O tempora, o mores

.
Reedel käisin oma väikse sugulase (või tegelikult enam ei ole vist sobiv nii öelda, aga harjumuse jõud on suur) moeshowl Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Seal koridoris seistes ja noorte askeldusi vaadates tundsin mina, alatine pesamuna, end järsku vanana. Lisaks sellele tormas mu armas sugulane minust pidevalt mööda - no arusaadav tegelikult, tal ju igasugu sekeldamist ja orgunnimist. Aga see, et mu kaks täditütart mulle suurte silmadega otsa vaatavad ja tere ütlemata mööda kõnnivad - ja lõppkokkuvõttes ainult Ahto ära tunnevad - on juba iseasi. Ju ma saan siis miljardäriks. Novot, arstide palku ju tõsteti - äkki selleks ajaks kui mina tööle hakkan, on nad veel viis korda streikinud ja tõepoolest võib arsti palgaga rikkaks saada?

Koolilapsed olid väga tublit tööd teinud. Hästi lahedad kostüümed ja muidu igati korralik üritus - kaamera-majandus küll tuletas nati Blair Witch Projectit meelde, aga mis seal ikka.

Kui nüüd väga aus olla, siis kõik see tekitas natuke tunde, et tahaks jälle keskkoolis käia. Enam ju ei saa ajalootunnis sõbrannaga tähtsaid maailma-asju kirjateel arutada või teiste keemia kontrolltöö-ülesandeid lahendada...

Sellise nostalgiaga läksin siis eile koolikokkutulekule. Ja oh üllatust! Alguses olin jällegi ainus tüdruk! Kaks mu kirjasõpra on Hollandis, üks lihtsalt ei saanud tulla - ja ülejäänud tüdrukud on lihtsalt teadmata kadunud (türklastele mehele pole loodetavasti keegi veel läinud).
Tegelikult on täitsa tore aeg-ajalt oma klassikaaslased üle vaadata ja leida, et tegelikult ei olegi eriti midagi muutunud... Probleemid on ikka samasugused nagu kooliajal. Ja Allperet nähes tahtis käsi automaatselt vihikust mõnda tühja lehte tõmmata ja kirjutada: "Kirjuta midagi head!"