Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Mul on kolm autotäit asju – neljas on kallid inimesed kuivatusrestiga süles. Nüüd on nendest autotäitest saanud toatäis kotte ja kaste, mis millegipärast ei taha auto-play peal end lahti pakkida.

Terve laupäevase päeva sai asju kolida, nii ühel kui teiselpool kastidega auto ja kolmanda korruse vahet joosta, niiet need vahelejäänud trenninädalad said ilmselt küll tagasi tehtud. Aga kuna mul on nii armas perekond ja sõbrad, siis läks kõik nagu lipsti – ja oligi aeg vana korter läikima lüüa ja omanikule tagasi anda. Viimane osa nihkus küll niivõrd õhtusse, et kui ma pärast lõpetamist vanemate juurde jõudsin ning isa-poeg Parkeritele heeringa kõrvale tänutähe-Smirnoffi viisin (et nad jumala eest ei peaks sigade moodi sööma hakkama - ilma tervitusnapsuta), olin ma lootusetult hiljaks jäänud – heeringa ja viina pealt oli sujuvalt liigutud koogi ja tee peale ning mõni vapper töömees oli juba horisontaalasendis oma väljateenitud puhkust nautimas. Lõpuks ometi sain ka mina sedasama teha!

Täna olen vaheldumisi naistepäeva nautinud, Schumacherit mänginud ja asjadekuhilat madalamaks taandanud. Ja kõige selle juures ei suutnud ma uskuda, et ma olengi tõesti nagu kuninga kass. Ja see, mis mind ümbritseb, ongi minu kodu! Ja õues on nii ilus päikseline ilm – just selline, nagu mu elugi.

P.S. Ja naistepäevalilli sain kah. Vot.