Jambo!

Viimaseid päevi enne minekut vihtusin tööd teha, nagu tahaks 3 kuu töö ette ära teha. Kodus pakkida ja koristada jne. Keel vestil jooksime oma asjadega Karlstadi bussijaama ja siis lõpuks tekkis mingi kergendustunne. Stress on läbi ja seiklus võib alata. Sõitsime ööbussiga Arlandasse, kus mina muidugi rõõmuga magasin suurema osa ajast. Aeg-ajalt ärkasin üles, et Raidol liiga igav ei hakkaks - sest tema ju ei oska bussis-rongis-lennukis magada. Põhimõtteliselt võib öelda, et reis kestab terve ööpäeva.

Esimese asjana vaatab meile Tansaanias vastu viisa putka. Osad reisijad on sinna juba kogunenud ja neil korjab lennujaamatöötaja parajasti passe, viisataotlusi ja raha kokku. Tal on neid juba mõnus ports kätte kogunenud, kuid jõuame enda dokustaadid õnneks veel ka esimese ringiga teele saata. Ta viib nad töötajate konkusse, kust ükshaaval hakatakse nimepidi inimesi kutsuma. Alguses on ainult üks mees, kes kutsub. Hiljem on neid juba 4 või 5, niiet peab oma 360kraadist nägemist harjutama, et mitte enda korda maha magada. Tehakse pilt, võetakse sõrmejäljed, antakse viisaga pass ja head teed. Seisame nõutu näoga passikontrolli juures, kedagi nagu ei huvita, et me seal olema. Mõne aja pärast jookseb üks onu mulle järgi ja küsib, kas ma ei saanud viisat? Näitasin, et kõik on omal kohal olemas, mille peale ta vastas lahkelt, et siis ei ole vaja üldse kuskil seista ja me võime edasi minna. Imekombel on meie pagas ilusti kohale jõudnud ja ootab meid juba lennujaama põrandal. Haarame kotid ja jälle tabab meid korraks segadus, et kuhu nüüd. Satume kuhugi koridori, mis viib meid välisukse juurde. Ukse taga on ootamas mitmeid nimesiltidega inimesi ja loomulikult taksojuhte, kes kliente meelitavad. Leian oma nime kiiresti üles ja varsti longime minu kohvrit tassiva neegripoisi järel parklasse. Meid ootab kohalik kiirabiauto – positiivne algus reisile! Raido ja pagas pannakse tagumisse ossa, kus on üks pingi moodi asi. Ühesõnaga, patsiendi osa. Mina istun ette - harjumatult vasakule poole. Minu ees on üks väike karp lateks kummikindaid ning pudelike desinfitseerimisvahendit. Auto aken on porine ja sellest näeb vaevalt välja. Tuuleklaasi ei ole, sealt pääseb mõnusalt tuul jahutama. Palav on. Üldse mitte nagu Rootsi 10-kraadine ilm.

Õues on pime. Autod sõidavad suhteliselt kaootiliselt ja harjumatult valel pool teed. Enamasti ei pea isegi tuled autodel põlema ning signaal on siin autojuhu sõber. Autosid on siin seinast seina. Ilusad uued neljaveolised autod, mille vahel sõidavad vanad inimesi pungil mikrobussid ning igasugused võimalikud pisikesed punnid.

"Liis, väike probleem on. Meil ei ole vett."

Suure hooga arvasin, et ju siis on vesi kinni keeratud. Hiljem sain isegi aru, et jutt oli joogiveest. Teades, et kraanivett ei tohi juua, ei tekkinud ka tahtmist sellega isegi hambaid pesta. Otsime välja oma suuloputusvee ning oleme sellegagi rahul, esialgu. Natuke ebamugav ta ju oli, aga mis teha!

***

Pärast mõningast toibumist otsustame minna raha- ja toidujahile. Leiame haigla lähedalt sellise kohaliku näoga söögikoha. Sisenedes on koka-leti juures trobikond inimesi. Koka kohal ripub menüü. Ainus, millest ma aru sain, on chinese rice, aga kohalikku toitu otsides ei tundu see kõige mõistlikum valik. Lõpuks oskab üks mees ka inglise keelt. Raido proovib talle selgeks teha, et me tahame süüa ja palub tal midagi soovitada. "Tead sa ugalit?" "Ei, me ei tea midagi. Me tahame lihtsalt süüa kohalikku toitu, soovita midagi." "Kas teil on aega oodata?" küsib mees. "Ikka on aega. Kui kaua sellega läheks?” "Kuskil tund aega."

Nojah. Pealtnäha kohalik kiirsöökla ja oota tund aega?! Ei tundu nagu mõistlik mõte.

Mees mõtleb natuke ja siis küsib, kas me chipse sööme. Meie oleme rõõmsalt kõigega nõus, mis pakutakse, sest me ei tea ju miagi, mida nad pakuvad.

Kui me oleme jõudnud vaevalt ühe lonksu mulinaadi juua, tuleb põlles kokk laua juurde kahe metallist liuaga, kus on mitte just väga krõbedaks tehtud friikartulid, fooliumipakike, sool ja paar liistu salatit. Foolimi sees on aurav suisu-grill liha, mis tundub natuke nätske. "Ju and siis kiiruga tegid meile midagi" arvab Raido. Nuge-kahvleid meile ei tooda. Siin süüaksegi kätega, nagu kuulnud olen.

Kõht täis, tuju hea, jalutame linna poole. Päike paistab ja uus elu teeb mind üha rõõmsamaks. Tänavatel voorib palju kirevaid isiksusi. Mida edasi me lähme, seda rõõmsamaks mu tuju läheb - teepervedel müüakse mangosid ja papaiasid ja kõiki neid imelisi puuvilju, päike paistab. Ühesõnaga, täielik paradiis. Minu kõrvalt kostub aeg-ajalt torisemist: "Palav on." "Hea soe," mõtlen mina. Nii on enamikel päevadel. Eile öösel, näiteks, hakkas mul külm.