe: inimene, kes käib ja muudkui toimetab, ehk siis tänapäeva mõistes koristaja vist). Aga paistab, et lapsepõlveunistused siiski ei täitu - mu armas vanem venna tahtis ju ka automisse, mu meelest ei ole pank küll väga automi moodi; Minu nukkumi plaan on ka läbi kukkumas, kui just haiglamaja nukumaja pähe ei võta (sest kaudselt on ju arstitädi see, kes selle "nukumaja" "nukkudega" mängib)
Minu meelest peaks ikka need automid ja nukkumid ära tegema...

Tegelt on Tartus asjad nüüd sedapsi, et tuleb koolis käia. Liiga palju. Peale selle võiks veel maailma parandada ja AIDSi minema pühkida... aega on selle kiire asjaga, ütlete? Nujah... küllap vist.
Peale selle tahaks veel targaks saada. Aga sellegi kiire asjaga on vist aega?
Sellepärast tulingi täna koju, et kohe peale 8-tunnist koolipäeva magama minna... aga oih, mu kursavend tuleb oma vääksuga külla hoopis! Mis asetab mind dilemma ette, kas koristada tuba praegu või oodata kuni nad ära lähevad - sest siis tuleb ju nagunii uuesti koristada...

Tsitaat elust enesest

Võtame nüüd oma Rootsi-otsad kokku... Peab mainima, et on ikka irmus ea, kui sul on suuremad ja targemad sugulased, kes oskavad kogu su reisi ühte lausesse panna: "Väike litsakas Eesti tuli ja nakatas suure Venemaa HIViga" Ja nii on!

Tagasi koolipingis

Eile terve päeva oli keel pehme ja eesti keel meelest läind :P
Aga täna kavatsen õhtuni pidzaama väel ringi panna ja oma meelistegevustega tegeleda - pildid!!! saab jälle punaseid silmi kustutada! :P
Tegelikult õhtul kavatsen ikka riidesse ka panna, et Tallinna parimad kakaokohad üle vaadata ja loomulikult ka Tallinna kalleimad inimesed endaga kaasa meelitada.

Pommid kaasa ja lennukile

tegelikult valetasin öösel... läksin kohe peale blogi kirjutamist magama, tõusin 6.30 üles, et Gramosega hüvasti jätta, läksin uuesti magama ja 8.30 hakkasin asju pakkima. Aga ikkagi... oma piibli tõttu on mu kohver täis puugitud nagu kõht peale rootsilauda ja seljakott on raske nagu esmaspäevahommik. Aga ära mahtus!!!
nüüd siis varsti kunagi lennukile...

kell on 4.14

Hehhheee... Istusin ja kõrvetasin CD-sid ja vaatasin pilte - appi kui pagana mõnus on olnud ikkagi!
MK sööb oma õhtusööki... üks kordki õnnestub tal Ramadani ajal sagedamini kui kord päevas süüa! Meil, umbusklikel, on ikka kerge elu ;)
Gramos magab... aga ärkab juba varsti üles ja läheb lennukile... oehhh... ei saa ju ometi läbi kõik!!!
Aga siiski-siiski, kullakesed. Varsti näeme!
(ja kuna mul reedene praks täna ära tehti, siis ilmselt veelgi varstimini)

P.S. aga me peaaegu nägime, kuidas meditsiini Nobeli preemia välja kuulutati :D

No eks ta ole

Ossa... homme on meil juba viimane päev programmi!!!! Appiiiii!!!
a ma tegin täna pätti... mul on nüüdsest uus külmrelv nimega "Oski's Pediatrics", 2400lk, kaal: suur. Ei tea, kuidas ma selle pommi lennukisse smuugeldan.
My precioussss.... mu uus piibel :D
Ma ju ei saa jätta tarkust poodi, kui ta on kuskil 75% allahinnatud ja maksab sama palju kui mingi nirune Medicina lastehaigused, kus pole ühtki tarka sõna Oskiga võrreldes...
Aga peale selle:
*tegime täna jälle ettekandeid - peale mida üle terve Stockholmi kõlas 4 suust "wohooooo!!!"
*saime targaks vaktsiinide alal - ehk tõdesime fakti, et lootust pole
*inspireerusime HIV+ lastelaagrite tegemisest
*shopahoolitsesime raamatupoodides (kes tuleb Stockholmi garderoobi uuendama, kes raamaturiiulit - nüüd on kõigil jama, et kuhu need raamatud küll panna)
*nostalgitsesime
*pisaraid veel ei valanud, aga homme-ülehomme tuleb ka see osa. Ega ta tulemata jää.
*olime niisama toredad ja targad ja ilusad

Stockholm ruulib!!!

Eile jalutasin Gramose, Claude'i ja Kallega Stokis ringi ja mingi aja pärast vaatasin kohviku reklaame ja mõtlesin, et midagi on valesti - mingis vales keeles kirjutavad ju! see küll eesti keel pole! Nii palju siis sellest, et kodune tunne on... Ei ole veel eestis ju...
Reede õhtul istusin keset shopingutänavat pingil... mu kõrval istus üks mees, kes rääkis omaette: vene keeles! Irrrmus kodune tunne tuli kohe!
Nädalavahetusel olime kogu kambaga koos Stockholmis ja tegime veel soolise võrdsuse harjutusi ja igast muid assju. Tegelikult tulid ainult Jakob ja Britta Malmöst ning Kalle, Agnes ja Johanna Göteborgist... mitte keegi Umeåst ega kõige lähedamal asuvast Uppsalast! Täna sai kõigile head aega jäetud ja praegu on siuke veidi nostalgiline tunne. Ma usun, et Jakobit ja Brittat näen Malmös ehk... Agnes lubas Eestisse küll tulla ja käskisin tal Kalle ka kaasa võtta. Hmhhhhh... nad on ikka nii armsad! Aga tegelikult on mu "uus pere" mulle ka väga kallis. Kohati tunnen ennast juba nagu "one of the guys", kuigi siiani (isegi arvestades meie pidevaid arutelusid soolise võrdsuse kohta) tehakse mulle kõik uksed ees lahti ja sulgetakse. Ikka nii hea on, kui täielikku võrdsust ei eksisteeri! Miks muidu poisid kõik kolmekesi põrandal magavad ja mina kui kuningakass kaheinimese voodis magan? Ei, ikka traditsiooniline käsitlus on parem!
Aga katsugu nad mulle rääkima tulla, et naised peavad kodus pesu pesema ja lapsi kasvatama, meest teenima ja täielikult alluma! Ei-ei! Naised ei pea mitte tundma ennast alamana. Naised ei pea mitte tundma ennast prostituudina kui nad peol/pubis peaksid klaasikest veini tahtma (Ja pealegi on Rwandas olemas siuke asi nagu banana beer! Banaanid on mulle alati meeldinud!). Niiet, asutame banana-beeri fondi! (kuigi... mõeldes õlu ja banaani segule, ei mana mu fantaasivõime just kõige paremat pilti... aga Claude'iga on mul äärmiselt sarnane maitse, miks me muidu mister ja miss Ice-cream oleme?)
Lisaks kõigele pidin eile järjekordselt seletama, miks habe aut ja põskhabe väga in on. Härra Sudanil on vahel väga kummaline arusaamine elust, ilust ja inimestest.
Aga, eks paistab, kus ma siis kevadel oma praktikaga lõpetan... Mulle toodi oma isiklik Läkartidningen otse malmöst - ikkagi pika reisi läbi teinud! (kahjuks olin aga selle sama väga strateegilise lehe, AT-tjänsti ehk pre-spetsialisatsiooni kohtade erinumber, just Uppsalas oma valdusse saanud, niiet unustasin selle Karolinskasse ja kogemata ka mainisin oma udupäisust Jakobile... ja tema vaeseke oli selle ekstra minu jaoks Malmöst siia transportinud!)








Okei, tegelikult oleks aeg magama minna, homme ju peab varakult Huddingesse minema... lasteosakonda :D :D :D

Väike Eesti, väike maailm

Ekspluateerin varahommikul Hanna arvutit... tegelikult peaks asju pakkima, pakikoormaga rongijaama tõttama - ja muide, ma olen neist kõigist targem nagu nad koguaeg kurdavad - nimelt mina kui ainus tüdruk olen 1 kohvri ja 1 seljakotiga... samas kui poiste kohvrid on topelt, kui mitte tripelt minu pakikoorma mahust :P

Ja muide, maailm ON väike!!! Eile olid meil ettekanded. Kuulutused olid mööda maja laiali ja kartsin hullu rahvamassi (kuigi tegelt olen oma rambipalavikust päris üle saand juba). Kell viis pidi hakkama, 16.58 - kaks inimest peale prep-teami. OK.
17.02 - oi, veel mingi seltskond... OI! Minu klassiõde Leena, keda ma pole vist 5 aastat juba näinud! Ta nimelt õpib Uppsalas ja ta kursakaaslased olid talle öelnud, et Eestist keegi tuleb loengut pidama. Leena luges oma manitsussõnad veel peale, et ta parem olgu eestlane! ...et siis nii palju minu väikesest maailmast siin :)

Ikkagi... kuhu sel ajal kiiret on?

Uppsala on ka siuke linn, kus võiks kohe täitsa elada tegelikult. Siuke armas ja paljutudengiline :P
Programm on meil päris tihe - koguaeg uued loengud, arutelud jne. Siin keskendume feminismile :P Aga seda võin ma kindlalt väita, et päris nais-õiguslast minust ikka ei saa... Mõnda asja, mis ma arvan, ei julge kõva häälega väljagi öelda - teised naised tulevad kallale muidu :P Ju siis Eesti kultuur on paljuski Rootsi omast maha jäänud - aga võibolla ei olegi see nii halb, tegelikult. Aafrika naiste eest võitlusse läheks aga iga kell!
Eile pidime minema rootslastega koos tundi. Minu nägemus tundi minekust on senini olnud see, et ma lähen tundi, istun koos teistega maha ja kuulan, mis õppejõul tarka õelda on. Selle asemel pandi meid neljakesi klassi ette ritta, nagu hukkamõistetuid, ja hakati pommima küsimustega ja mul on kahtlane tunne, et ega see õppejõud ise ka ei teadnud, mis funktsioon meil peaks olema. Aine nimi ju oli ikkagi "sooline võrdsus"...
homme juba Stockholmi. Seda linna ma vähemalt veidi tean (vähemalt tänavanimesid ja suuremaid kaubamaju... ehk tunnen mõne rulaatoriga tädi ka hääle järgi ära). Eile õhtul Uppsalas nimelt kõndisin koju - loomulikult otse ristivastupidises suunas (ja ise arvasin et olen hea orienteerumisvõimega!)

Uppsala

Niiet nüüdseks Uppsalas... reisi lõpp on nii kahtlaselt lähedal... äkki jääks siia? :P
Esiteks, tulime rongiga Umeåst kell 21.30 ja 07.01 olime Uppsalas. Ja ma millegipärast olen juuuuube väsinud. Ja maapind ikka kõigub veel... kupeed võivad küll luks-värk olla, aga magada neis ikkagi ei saa!
Siin ööbime igaüks erineva tudengi juures, paistab et on tore... ja ilm on jumal tänatud ilus! Sest eile Umeås oli juuube külm...
ahjaa, Umeås tuli meie ettekandeid kuulama mingi 40 inimest... väike harjutus suure publiku ees ;)
Umeås oli tegelikult meeletult lahe - inimesed olid nii sõbralikud ja näitasid välja, et nad tõesti hoolivad meist ja me oleme teretulnud! Siia tuleks tagasi küll!
Eks paistab mis ma reedel Uppsala kohta räägin ;)
õhtul lähme Ruutsi "korpidesse" luusima :)

"Palju õnne Eesti uue presidendi puhul!"

...olid esimesed sõnad, mis Bodil mulle hommikul ütles. Paistab, et kogu Euroopa on õnnelik Eesti uue presidendi üle... Nägin isegi natuke kodumaad telekast ;)
Eile oli mul ka niöelda tähistamisõhtu siis :P Käisime põdrafarmis - nagu ma, eestlane, varem põtru poleks näinud... aga see selleks. õhtul viidi meid keset järve ulpivasse sauna (soomekeskne päev, hehhee). Maismaapoisid said elus esimest korda aerupaati juhtida... no ütleme et kolmekordse tee pikkusega saime kohale ka ;) Saun oli megahea!!! Käisin 3 korda ujumas ja loomulikult peeti mind jälle hulluks eestlaseks, aga eks nad hakka vaikselt juba ära harjuma.
Täna saime igasuguseid project-management harjutusi ja "armastuse esmaabi" tunni, hk siis kuidas neil siin see koolides loengute pidamine toimib. Mul on jälle sadatuhat ideed, mida tahaks rakendada - miks ma küll juba viimasel kursusel olen ja pool tudengipõlve nii passiivne olnud?! Aga mõtlesin et tuleks nende koosolekule Lundis ja jagaks nende kogemusi eestlastega... kuigi mul vist eriti aega ei ole ise loenguid pidada enam... ainult 2,5 kuud ju!!!! apppiiiiiii
Aga muidu tahan noortevahetust teha ja omale mingit uut rakendust leida. Jube põnev on! Aga samas ma tean ennast ja oma plaane... kahjuks. Ahvivaimustus jääb sageli ahvivaimustuseks...

Umeå

Nüüdseks olen jõudnud Umeåsse... suhteliselt põhja siis...
Hakkasime eile kella 5st Göteborgist tulema ja hommikul kell 8.23 olime kohal. Tervelt 15 tundi olime 6kesi kupees, mis tähendab null õhku ja ceilsiuseid rohkem kui vaja!
Siin ööbime hotellis :D mul kui ainsal tüdrukul on see au omada täitsa oma tuba! Kahjuks ei saanud me aga oma tubasid kohe hommikul kätte -niiet terve päeva tervisekeskuses ja infektsioonkliinikus panin ringi oma roosas snoopy pidzaamatopis. Mitte et ta armas poleks, aga päeva lõpus olin ülimalt õnnelik dushi üle, mida ma kellagagi jagama ei pea! ja puhaste riiete üle :)



Praegu olen ühikas ühe tüdruku toas, meil siin veini ja jäätisega ja paljude rootslastega! Wohoo :)
Homme lähme põdrakasvandusse ja ulpiva saunaga sõitma :) :) :)

Happy feet

Kolasime looma-pargis ringi, vaatasime Picasso meistriteoseid ja rootsi maalikunsti - ühesõnaga perekondlik kultuuripäev ;)

Ja mul on tunne, et meiega käib mingi terror kaasas ;) Nimelt, Malmös leiti meie sealoleku ajal pomm yhest valimisputkast. Siin aga plahvatas keset Vasaplatseni auto... Minu kahtlused oleksid Gramosel :P

Õhtupoole saime järjekordselt ettekandeid teha ja jälle inimestega hüvasti jätta - on ju meie viimane õhtu Göteborgis... homme kell 17.00 alustame oma 15-tunnist reisi Umeåsse :)

Kokakunst

Aga täna oli esimene hommik, kus ma kohe päriselt olin kella 10ni voodis!!! Okei, selleni ma veel ei jõudnud, et ma varem mitu korda üles oleks ärganud, aga asi seegi ju! ;)
Eile külastasime jälle HIV poitiivsete gruppi ja üht testimise kliinikut. Niiet asjad hakkavad vaikselt korduma - aga samas on ikkagi põnev! Ja siin viroloogias räägiti vähemalt uusi asju :D (ja mul on selline karvane tunne, et Rootsis kõik professorid ongi lahedad, mitte nagu Eestimaa-kuivikud)



Õhtul oli meie internatsionaale-õhtusook. Enne seda saime meeletult märjaks, sest meie päikespaiste õnn on vaikselt poorduma hakanud ja saime nati vihma. Aga mu purukook meeldis kõigile nagu alati ;) Ja muidu saime kõhud meeletult igast head-paremat täis...







Ja muide, sain täna vastuse ühelt Malmö arstilt - et kui tahan, saan osa oma praktikat tema juures teha :D iseasi kas ma elamiskoha leian :P

Archipelago

Uiiii, mulle need kivised saarekesed ikka meeldivad! Äkki peaks omale ka mõne ostma - kui ma rikas ja kuulus arst olen :P
Käisime laevaga ühel Göteborgi saarel piknikul. Ja muide, 17. september ja vesi on soojem kui augustis Eestis oli! S.t. mängisin lõunamaameestele pingviini ;) Käisime ühe rootsi tüdrukuga ujumas :D nii mõnus oli - aga äärepealt oleks ühele hästi suurele millimallikale otsa ujunud. Siin nad vist ei ole nii sõbralikud kui Eesti omad? Ei olnud vähemalt siukse näoga. Isegi mitte roosad ei olnud!

Eile käisime muidu Göteborgi ööeluga tutvumas - ja nagu alati oli mul kell 7 uni läinud! Mu bioloogiline kell on selles suhtes ikka arenenud - kui peaks koolis käima, siis ajab ta sind iseenesest kell 7 üles, mis sest et ma ju ei käi koolis praegu!!!

Ja kuigi üks malmölane arvas, et AT-arstid (ehk siis internid, praktikandid) siin raha ei saa... siis ilmselt 22-29 tuhat SEKi ei olnud tema jaoks mingi raha... hmmmm... et millal ma siis Rootsi kolin?

Göteborg

Käisime natuke linnapeal ringi... hästi kodune linnake kuidagi... natuke meenutas vist Tallinna - mõned tänavad olid tõesti nagu vanalinna tänavad. Ja paljupalju ilusam linn kui Malmö!!!



Ja siis... Lisebergis oli juuuuube lahe! Seal on palju suuremad ameerikamäed kui Kopenhaagenis - ja sõrestik on puidust, kusjuures! Käisime ka n.ö. vesi-ameerikamägedel ;) saime läbimärjaks ja pärast kuivatasime end vabalangemistorni atraktsiooniga ;)

Uued tuuled

Eile siis lahkusime Malmöst... tegelikult oli natuke kurb ka, samas ootusärevus Göteborgi ees. Sest tegelikult olid nad ikka väga toredad inimesed - oleks lihtsalt tahtnud et nad oleksid sama laisad kui meie :P
Õhtul jõudsime ilusti Göteborgi ja nägime meie uue grupi ära ja saime ajakava. Uus grupp on natuke rohkem stereotüüpsete rootslaste moodi - esmapilgul. Et siis elavamad, piduloomamad, tüdrukud meigitud ja sätitud.
Mina ja Gramos elame Kalle korteris, mis on megailusa sisekujundusega ja imearmsa rõduga. Teised poisid elavad meist nii 100m kaugusel üürikorteris, kus nad peavad sohvat jagama :P Meil on madratsid kummalgi pool lauda :D
Aga täna lähme Lisbergi lõbustusparki :D :D :D ja õhtul pubituurile.
Muidu on plaanis veel homme laevareis ha filmiõhtu, esmaspäeval 2 loengut ja rootsi õhtusöök, teisipäeval jälle 2 loengut ja international õhtusöök... krtkrt, ma ju ei võtt kama ega kilusid kaasa! Ja kolmapäeval jälle meie ettekanded - seekord vist suuremale rahvamassile :S Ja neljapäeval sutsti öörongiga Umeåsse - ainult 15 tundi sõitu! Teisipäevaks oleme sealt edasi Uppsalas ja reedel Stockholmis, kuhu tulevad kõikide linnade prep-teamid üleüldisele evaluationile.
Et jälle fun :)

Pidutuju

Hehh, nüüdseks tean kindlasti, et rootslased on eestlastest ikka mitutuhat korda tublimad ja kohusetundlikumad... Tegelikult on mul lihtsalt kahju, et meie lahkumisõhtu oli nagu iga teine õhtu - kõik lihtsalt kaovad varakult kuhugi ja jätavad meid omapead. Tahaks ju neid ka paremini tundma õppida ja näha rootslaste Rootsit - mitte turisti-Rootsit...

Tuleks täna Tallinna peole :P Kaur igavene üliarmas saadanas siuke! ;) Ma ju nüüd igatsen teie järgi!

Svenska flicka

Nii... nüüdseks olen juba nädal aega Malmös olnud... ilm on pidevalt imeilus olnud ja oma teksade ja kinniste jalanõudega tunnen iga päev, et sulan (tüdrukud on ju suhkrust, kas pole?)
Väikseid tähelepanekuid Rootsi kohta: siin on nii ilusad pikad poisid! Eriti veel meditsiini-üliõpilaste ringkonnas (ok, immigrante ma ei arvesta praegu)
Ja siin on nii ilusad lühikesed tüdrukud, eriti meditsiini-üliõpilaste osas - kontrast missugune!!! :P
Ja... Eesti mehed peaksid rootslastelt ikka palju õppima... Rootsi mees ei tuleks IIALGI tüdrukult peekonit ja praemuna hommikusöögiks nõudma - nende külmikutes on rasvavaba jogurt ja kapis müsli :)
Pole ime, et nad nii kõhnad on!
Ainult et rahvustoiduks on neil kahjuks kebab ja falafel - iga nurga taga on vähemalt üks Falafel No 1 putka

See nädal on meil päris asjalik olnud:
Esmaspäeval alustasime oma ettekannetega - iga riigi esindaja rääkis oma kodukandi AIDSist... môelge ise - Kosovo on PALJUPALJU paremas olukorras kui Eesti... üks Rootsi spetsialist-epidemioloog vaatas mind kui tulnukat, kui ma oma numbritest rääkisin!!!

Siis käisime süstlavahetuspunktis, rääkisime narkomaanidega - päris kohutav oli vaadata-kuulata. Nägime üht 42-aastast naist, kes alates 12-aastasest on süstinud, vangis käinud, prostituut olnud jne... Üht rõõmsameelset ca 60-aastast meest, kes juba 40 aastat iga päev amfetamiini tarbind on... 19-aastast, kes oli just teraapialt põgenenud ja nüüd jälle süstlaid vahetas. Oli ka tublisid, kes juba 5. kuud ilma on... Aga jah... Eesti olukorda ei taha teadagi selle kõige põhjal...


Külastasime HIV-positiivsete tugigruppi - neil on siin selline oma majake, kus nad söömas käivad ja muidu aega viidavad. Tegid meile süüa ja rääkisid meid surnuks. ûks oli poola mees, kes muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis... aga tegelt, ei ütleks kohe üdse et nad juba 25 aastat HIV+ on ja ikka veel ravi ei vaja!

Täna olime lihtsalt arsti vastuvõtul, rääkisime samuti ühe HIV+ mehega. Samuti väga rõõmsameelne ja igati oma haigusega toimetulev! Hämmastav!





Muidu oleme veel igasuguseid põnevaid loenguid saanud, Malmö laboris käinud (mis on maailma üks tipp-laboreid), niisama ringi kolanud, Lundis käinud (kus üks juubejuube ülbe 6. kursuse oma meile tuuri tegi). Aga Lund on muidu armas yliopilaslinnake! Käisime nende korporatsiooni-laadses kohas 6htusoogil. Päris naljakas :)



Aa, üks naljakas juhtum oli see, et ma ostsin omale rootsikeelset lektüüri ja maksin muidugi oma SEB kaardiga. Tahtsid siis nemad minult isikut tõendavat dokumenti. ID kaart on mul ilusti olemas koguaeg ja panin selle letti - mille peale mulle öeldi, et mis asi see veel on?!? Rootsi dokumenti läheb vaja ikka!
"Noooh... aga vaadake ma ju ei ela Rootsis"
müüja selle peale: "aga kuidas teil siis rootsi pangakaart on"
Irwww... räägib rootsi keeles, rootsi panga kaart on ka... aga tegelt sulaselge eestlane :P
(aga kätte ma oma raamatud sain)

hehhee, vahepeal arvasin, et mul on siin 1 dzentelmen ja 2 aafriklast... tegelt nüüdseks on juba 2 dzentelmeni ja 1 lahe aafriklane ;)
(Rootslased ise jätavad soovida, muideks... nad võivad küll ilusad ja pikad olla, aga mis sellest)














Täna kolasime poistega niisama linnapeal ringi - ma sain järjekordselt minna Turning Torso ehk Rootsi kõrgeima ehitise juurde ;) Käisime koerterannas, hehhhee (sest inimesteranda ei viitsind otsida). Eiei, mitte ujumas!

Aga täna on meil siis viimane õhtu Malmös... homme õhtul sõidame Göteborgi, sealt Umeåsse ja siis Uppsala ja Stockholm... ja varsti olengi kodus nii et ise ei pane tähelegi et ära olen olnud... siis on mul jälle paartuhat pilti, mida vaadata ja imetleda ja sättida :)

Malmö

Eile hommik oli kella 13ni vaba, niisiis otsustasime Gramosega (Kosovo poiss) linnapeal kolada. Randa kahjuks ei jõudnud nagu algul tahtsime, see-eest tegime midagi hoopis lahedamat: võtsime vesijalgrattad ja tegime nendega tiiru ümber vanalinna (kanaleid mööda). Irrrmus lahe oli! Selg oli muidugi läbimärg pärast seda ja nii väga oleks tahtnud riietega vette hüpata...
Peale kanaliringi, jalalihased spurdist surisemas, läksime Gramosega mull sukki otsima, sest meil oli üleliigne 5 minutit ja kuna tahtsime õhtul välja minna, siis on ühel korralikul tütarlapsel ikka ju sukki vaja ;) kesse siis koguaeg pükstes ringi kooserdab, eksole! Sukad leidsime, aga kuna tegu oli siiski H&M kaubamajaga, siis olid seal ka vastavad järjekorrad - niiet Gramos peab minuga veel teine kord ka sukajahile tulema :P

Kella 13st läksime parki - mina, Gramos, Jakob ja üks uus poiss Sudanist (MK). Park oli küll meeletu... ja jällegi hakkas häbi meie ainsa pargi üle... sest Tallinnas puuduvad normaalsed rohelised pargid... Mängisime gotlandlaste mängu ja chillisime, võtsime päikest ja unistasime jällegi ujumisest...
Tagasitulles oli ka viimane mystery man Rwandast kohale jõudnud, väsinud kui rott - jätsime Aafriklased koju magama ja läksime ise öist Malmöd nautima. Kuna aga rootslastel endil on jubepalju tegemist - sest nemad, erinevalt Eesti arstitudengitest, alustavad õppimisega juba esimesel koolinädalal - igaljuhul, me olime Gramosega jälle kahekesi... Külastasime Malmö rahvuskööki - Türgi kiirtoidukohad ja siis läksime inimesi otsime... vanalinnast ju ikka, eksole... Aint et millegipärast oli seal ainult keskealiste pintsaklipslaste kogunemine ja juuuube kallis siider.
Hetkeks, kui mina olin juba täiesti lootust kaotamas, kuna Jakob teatas, et tema meiega siiski ei ühine, helistas õnneks üks rootsi tüdruk Anna, kes meid siis inimeste juurde viis.
õhtu algas meil laiv-performanciga... nimelt üks luuletaja täielikus skånska dialektis... Gramos oli tegelt juba leti taga magama jäämas kui me pärispeole edasi läksime :P
Pidu oli lahe - sai tantsida... sai vähemalt 5x ühele ja samale fraasile vastata "Vadsadu, jag hörde inte dig"... hiljem selgus et fraasiks oli "Du är väldigt söt" - nujah, et siis selle peale peab oma energiat ja tantsuaega raiskama või?!
Aga kahjuks lõppevad ka kõige paremad peod kl 2-3 vahel, niisiis kell 2.30 olin juba ilusti kodus.


Täna käisime autoga igast lahedates kohtades :) Näiteks Skåne omas Stonehenge'is, Ystadis (mis on äärmiselt kena Rootsi linnake! Sinna läheks küll elama... Mere ääres ja pisikesed nukumajakesed - mis sa hing veel ihaldad?), Trelleborgis (kõige lõunapoolsem tipp Rootsis). Ja nüüd, ise laipväsinud, istun internetikohvikus ja kirjutan assju ;)

Pajatusi Rootsimailt

Nonii.. nüüd siis olengi Rootsis...
Eile algas mu üllatusterohke reis sellega, et istusin lennukis kôrvuti oma Samresi bossiga - saigi rootsi keele soojendust teha :)
Sôitsin Kopenhaagenist rongiga Malmösse, kus Jakob pidi mulle vastu tulema. Kuna ma tegelikult jôudsin 20min varem kui kokkulepitud, siis ootasin ja vaatasin rongijaamas inimesi. Päris huvitav - habetunud vana mees oma vöileiba nosimas, pintsaklipslane -mapp kaenlas - mööda rongijaama tuhisemas jne..
Jakob korjas mu sealt varsti bussi peale ja viis mu koju. Aga kodu on see sôna otseses môttes, sest mul on lausa päris oma korter. Selleks nädalaks koosneb mu kodu narivoodist ja veel yhest voodist, nende kahe vahele mahub veel väike öökapp; WC-st; riidenagist - aga kui WC ust lahti teha, siis mu riidepul rippuv valge jakk on suures mahaplärtsatamise ohus (fakt, mis jällegi viitab mu koiku "suurusele") ja siis veel loomulikult 2 voodilampi ja 2 bonsai puud, mis on kôige tähtsam kodu osa :)
Nii ma siis siin nüüd olen... täna lähen kolan linnas ja ôhtul näen teised ka ära
Ahjaa, eile sain teada et projektile kandideeris 30 inimest - 5 kohale :) Aga nendest 5st üks ei tule - Nigeeria tüdruk nimelt... mis tähendab et ma olen üksi kôigi nende Mohhamad Alidega...

P.S. Pildid jôuavad ka kunagi siia... aga vôibolla alles peale koju jôudmist...

Jälle Tartus!

Esimene koolipäev ja puha... a mis seal ikka - kõik olid nagu ikka. Pealegi, miks peakski palju inimesi kohal olema kui on alles esimene koolipäev ja naguni 2 esimest nädalat on ainult loengud? Mina see-eest teen vastupidi - käin koolis kui ei pea ja kui peab, siis lähen ära Rootsi.
Mulle ikka meeldib asju keeruliseks teha. Muidu ju hakkab igav...

Tänase päeva põhipoint: "Surm prussakatele!"

Liisu - prussakate hirm ;)

Kohveiinivaegus?

Täna hommikul sai selgeks, miks ei tohi hommikukohvi taimeteega asendada - kõik tähtsad attatchmendid jäävad kirjadele panemata ju.. niisiis jõin siiski kohvit kaa ja lähen nüid oopis (jälle) tõlkima... eile muidu avastasin et mul ei tule lihtsamadki sõnad (nagu prevent) inglise keeles meelde... niisiis jooksin oma ja isa arvuti vahet ja muudkui tõlkisin oma pisikese aruga aitsi preventsiooni ja muud siukest...
Ehk on tänasest koffeiinilaksust abi ja ei peagi hommikujooksu trajektooril "minu tuba - isa arvuti" jooksma

Lõpuks ometi asjalik...

pidi hakkama oma aitsiga tegelema... aga ega alguses liiga palju korraga ju ka saa asjalik olla - võõrutusnähud tekivad ju! Mul vist tekkisid täna - niiet läksin neid linnas koogi ja raamatupoega ravima. Avastasin et Härra Huu on päris tõhus ravim, peaks teine kordki katsetama ;)

Nüüd ma olen siis selline

Mitte et see erineks minu tavalisest minast, selle erinevusega et eile külastasin jälle meie suurepärast Hair house'i et veenduda omal nahal, kas Kristjan ikka on veel tasemel. Oli küll. Nüüd vähemalt näen jälle oma tukast läbi ja maailm tundubki kohe helgem.

Aga et traditsiooni hoida, pidi ju uue tukaga peole ka minema. Et siis Kauri ja Darioga väike applemartini ja Privesse :) Niii mõnus on oma sugulastega rokkida ikka! Pealegi, kui oled enne Dario kokakunstist kõhu täis söönd, siis ei saa mitte magama minna kui pomm kõhus on...

Kodus on päike ja heinamaa...

Tegelikult on päris hea vanemaid omada. Eriti kui nad sul aeg-ajalt külmkappi täitmas käivad... Täna näiteks avastasin lihtsalt heast peast külmkapist jäätise, mille ma ilma pikema mõtlemiseta otsustasin nahka pista. Pisut liiga jääs oli teine ja rosinad jäid hammaste külge kinni, aga muidu päris hea (vaatamata faktile et rosinad ei ole just mu lemmikute killast)

Koduloomade invasioon

Eile õhtul avastasin et prussakad on meie Tartu kodu omastanud... vaat kui kähku uued üürilised sisse kolivad!

Resebeställningen, Hej!

Hehh, peale 2 kuud puhkust, millest 2 viimast nädalat on möödund inglise keele tähe all, ei ajagi ma kõiki keeli omavahel sassi ega räägi rootsi vanatädikestega vene keeles näiteks. nii vahelduse mõttes :P