Pura vida otra vez!

Istusin esmaspaeval Riia bussile. Nagu ikka osutus minu reisimine hullumeelsuseks. Seekord oli takistuseks väike purskav vulkaan, mille tottu ma oleksin äärepealt piirdunudki Riia reisiga. Gatwick ja Heathrow olid kinni, aga onneks Riiast Stanstedi mind lubati. Ja siis oli juba koik korras. Londonis oleksin hea meelega kolanud, aga nad siiski ei lasknud - ainult j6udes sain selle ägeda Londoni taksoga soita, linnuke kirjas. Ilusas briti keeles n6uti mult selle l6bu eest 15 naela. Sain korra oma väikest armast Camillei kallistada, magada 2 tundi välivoodis mis iga minu hingamisliigutuse peale nagises... ja algas mu retk Heathrowsse. Kus ma otseloomulikult jätkasin oma reisistiili ja oleksin lennukist maha jäänud, sest mina ei teadnud, et minu uhiuuest biomeetrilisest passist ei piisagi neile - et ma pean internetis mikgit tobedat esta-t täitma. Niisiis, niikaua kui ma üleval oma estaga maadlesin, pakiti inimesi juba lennukisse ja kui mina oma maadlemised tehtud sain, oli lennu taga suur punane kiri, mis tähendas et lennuk tahtis juba lennata, aga mina jooksin endiselt mööda lóputuid koridore, et siiski enne sulgemist väravasse jóuda. Näost punase ja óhetavana istusin oma kohale kena austria noormehe kórval, kes juhtumisi sai minu reisikaaslaseks kuni San Joseni välja.

NewYorgist San Joseni sóites hakkasid mul alateadvuses sähvatama kujutelmad Heredia teest ja pina coladadest ja päikesest ja salsast. Pimeda tuledes San Jose kohal hóljudes ei suutnud ma enam muule keskenduda, kui vahtisin üksisilmi aknast välja, mp3-mängijaga salsataktis jalga kólgutades.

Lennukist maha astudes vóttis mind vastu mónus troopiline hóng, mille peale ma kohe trepil kóikidest üleliigsetest vammustest vabaneda otsustasin. Kotid käes, jóudsin sellesse kohta, kus tulijad justkui akvaariumikalad kulgevad - sel ajal kui vastutulijad nina vastu klaasi ootavad. Mina nägin seal vaid Johanna ja Melba üliróómsat naeratust, hüplemist ja energilist lehvitamist. Pärast hoogsat kallistamist olin endiselt sónatu. Ma ei uskunud, et see ei ole lihtsalt killuke mu unenäost. Kui ma oma esimese cas-i mahla kätte sain, siis see tundus küll päris. Samuti see gallo pinto, mida mulle hommikul ette pandi. Mu perekonnad on üliarmsad nagu alati ja ma vóin tóesti öelda, et mul on 3 perekonda - 2 siin, 1 Eestis. Sóbrad ei lähe arvesse praegu. Uinusin ma Melba ja Franklini uues kodus, hommikul äratas mind dona Hannia askeldamine köögis ja kui avasin kardina, vaatas mulle vastu imeilus San Jose mägede taustal, päike kergelt veel tóusulaines. Alla hommikusöögile jóudes sain Dona Hannialt endiselt väga külma vastuvótu osaliseks - hola, como le va? Nagu oleksin ma viimased 2 aastat siin elanud. See on dona Hannia, loodetavasti jäävad seekord mu patareid ja vötmed ikka kotti alles. Sellepärast ma peitsingi kóik asjad voodi alla ära ja kaardid asetasin koti voodri sisse - iial ei vói teada, mis tal pähe tuleb.

Hommikul istusin nagu alati Melba autosse, valmis sóiduks Hospital Mexico poole. Kóik oli nagu ikka - pikad ummikud, politseinukud valgusfoori rollis, pidev signaalitamine. Ka tänaval kóndimine oli nagu ikka - pikad pilgud saatmas ja igas klassis hüüded kórvus kólamas.
Esimese asjana läksin oma lastehaiglasse. Esimese reaktsioonina móni ei tundnud mind ära, móni kukkus ehmatusest pikali, móni sai külmavärinad, mónel tohtrihärral vajus suu sóna otseses móttes lahti. Minu üllatuseks mäletasid kóik mu nime, kaasa arvatud haigla teele jääva putkamüüja. Hämmastav, et selle 2 aastaga ei ole midagi muutunud - kóik inimesed töötavad samadel postidel, köik on endine! Nojah, seda küll, et ûhest haigla väravast ma enam välja ei saanud, sest see oli tabalukuga kinni pandud. Aga isegi mu kingapoes oli mu lemmikkingad alles! Ja mu lemmikjäätisekohas küsiti minult kohe, et ootoot, sa pole nii ammu käinud, kuidas nii? Igaljuhul, nüüd olen ma Mercado Centrali ees internetis, kóhu just seda imelist vürtsidega helado de sorbeterat täis söönud (palavaga pole palju vaja, ma ütlen) ja hakkan tagasi Heredia poole minema.
Hasta pronto!