Juba aastaid on mu sõbrad pidanud taluma mu lakkamatut piña colada hullust. Paljud vaatavad mind natuke altkulmu pilguga: "sulle meeldib see magus lürr?" Jah, see magus lürr meeldib mulle väga, aga mitte see lürr, mida siinkohal sageli mõeldakse. Ehk siis, see vedelik, mida pudelis liköörina müüakse - see pole kaugeltki see, mida mina mõtlen.Oma piña coladat olen ma taga ajanud Hispaania ja Itaalia baarides, Eesti omades enamasti ei julgegi seda proovida. Hispaanias lubati mulle maailma parimat piña coladat, mille ma otsejoones tagasi pidin saatma - see oli mingi magus lürr.
Ühel päeval, kui olin omale hankinid sheikeri ja kokteilide raamatau, külastasin oma kodupoodi Maximat ja tulin sealt välja ananassimahla, kookospiima, koore ja rummiga. Jagasin seda tähtsat sündmust oma lähimate sõbrantsidega. Kõik oli imeline. Tegin retsepti järgi kõik, nagu pidi... aga välja kukkus nagu alati. Minu piña colada tuli kookospiimatükiline. Tänud Maximale!
Nüüdseks olen ma juba 4 aastat vahet pidamata oma piña coladat taga unistanud. Tõsi küll, 2 aastat tagasi käisin Costa Rical ja sain oma isu mõneks nädalaks rahldatud.
Nüüd, Rootsi Riigipäeva terviseks otsustasime veelkord proovida. Esimene kord tegime kõik retsepti järgi: 50ml rummi, 50ml ananassimahla, 25ml koort ja 25ml kookospiima. Mmmmm... kookos seekord tükki ei läinud. Aga paras alkohoolne lurr oli see. Õnneks saab vigadest õppida ja lõpuks sain peaaegu täpselt selle piña colada, mida Costa Rica randadel nauditud sai...
Trikk on selles, et nii ananassimahla, koort, kui ka kookospiima tuleb 25ml rohkem panna ja lisada natuke jäätist ja soovi korral 1tl suhkrut. Ideaalis ka muidugi purustatud jääd, aga seda meil ei olnud. Käisid jääkuubikud ka!
Tundub, et suutsin sellega isegi oma teise poole ära võluda ;) Armastus käib ikka kõhu kaudu ju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar