.
Täna hommikul ärkas üles vist üks täitsa uus tüdruk. Eile õhtul sai veel viimaseid kordi oma kiire-kõnelisi eestipärase diktsiooniga "Resebeställingen, hej!"-sid tuulde loopida, nautida veel viimaseid kordi kuidas sind poolakaks peetakse ja kohvile kutsutakse, kuidas su rootsikeele oskust kiidetakse või neetud rassistiks kutsutakse, kuidas peale kõne lõppu kuuled, et see oli jälle välismaalane... Nüüd on mulle selgeks saanud, et minust ei saa iial "eesti arsti", kes Soome-Rootsi parematele jahimaadele põrutab. Siis oleksin ma igavesti lihtsalt üks utlänning.
Ärkasin üles kogu oma maise vara keskel, mis tuli valgel hobusel Tallinna-kodusse toimetada. Sai natuke trepi-jooksu 4nda korruse ja "hobuse" vahet tehtud ja kruiisimine võis alata. Enne tuli loomulikult notsu-kummikommidega end varustada, et pikal reisil ometi nälga ei jääks. Ei jäänud.
Vana aasta sees jõudsin veel oma lapsepõlve-mängumaadel käia - Vilusi maja seisis nukralt omal kohal, mu armas vanaema pilve pealt lehvitamas. Viisin vanaemale jõuluks soojust ja sära ning kohendasin tekki, et tal parem oleks... Ta on alati olnud minu lapsepõlve päike, temal olid kummutis alati kõige magusamad kommid (mis olid eriti magusad siis, kui neid salaja näpata... ükskord olid Twisti kommid, mõtelge!), kelgutama minnes ei passinud ta kunagi mäe otsas nagu lapsevanemad ega lugenud sõnu peale, et ära ikka tee peale sõida ja vaata, et keegi sulle otsa ei sõida - tema oskas ise ka kelgutada (see pole tegelikult üldse keeruline tegevus!). Ta saatis sind iga päev kooli - kuigi sina ju polnud enam memmekas, sa ju oskasid juba ise kooli minna... kuid tagantjärgi mõeldes polnud midagi paremat sellest, kui vanaema käekõrval läbi lumise männipargi jalutada. Pärast teismeigagi muretses ta su käekäigu pärast: kas sa ikka tanssi oskad? Liisukene, ma nii kardan et sa lähed mustale mehele... Oi Liisukene, sina ei ulata pliidi pealt tikke võtma, las ma ise...
See väike päike on mul alati kaasas, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Ja vanaema - ma luban, et ei lähe mustale mehele!
