Jangwani rand ja Mbudya saar

Nädalavahetus jälle käes, tuleb asjad pakkida ja minna. Seekord võtsime suuna põhja poole. Sattusime hotelli, kus rand küll suurem asi polnud. Ehk siis, enamik ajast tuli veeta välibasseinis. See-eest viis meie uus kohalik sõber, kes on samuti intern, meid kohalikku kohta sealiha sööma. Eelnevalt oli ta uurinud, mitu kilo me süüa tahame. Siis ta tuli, kaks meetrit pikk ja vähamalt meeter lai, ja korjas meid hotellist peale. Kuna ta leidis ainult ühe tuk-tuki, siis ronisime kõik ühe peale. Mina istusin poole kinstuga juhitoolil ning 3 meest pugesid taha, suurim neist vaid pooleldi. Ta rääkis, et tegelikult on tuktuki ka 7 inimest korraga mahtunud. Igaljuhul, kohale me jõudsime, ümber ei läinud.
Käisime Mchina nimelises kohas, kuhu viib kohalik kruusatee ja seda kohta ei ole kõige kergem leida. Isegi meie kohalik sõber, kes on tegelikult pärit Keeniast, olevat seal mitu korda ära eksinud. Istume lauda, tuleb naine veekannu ja kausiga ning laseb meil käed puhtaks pesta. Seejärel ilmub lauale hunnik liha ja natuke ugalit. Liha on täiesti perfektne - ning sellega koos on, tõesti, isegi ugali hea. Toidu nimi on kiti moto, mis tähendab otsetõlkes kuuma tooli. Lihasõprade paradiis, ütleksin mina.

Järgmisel päeval meie rännakud kulinaarsesse maailma jätkuvad. Läksime Mbudya saarele, mis on väike saareke Dar Es Salaami külje all. See on looduskaitseala, kus keegi ei ela. See-eest on seal suhteliselt palju ühepäeva turiste, kes oma erapaadiga või hotellidest käivate paatidega saarele on tulnud. Olles käinud täiesti asustamata, turistivabal saarel, tundub Mbudya kuidagi rahvastatud olevat. Jube palju valgeid, ühtäkki! Aga, ujuda saab, võrkkiiged on olemas - kõik, mis vaja! Varsti, olles tundnud mõnusat tuttavat grillilõhna, otsustasime ka kohalikku toitu proovida. See sai meie nädalavahetuse tipphetkeks - mõnus värske grillitud vähk ja kala! Ainuüksi selle vähi pärast oleksin ma nõus ka iga nädalavahetus siia sõitma! Kui see kuulus Zanzibari saare köök on sama hea, kui see vähk, siis saan ma aru, miks kõik turistid sinna nii hirmsasti kipuvad...

Ndizi na nyama

Nüüd ma tean, kuidas tekivad lõhestunud isiksused. Siin, Aafrikas, on see kerge. Minus elab praegu kaks Liisut - üks, kes ärkab igal tööpäevahommikul ja läheb tööle, näeb kõike, mida vaesus inimestega teeb. Tuleb püüda mõista, et siin ei saa patsiente enne uurida ega ravida, kui sugulased pole arvet ära maksnud, tuleb mitte patsientidele sõna otseses mõttes pähe astuda. Ühesõnaga, tuleb elu näha. Nädalavahetustel, see-eest, ärkab turisti-Liisu. Tema on selline tegelane, kes uhab end päiksekreemiga üle, võtab raamatu näppu, läheb istub varbaidpidi helesinisesse vette ja naudib oma raamatut ning loomulikult seda imelist pina coladat, mida teenindajad aeg-ajalt uuendavad. Elu nagu lill! Ainus, mille pärast muretseda, on mitte ära põlemine ja see, miks hommikusöögi tegemine kokal nii kaua aega võtab.

Muidu oleme saavutanud taseme, kus koduümbruse taksojuhid ei küsi meie käest enam turistihinda, mis muidugi morjendab mu teist poolt, sest tingimise lõbu jääb niimoodi ju ära. Võib loomulikult püüda tasuta saada, aga siin tärkab meis valge inimese uhkus. Ja Aafrikas lapsed nälgivad...

Elu meestega on mind nii ära hellitanud, et eile võtsin kätte ja nõudsin, et mina pean süüa teha saama. Muidu teevad ju kõik ette-taha ära, hakka või tõesti arvama, et oled mingi printsess või krahvinna. Võtsin ette interneti-maailma ja leidsin ühe swahili retsepti. Maitses superhea, mis on ju põhiline - olgu ta siis tegelikult ka kohalik toit või mitte. Kui kellelgi vedeleb kodus mõni õnnetu roheline plantaan, võib järgi proovida. Kodused käskisid mul seda katsetust korrata, mistõttu julgen soovitada!

Ndizi Na Nyama (Ndizi=plantaan, Nyama=loomaliha)

Vaja läheb 1 klaas vett, 0,5-1 kg loomaliha, 1 tl soola, 0,5-1 tl musta pipart, 0,5-1 tl karri pulbrit, Cayenne pipart, 3 sl õli, 1-2 sibulat, 2 tomatit, 1 sl tomatipastat, 1 purk kookospiima, 1 loorberileht, 3-6 plantaani.

Siin on liha saamine turistidel suhteliselt keeruline. Turult saab, aga valge inimene turule nii, et tal veel raha alles on, tõenäoliselt ei saa. Seetõttu oleme me kindlaks jäänud oma nurgapoele, kus vahel on ka liha. Ükskord saime loomaliha, kuid siis, kui seda vaja, siis loomulikult ei saa. Õnneks oli terve lett erineval kujul kanaliha täis. Enamasti valitseb seal täielik tühjus, muidu. Niisiis, minu meisterdis on hoopis kanalihaga.

Põhimõtteliselt tuleb kõik need asjad potti kokku keerata, eraldi praadida sibul ja tomat. Ning imeline terav pada ongi valmis, mida riisi kõrvale süüa. Vot nii. Nii palju siis kohalikust kokakunstist tänaseks.

Kipepeo

Pärast reedest tööpäeva viis meie tee meid Kipepeo bangalotesse, mis asub ringiga minnes ca 40km Dar Es Salaamist lõunas, kuid praamiga lõigates on tunduvalt lähemal - bajiajiga Dari sadamasse, 10minutine praamisõit üle lahe ja uus bajiaj Kipepeo külla. Selgus, et samas rannas oleme juba käinud oma esimesel siinoleku nädalavahetusel, kui Dani pere ja Omariga Kigambonis käisime. Kipepeo on sellest rannahotellist järgmine koht. Ainus vahe on see, et sealse snoobliku ülekaalus indialaste populatsiooniga võrreldes on siin palju kohalikke "tavainimesi"ning valgete kontsentratsioon on üle mõistuse. Siiski, üleüldine madal rahvastatus ja vaikus kaalub Kipepeol tunduvalt üle. Kuidagi, mõnus on! Türkiissinine rand ja valge liiv... Käisime ka purjetamas ning snorgeldamas - ehk siis võideldes klaustrofoobiaga vaatasime, mis kalad, meritähed, meduusad ja kaheksajalad vabal ajal teevad, kui neid potti pole parasjagu pistetud. Täitsa toredad on! Siis viidi meid Sinda saarele, kus me olime ainsad inimhinged. Ütleme nii, et kunagi olin ma naiivne ja arvasin, et Costa Rica rannad on maailma kõige ilusamad ja lahedamad. Ei, siin avanes meile täiesti sürreaalne postkaardi vaade oma valgete liivade, sinise läbipaistva vee ja rohelusega. Kui välja arvata see, et Pawel sai meduusa käest kere peale (kärvetas käsivarre ära) ja Raido astus merisiili otsa palju valusamini kui mina esimesel korral tegin, oli kõik täiesti jumalik! Eesti suve mitte-ujumine on kordades tagasi tehtud ning kehal on igasugu uued triibulised randid.
Õhtusöögid "kingfish"-i ja punase riffahvenaga olid täiesti jumalikult head ning ka nemad siin oskavad Pina Coladat teha! Tundub, et meie nädalavahetuste tshillimiskoht on nüüd leitud. Mulle täitsa hästi sobib siin lesida ja raamatut lugeda...

Banana beer

Mitu aastat enne Tansaaniasse tulekut oli mul kindel idee ühel päeval ära proovida tõelist banaaniõlu. Mu Rwada-sõber oli selle nii üles kiitnud, et ma olen seda jooki otsinud juba viimased 7 aastat. Ühel heal päeval leidsime Lillega Tallinna Kaubamajast Hollandis toodetud banaaniõlu, mis maitses magusalt ja hästi... Aga, kas see oli ka tõeline banaani õlu? Seda ma ei teadnud. Pidin järgi proovima. Ma teadsin ainult seda, et see pidi olema sarnane siidrile. Ja see, mida me kaubamajast saime, ei olnud kuidagi siidri moodi. Jube hea, seda küll.

Nüüd olen igast poest otsinud oma banaani õlu, sest siin pidi seda ka saama, eriti Tansaania lääne osas. Ühestki suurest poest ei ole ma midagi ligilähedastki leidnud... Kuni küsisin Jamesilt, meie kodustatud puuviljakaubitsejalt, kust ma seda jooki leida võiksin - ja ta juhatas mind naaber-kaubitseja juurde. Ehk siis, tulin tagsi ehtsa banaani-veiniga, nagu nemad seda inglise keeles kutsusid (kuigi, Lonely Planet ütleb sama asja kohta ikkagi banana beer).

Täna siis oleme rõõmsalt mekkinud seda kohalikku toodet. Mulle tuletab see kõige rohkem meelde kodus tehtud õunasiidrit. Lisaks sellele on temas 10 promilli alkoholi ja pärast 2 pudelit on täitsa tore olla... Ütleme nii, et nädalavahetuse ranna-tripile kavatseme justnimelt seda asja kaasa võtta :)

Järgmine peatus, Kipepeo rand.

Mbege

P.S. Meie korterikaaslane tundub väga lahe sell olevat.

Pilte elust enesest, Dar Es Salaam

Sääsevõrk, mu arm

Botaanika aed, Dar Es Salaam

Väike dush keset palavat päeva, samuti vaade Slipway ostukeskuse loungest

If you like pina coladas...

Kigamboni rand

Kigamboni rand

Meditsiinist ja muust

Elu siin Dar Es Salaamis on nagu Ameerika mägedel - kord üleval, kord all, kuid pidevalt keerises. Igav siin ei hakka. Tänaseks on linna eksploorimine end ammendanud ning ees ootavad erinevad turistilõksud ja muidu looduskaunid kohad. Linnaga ei olegi midagi muud, kui tuleb teada, kuhu oma nina ei tasu toppida, nagu iga linna puhul. Siin tuleb lihtsalt arvestada seda, et valgena paistad sa eriti välja ja siin valge e mzungu= dollarid. Taksojuhid hakkavad vaikselt aru saama, et meie ei ole tavaturistid, kes maksavad seda raha, mida nad küsivad ja kui nad liiga suurt hinda küsivad, siis me jalutame rõõmsalt järgmise nurgani ja leiame oma küüdi sealt. Puuviljamees teab ka seda, et me hakkame nagunii kauplema ja enamasti saame selle hinna, mida me tahame. Tõenäoliselt on see ikka suurem summa kui kohalikele, aga mis sellest. Poiss peab ju ka millestki teenima ja 30 eurosenti ühe mõnusa mahlase mango eest ei ole ju tegelikult palju. Eestis ja Rootsis võid sa nii heast mangost ainult unistada...

Haiglaelu on huvitav. Iga päev toob uue üllatuse. Esimesel päeval võisin ju mõelda, et osakonda sisenemiseks oleks gaasimaski vaja, aga selle tagant ei näe hästi ning võid kogemata maas lebavale patsiendile peale astuda - sest higi- ja kusehais on siin igapäevane nähtus, patsiendid ei mahu enamasti vooditesse ära ning lebavad maas olevatel madratsitel. Haiglatöö teevad ära internid. 2 korda nädalas on neil ametlik luba nõu küsida, kuid enamasti mitte oma arvamust avaldada. Tuleb teha seda, mida kästakse. Tavane ambulatoorne vastuvõtt tähendab konveierimeetodit - ehk siis, räägid arstile kaebused ära ja tema võtab esimese pähe tuleva diagnoosi ning hakkab sind ravima. Kui 2 nädala pärast parem ei ole, siis teeme selle või tolle uuringu. Ehk siis, kõigepealt ravime, kui ravi ei aita, siis uurime, mis viga (kui on enam, keda ravida). Ravimeid kirjutatakse korraga välja nii palju, kui pähe tuleb. Sageli kuulen neid endamisi pobisemas: "Mida veel?"Ka kõige raskemad patsiendid, kes meie mõistes kuuluvad kindlasti haiglasse, võibolla isegi intensiivosakonda, saadetakse raviga koju. "Kui halvemaks läheb, küll ta siis haiglasse tuleb." Nagu öeldud, muidu peaksid enamik HIV-positiivseid haiglasse panema... Mõtlemisainet on. Ma ei tea, kas arstide suhtumine oma töösse on tingitud suurest töökoormast või faktist, et enamik neist on saanud oma koolituse Venemaal ning külge on hakanud ka nõuka-aegne varjupool, aga seda võib küll öelda, et midagi on pehmelt öeldes valesti läinud. Kui ma millegi üle kahtlustavalt imestan ja proovin läbi lillede või isegi täitsa otse öeldes soovitada/parandada, siis - mina olen naine ning resident, ühesõnaga ei ole mul mingit sõnaõigust. On ka erandeid, õnneks. Need erandid on oma patsientide suhtes empaatilised, selgitavad neile, mida ravi tähendab ja miks see on oluline.

Ütleme nii, siin on kõik teisiti. Euroopalik kurtmine arstiabi kvaliteedi osas omandab minus igaljuhul uue tasandi. Tulge Aafrikasse!

Koduhoovis

Laupäev

Täna hommikul ärkan mõnusasti kell 9 õuest kostva müra peale. Tegelikult olen juba korduvalt ärganud, olen sellega juba harjunud. Kell 4 hakkab tavaliselt kõrvalolevast mosheest palvelaulu kuulduma. Pisikesed lendavad pininad on samuti igapäevane nähtus - kuid mitte täna. Eile öösel peksime üksteist iga natukese aja tagant, siis sügasime ja plaksutasime unesegaselt sääskedele Õhtul koju tulles oli kallis mees leidnud kapist veel suurema ja uhkema baldahiini meie voodile, sääsevõrgu nime all. Niiet täna öösel magasin nagu printsess, vähemalt sääsed ei laulnud ega söönud enam.
Hommikul unesegasena naeratan endamisi ja mõtlen: "Laupäev. Kaneelisaiad, mmm." See mõte oli nii tugev, et enam ei saanud magada, sest kohvi oli vaja.

Paterdasin köögi poole. Lülitasin tuuliku laes sisse. Hmm, ei tööta. Tuli - ka ei tööta. Vannitoas ka ei tööta. Raisk, külmkapp ka ei tööta. Ju siis on elekter otsa saanud. Siin on nimelt selline süsteem, et sa maksad ühes kindlas kohas elektri eest, saad vastu sellise magnetkaardi või numbrite kombinatsiooni, vastavalt mõõdiku avantseeritusele, ning laed selle mõõdikusse. Kui raha otsa saab, siis saab ka elekter otsa. Just see, mis meiega juhtus. Kohvist võib täna hommikul ainult unistada, kaneelisaiad peavad ootama suisa detsembrit. Õnneks on elekter alles äsja otsa saanud, sest jäätis on veel külm. Hommikueine jäätisega ei kõla ka halvasti...

Hakuna matata! No problem!

Kokkuvõtlikult, päike on siin soe. Inimesed on mustad, kuid enamasti väga korrektsed ja tekitavad minus tahes-tahtmata turisti tuned. Sest Lonely Planet ju ütles, et võta kaasa võimalikult koledad riided ja ole märkamatu. Märkamatuks jääda on muidugi kunst omaette  - pikad ja valged olevused. Valgeid siin muidu väga näha ei ole, muideks. Paari turisti oleme näinud. Üks valge mees üritas meid tuctucist (ehk sellisest kohalikust riksha-taolisest mopeedist) ära meelitada, et me tema tuctuciga 1000 shillingit odavamalt sõidaksime, aga vaadates seda vasakpoolset kaoses liiklust, ei olnud me sellest võidust üldse nii vaimustatud. 1000 shillingit on 4 rootsi krooni, ehk ca 40 eurosenti. No minu elu on mulle ikka kallim, kui see 40 senti. Ei tea, kas need valged ikka oskavad siin navigeerida. Mina küll ei oskaks ega julgeks.

Kigamboni rand

Kohaliku ranna oleme ka üle vaadanud, see oli siuke rikaste rand, kuhu sai sissepääsu eest ja siis see oli isegi ujumiskõlbulik. Kohalikud naised käivad ka seal riietega ujumas, aga meie kohalik usaldusallikas arvas, et bikiinid on siiski ka ok, eriti turistidele. Ja siis eemal nägingi 2 bikiinides turisti ja võtsin end rõõmsalt bikiinide väele ja jooksin ookeanisse. Vahepeal tegin küll väikse vea ja panin jalad põhja, kus üks ogakala pesitses ja mulle okkad jalga lõi, aga muidu oli täitsa mõnus.

Mangod ja muud puuviljad on siin täitsa had, kahjuks ei ole küll mango-hooaeg ja siis tuleb pooltooreste mangodega leppida, kuid Raido sõnul ei ole ta nii valmis mangot veel varem söönud. Tänu jumalale on minuga kaasas selline noormees, kes jagab minuga avokaadovaimustust, mis tähendab seda, et siinse riisi ja ubade kõrvale saab ka avokaadot ampsata. Sest ilma selleta oleks päris võimatu. Ostsime mango-chilli kastme, mida me rõõmsalt riisiga segasime. Mul pool õhtut huuled ja suu tulitas, hea et põletusville ei tekitand! Paistab, et vürts neile kohe täitsa meeldib. Tore kpll, aga hapukoort tahaks siis toidu kõrvale. Miskipärast nad sellele ei ole mõelnud.

Väike avokaado-poiss

Jambo!

Viimaseid päevi enne minekut vihtusin tööd teha, nagu tahaks 3 kuu töö ette ära teha. Kodus pakkida ja koristada jne. Keel vestil jooksime oma asjadega Karlstadi bussijaama ja siis lõpuks tekkis mingi kergendustunne. Stress on läbi ja seiklus võib alata. Sõitsime ööbussiga Arlandasse, kus mina muidugi rõõmuga magasin suurema osa ajast. Aeg-ajalt ärkasin üles, et Raidol liiga igav ei hakkaks - sest tema ju ei oska bussis-rongis-lennukis magada. Põhimõtteliselt võib öelda, et reis kestab terve ööpäeva.

Esimese asjana vaatab meile Tansaanias vastu viisa putka. Osad reisijad on sinna juba kogunenud ja neil korjab lennujaamatöötaja parajasti passe, viisataotlusi ja raha kokku. Tal on neid juba mõnus ports kätte kogunenud, kuid jõuame enda dokustaadid õnneks veel ka esimese ringiga teele saata. Ta viib nad töötajate konkusse, kust ükshaaval hakatakse nimepidi inimesi kutsuma. Alguses on ainult üks mees, kes kutsub. Hiljem on neid juba 4 või 5, niiet peab oma 360kraadist nägemist harjutama, et mitte enda korda maha magada. Tehakse pilt, võetakse sõrmejäljed, antakse viisaga pass ja head teed. Seisame nõutu näoga passikontrolli juures, kedagi nagu ei huvita, et me seal olema. Mõne aja pärast jookseb üks onu mulle järgi ja küsib, kas ma ei saanud viisat? Näitasin, et kõik on omal kohal olemas, mille peale ta vastas lahkelt, et siis ei ole vaja üldse kuskil seista ja me võime edasi minna. Imekombel on meie pagas ilusti kohale jõudnud ja ootab meid juba lennujaama põrandal. Haarame kotid ja jälle tabab meid korraks segadus, et kuhu nüüd. Satume kuhugi koridori, mis viib meid välisukse juurde. Ukse taga on ootamas mitmeid nimesiltidega inimesi ja loomulikult taksojuhte, kes kliente meelitavad. Leian oma nime kiiresti üles ja varsti longime minu kohvrit tassiva neegripoisi järel parklasse. Meid ootab kohalik kiirabiauto – positiivne algus reisile! Raido ja pagas pannakse tagumisse ossa, kus on üks pingi moodi asi. Ühesõnaga, patsiendi osa. Mina istun ette - harjumatult vasakule poole. Minu ees on üks väike karp lateks kummikindaid ning pudelike desinfitseerimisvahendit. Auto aken on porine ja sellest näeb vaevalt välja. Tuuleklaasi ei ole, sealt pääseb mõnusalt tuul jahutama. Palav on. Üldse mitte nagu Rootsi 10-kraadine ilm.

Õues on pime. Autod sõidavad suhteliselt kaootiliselt ja harjumatult valel pool teed. Enamasti ei pea isegi tuled autodel põlema ning signaal on siin autojuhu sõber. Autosid on siin seinast seina. Ilusad uued neljaveolised autod, mille vahel sõidavad vanad inimesi pungil mikrobussid ning igasugused võimalikud pisikesed punnid.

"Liis, väike probleem on. Meil ei ole vett."

Suure hooga arvasin, et ju siis on vesi kinni keeratud. Hiljem sain isegi aru, et jutt oli joogiveest. Teades, et kraanivett ei tohi juua, ei tekkinud ka tahtmist sellega isegi hambaid pesta. Otsime välja oma suuloputusvee ning oleme sellegagi rahul, esialgu. Natuke ebamugav ta ju oli, aga mis teha!

***

Pärast mõningast toibumist otsustame minna raha- ja toidujahile. Leiame haigla lähedalt sellise kohaliku näoga söögikoha. Sisenedes on koka-leti juures trobikond inimesi. Koka kohal ripub menüü. Ainus, millest ma aru sain, on chinese rice, aga kohalikku toitu otsides ei tundu see kõige mõistlikum valik. Lõpuks oskab üks mees ka inglise keelt. Raido proovib talle selgeks teha, et me tahame süüa ja palub tal midagi soovitada. "Tead sa ugalit?" "Ei, me ei tea midagi. Me tahame lihtsalt süüa kohalikku toitu, soovita midagi." "Kas teil on aega oodata?" küsib mees. "Ikka on aega. Kui kaua sellega läheks?” "Kuskil tund aega."

Nojah. Pealtnäha kohalik kiirsöökla ja oota tund aega?! Ei tundu nagu mõistlik mõte.

Mees mõtleb natuke ja siis küsib, kas me chipse sööme. Meie oleme rõõmsalt kõigega nõus, mis pakutakse, sest me ei tea ju miagi, mida nad pakuvad.

Kui me oleme jõudnud vaevalt ühe lonksu mulinaadi juua, tuleb põlles kokk laua juurde kahe metallist liuaga, kus on mitte just väga krõbedaks tehtud friikartulid, fooliumipakike, sool ja paar liistu salatit. Foolimi sees on aurav suisu-grill liha, mis tundub natuke nätske. "Ju and siis kiiruga tegid meile midagi" arvab Raido. Nuge-kahvleid meile ei tooda. Siin süüaksegi kätega, nagu kuulnud olen.

Kõht täis, tuju hea, jalutame linna poole. Päike paistab ja uus elu teeb mind üha rõõmsamaks. Tänavatel voorib palju kirevaid isiksusi. Mida edasi me lähme, seda rõõmsamaks mu tuju läheb - teepervedel müüakse mangosid ja papaiasid ja kõiki neid imelisi puuvilju, päike paistab. Ühesõnaga, täielik paradiis. Minu kõrvalt kostub aeg-ajalt torisemist: "Palav on." "Hea soe," mõtlen mina. Nii on enamikel päevadel. Eile öösel, näiteks, hakkas mul külm.