Haiglaelu on huvitav. Iga päev toob uue üllatuse. Esimesel päeval võisin ju mõelda, et osakonda sisenemiseks oleks gaasimaski vaja, aga selle tagant ei näe hästi ning võid kogemata maas lebavale patsiendile peale astuda - sest higi- ja kusehais on siin igapäevane nähtus, patsiendid ei mahu enamasti vooditesse ära ning lebavad maas olevatel madratsitel. Haiglatöö teevad ära internid. 2 korda nädalas on neil ametlik luba nõu küsida, kuid enamasti mitte oma arvamust avaldada. Tuleb teha seda, mida kästakse. Tavane ambulatoorne vastuvõtt tähendab konveierimeetodit - ehk siis, räägid arstile kaebused ära ja tema võtab esimese pähe tuleva diagnoosi ning hakkab sind ravima. Kui 2 nädala pärast parem ei ole, siis teeme selle või tolle uuringu. Ehk siis, kõigepealt ravime, kui ravi ei aita, siis uurime, mis viga (kui on enam, keda ravida). Ravimeid kirjutatakse korraga välja nii palju, kui pähe tuleb. Sageli kuulen neid endamisi pobisemas: "Mida veel?"Ka kõige raskemad patsiendid, kes meie mõistes kuuluvad kindlasti haiglasse, võibolla isegi intensiivosakonda, saadetakse raviga koju. "Kui halvemaks läheb, küll ta siis haiglasse tuleb." Nagu öeldud, muidu peaksid enamik HIV-positiivseid haiglasse panema... Mõtlemisainet on. Ma ei tea, kas arstide suhtumine oma töösse on tingitud suurest töökoormast või faktist, et enamik neist on saanud oma koolituse Venemaal ning külge on hakanud ka nõuka-aegne varjupool, aga seda võib küll öelda, et midagi on pehmelt öeldes valesti läinud. Kui ma millegi üle kahtlustavalt imestan ja proovin läbi lillede või isegi täitsa otse öeldes soovitada/parandada, siis - mina olen naine ning resident, ühesõnaga ei ole mul mingit sõnaõigust. On ka erandeid, õnneks. Need erandid on oma patsientide suhtes empaatilised, selgitavad neile, mida ravi tähendab ja miks see on oluline.
Ütleme nii, siin on kõik teisiti. Euroopalik kurtmine arstiabi kvaliteedi osas omandab minus igaljuhul uue tasandi. Tulge Aafrikasse!
 |
| Koduhoovis |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar