Eile mõtlesin, et aitab sellest "homsest hakkan korralikuks"-jamast. Tuleb kohe hakata. Nii ma siis võtsin kell 11 hommikul oma kardioloogia mapi välja ja hakkasin lugema, mis head seal kirjutet on. Iga sõna veerisin kokku nagu tubli koolilaps kunagi. Poole üheks arvasin, et on juba korralik oldud küll, nüüd võib natuke veel magada. No ja peale magamist oligi varsti juba lõuna käes. Siis tuli veel pool päeva tegeleda mõtlemisega, et nüüd ma lähen ja loen veel natuke sõnu kokku. Kolmandal leheküljel jäin enne pooleli vist. Nu ja nii ma siis mõtlesingi, kuni mõtlesin välja, et nüüd on vaim küll piisavalt vaevatud, tuleb keha ka vaevata - no, et nii balanksis ikka püsida.
Meelitasin Efka ja Jarmo rulluisutama. Mul ju uued vinged roosad Fila kaitsmed, on millega kekutada :) Kakumäe rannas oli uskumatult ilus, kui päike loojub ja inimesi ei ole. Muidugi, kui välja arvata üks paarike, kes pulma-aastapäeva pidas ja selle vabandusega ka politsei poole pöördus, kui teine neile valesti parkimise eest tulesid vilgutas.
Tegelikult, kui nüüd hästi järgi mõelda, siis on praegu nii uskumatult hea ja rahulik - raha ei ole, kesklinna minna ei saa, alkoholi ei müüda, mul sel nädalavahetusel kedagi kodus ka pole... lihtsalt istu ja tsilli... ja õpi...
No tegelt on nati kahju ka, et siuke tudengirott olen. Sest täna selle asemel, et Margiti ja Airiga ujuma minna ja alles siis pontsikubaaris kulutatud kaloreid taastada, pidin mina leppima ainult pontsikubaariga - ja ainult pooliku tassi piparmündikakaoga, tervet ei antud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar