Mõtlesin, et seletaks oma viimaseid arglikke rõõmuhõiskeid... Nimelt sai kõik alguse 1. novembrist, mil esitasin avalduse, et Euroopa Noortega aastaks ajaks Kostariikale lastehaiglasse laste "ingliks" minna - käia ja lohutada ja mängida, et lapsed kõik valu ja haigused unustaks... Reedel sain teada, et nüüd sõltub kõik vaid minust - kas hüppan alt ära või lähen oma pikaajalist seiklusjanu kustutama. Nüüdseks on mu projekt kinnitatud.
Kas mu unistus ongi jätta kedagi enda järgi igatsema? ja ilmselt ka ise igatsema - vaatamata surfilainetele, igast huvitavatele mardikatele ja lihasööjataimedele, pisikestele mustadele inimestele ja loomulikult aastaringsele +21le... Aga unistused tuleb ju siiski täita, muidu saad vanaks ja polegi oma lastele midagi rääkida (et kuidas Fidel Castro aiast sai sidruneid pätsatud ja kahekesi ühe tuusikuga Kaukaasias käidud)...
Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli see, et kuidas ma jõulud ilma lumeta üle elan... Vaadates aknast välja, kuidas rohi rohetab ja porilombid sillerdavad, mõtlen, et olekski tore veeta jõulud rannas peesitades - nii vahelduse mõttes, teate küll.
3 kommentaari:
AA JEE!
:D
järgmise aasta plaanides on lugu kirjas ;)
majasokk-superkokk küsis mult täna (peale põhjalikku kaardiuuringut) "Kas Liisu võtaks mind sinna kaasa? ma ei tahakski palju, vaid ühte papagoid õlale ja palmilehtedest hütti...". Vastasin, et eks me näe, mis juthub kui me järgmisel aastal lähme Liisu juurde lumeata jõule nautima ;). Vähemalt 3 nädalat kavatsen olla sinuga!!!!!!!!!
:D :D :D :D :D :D :D :D :D :D :D Vuuuuuuu-huuuuuuuuuu
Postita kommentaar