Kell 6:50 heliseb kell - Misasja? Kas täna peab ka haiglasse minema? Ei taha, magada tahan! Tuleb ennast siiski üles ajada. Pole hullu, homme saab jälle magada.
8:15 olen haiglas valve üleandmisel, kus selgub, et nädalavahetuse märuli tähe all oli kahe silma vahele jäänud fakt, et Mustamäe haigla ees oli granaat. Noh, siuke igapäevane asi, eksole. Tegelikult oli vist tegemist õppegranaadiga, ei olnud venelased meie hoovi peale tegutsema tunlud.
Nädalavahetuse haigla-sündmused teada, siirdusime oma igahommikuseks kohveiinidoosiks arstide tuppa. Ja loomulikult tuleb end kurssi viia, mis kirjandus kirjutab. Aeg piisavalt parajaks tehtud (et patsientide hommikusöögi ajal nendega mitte juttu rääkima minna), siirdusin haigeid üle vaatama.
Esimene oli venelanna. No üritasin siis jällegi oma vigases vene keeles temalt tähtsaid asju küsida, aga üllatus-üllatus: tema ei saanud kohe midagi aru, mis ma küsin. Muudkui tahab aga teada, et millal arst tema juurde tuleb. Kui õde talle selgeks tegi, et mina olengi arst, siis muutus vähe sõbralikumaks. Aga ega ma sellegipoolest saand ennast huvitavaid asju küsitud. Natukese aja pärast tahtis siis juhendaja teada neid igast tähtsaid asju, mis ma teada sain. Ja noh... nii ma siis läksin jälle tagasi ja purssisin veel nati küsida. Suutsin teda vähemalt rõõmustada lausega, et "vratš k vam budu"... ega ta vist tegelikult aru saand, et ma üritasin öelda, et silmaarst... aga no silmaarst või muu arst - peaasi, et arst, kes ehk väheke paremat vene keelt räägib... Ja mina lollike arvasin, et saan juba jumalast hästi vene keeles anamneesi võetud...
Edasi läks nagu vähe ladusamalt... ja õnneks said teised venelased mu ponnistustest paremini aru... Aga... kui järgi mõelda, siis on meil praegu enamik patsiente koju läinud ja need, kes veel ravil on, on enamasti eestlased... Mitte, et mul venelaste vastu midagi oleks, tegelikult mulle täitsa meeldib neile komejanti mängida. Midagigi lõbusat haiglas olemise juures - vaadata, kuidas noor eesti tidrik üritab vene keelt rääkida :D Ja siis aeg-ajalt itsitab kui midagi valesti läheb - igaljuhul on ju parem enda üle naerda kui lasta teistel naerda.
Vahepeal sain veel kaks ilusat valget roosi - sest mõned kenad inimesed peavad praktikanti ka meeles ja siis on nii uskumatult hea tunne, et keegi on sulle tänulik.
Haiged vaadatud, uuringud määratud, analüüsid kontrollitud, lubati mul mõned haiguslood lõpetada. Kirjutan siis diagnoosid ilusti ära, nii nagu mulle õige tundus. Aga siis tegin selle vea, et hakkasin liiga palju mõtlema... Ei, mõtlemine pole üldsegist tervislik tegevus. Nii siis tundus mulle, et ma olen kõik täiesti valesti pand, need põhihaigused ja tüsistused ja kaasuvad. Nii ma siis läksin alandlikult oma juhendaja juurde, et oihhh, nüüd läks vist vähe valesti. Aga tegelikult tuli välja, et instinktid on ikka õigemad kui mõtlemine. Siit moraal: ärge kunagi mõelge!
A muidu sai veel ühe õe sünnipäeva puhul pitsat ja shampust (tark inimene oli reedel poes ära käinud, ei pidandki alkoholi pärast Valka sõitma). Ja kui kell sai neli, siis kamandati mind koju... Aga... selle paari tunniga oli mu ilusatest roosidest järgi aint kaks norus vart... pöhh ja pähh... (tegelikult sain nad peaaegu ellu ärgatatud kodus)
Õhtul selgus, et tarku inimesi oli veelgi jagunud. Nii me siis istusime õhtul Agnese juures ja jõime veini ja sõime kooki ja tegime küünla peal volbri-lõket.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar