Khjulm

.
Kuulge, külm on! Istun praegu teki all, läpakas süles soendamas. Aga nii pagana külm on!

Tegelikult on ilm ilus ja päike paistab, aga selle ilusa ilma natlemisega ei maksa ka liiale minna, kulla inimesed!
Kõik sai alguse sellest, et kirurgia osakonna vanemõde vaatas mind ja Mari-Annet pealaest jalatallani ja teatas, et niiiiiiimoodi me nüüd küll sidumistoas ringi ei käi! Varrukad üle küünarnuki ei ulatu ja teksapüksid unustame nüüd küll kohe ära. Vaja ikka neid kummiga puhvis haiglapükse (ma ei tea, kas ta oli lihtsalt kade, et meil ilusad püksid jalas oli). Nii me siis seadsime pärast praksi Kadaka tee AG poole. Ostsime mõlemad püksid, mis meile ei meeldi ja olime õnnelikud, et saime jälle rahast lagedaks.

Vaikselt hakkab mulle ka kohale jõudma, et ülehomsest ei olegi mu tibu Lille enam külmalmaal ega joo minuga kakaod mandlikööri lisandiga... või siis lihtsalt mandlilikööri kui kakao otsa peaks saama. See juhtus justnimelt meie trajektooril kesklinn-Pirita. Ilm oli ilus, päike sillerdas, seest oli soe.
Maarjamäe lossi juures kasse ja kotkaid imetledes jätsime miskipärast Falckimehele eriti vale mulje, et oleme ajaloohuvilised ja kipume miskipärast tema trajektoorile kui loss kinni on. Meie ju kõigest tahtsime kiisut mantlihõlma all soendada, et ta käpakesed lõpuks ometi sooja saaksid. Tagasiteel tundsime küll veidi puudust oma suurepärasest kakaojoogist, kuid juttu jätkus kesklinnani ka ilma selleta.
Kui me aga Kodakondsus- ja migratsiooniametisse Lille punase passi järgi läksime, ei tahtnud millegipärast sealt mõnusa radika äärest enam tõusta. Kaasa seda kahjuks ei pakitud. Kuna teepeale ühtki poodi ei jäänud, et Margitile külakostiks viia (no olgem ausad, me polnud ju kumbki söönud ja kõht oli tühi - äkki Margitil ei olegi meile muidu midagi pakkuda!?) ja bussipeatuses oli kaugeltki liiga külm, et bussi mitu korda oodata, otsustasime riski peale välja minna, et äkki on neil kodus mõni saiakonts ja tükike vorsti. Niisiis istusime nr 2 bussile ja sõitsime kuhugi pimedusse. Mingi aja pärast hakkasid aga kõik inimesed maha trügima ja saime aru, et see vist on meie peatus - just siis kui natukenegi soe hakkas! Kulgesime mingit maapinda mööda, mis ilmselt oli tee (ega me seda näinud küll) ja lootsime, et meie helkurid ikka helgivad ka ning jõuame lõpuks ikka õigesse kohta kohale ka. Õnnestus. Aga esimene asi, mis me Margitilt nõudsime oli tee tee ja veelkord tee. Reite distaalses ja säärte proksimaalses osas torkis keegi nõeltega - aga selle rohuks anti meile pleedid peale ja lõpuks oli kohe täitsa et mõnus!
Süüa anti meile vaestele külmetanutele ja pärast paari võileiba arvas ka Emma, et nüüd võib meile juba naeratada - nüüd, kus olime oma esimese nälja kustutanud ega tundunud enam nii ohtlikud.
Aga sellegipoolest on nüüd päris hea omas kodus oma teki all olla, arvuti kaisus. A külm on ikkagi.