.
Täna on ema sünnipäev. Meiepere vanade traditsioonide kohaselt tähendab see, et kõik lapsed lähevad isaga lillejahile. Sel aastal olime aga targemad - ei ole mõtet kiirustada ja kella poole seitsmest Nõmme turul jalgu trampida ja nõuda, kus lillemüüjad on, et siis pärast tunniajast isa rohelises Ladas istumist ja külmetamist avastada, et talv on lillemüüjad koju kamina äärde kakaod jooma unustanud. Edasi tuli läbi käia kõikvõimalikud kolkad alates Szolnokli turust ja lõpetades Citymarketiga - jõudmaks arusaamale, et mis sest et on meie ema sünnipäev - ega poed enne kella 9 nagunii lahti ole. See-eest saime külmas Ladas sooja kohvi ja marjakorvi süüa. Paar minutit enne üheksat leidsime ühe lilleputka, mis oli juba öö otsa lahti olnud ning siirdusime võidurõõmsalt emale kohvi keetma.
Sel aastal jäid marjakorvid küll Statoili, sest enne poolt üheksat ei liigutand me oma väikest varvastki. Ja täpselt 2 minutit enne üheksat olime Laagri maksimarketis ehituspoe ukse taga. First things first. Enne on ju vaja uste ja ahjude hindu vaadata. Alles seejärel suundusime lillede järgi ja nii muuseas haarasime veinid-tordid ka kaasa. Tegelikul oleks sel aastal autos ootamine poole lõbusam olnud, sest isa uuel Toyotal on päris soendus ka sees!
P.S. Emakene-vaesekene-kullakene pidi täna ise nõusid pesema, sest tõbi otsustas mind täna jälle üles otsida. Selline jääkuninganna, nagu ma olen, palavik küünib mul vaid subfebriliteedini. 37,3 on täiesti arvestatav palavik, muideks! Homme teen popi-päeva, sest ei kujuta ette, kuidas ma haiglas ainult aevastan ja seinte najal kõnnin. Pealegi nimetataks seda nosokomiaalseks nakkuseks (see, mis oleks tagajärg minu kohalviibimisele).
P.P.S. Aga see, et täna on mu ema sünnipäev, tähendab ainult ühte - 2 nädala pärast saab jälle kooki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar