Sellest, kuidas minu raha rändamas käib

Kuna Efka on kuidagi jube tubliks sulesepaks hakanud, siis tekkisid mul süümekad (sest ma ometi ei saa ju kellestki halvem olla) ja tõesti-tõesti, kiigates oma viimast blogi sissekannet, siis seisab selle taga 1. veebruar. Aga... Aaaaaaga, ma ausõna teen iga päev igast muid sissekandeid, tunnis 4 tükki vähemalt :D

Muust elust siis nii palju, et majanduskriis on ka minu õuele hiilinud... aga ma olen jumalast kindel, et see tuleb minu halvast harjumusest oma sumadan-käekotti kõige suvalisemates kohtades maha panna ja mitte kuulata vanarahva tarkust, et niiviisi läheb raha minema... Ma nüüd siis olen püüdnud teda vähemalt nagi otsa riputada, aga täna jällegi ei olnud arstide toas ruumi veel ühe residendi koti jaoks (eriti kui see kott on siuke, kus kõik vajalik ja ka mittevajalik kaasas on). Niisiis - mu kott istus tervelt päev otsa laua all põrandal. Niiet ma ei ole isegi julgenud rahakotti piiluda, aga ma olen kindel, et viimnegi sent on kakukese moodi jalutama läind.

Igaljuhul see, et ma autokoolis ega trennis ega salsas pole vahepeal käinud - see on kõik ruumipuuduse süü. Kõik need korrad, mis ma olen pidanud oma vaest kotti põrandale panema, maksavad nüüd kurjalt kätte...