Elu Eestis

Nüüdseks olen juba kuu aega kodus olnud, millest enamik ajast on kulunud end õpikute taga vangis hoides. Oma kinnisideede all kannatades, et minust saab hea endokrinoloog, ei lubanud ma õpiku taga endal aru saada, et tegelikult ei viitsi ma ju terve elu diabeetikutega vaielda. Laps-diabeetikutega küll. Ja nii ma lõpetasingi hoopis perearstinduse residendina. Varsti hõljun kitli lehvides mööda Eesti kliinikuid ja haiglaid. Aga üks probleem... ma ju ei ole enam harjunud tööd tegema!!!

Teine asi... kogu minu aastane arvamus, et ma oskan enam-vähem salsatada, keerati pea peale. Läkisn siin salsa tundidesse ja oioioi! Sammud on teistsugused! Tehakse igast tireleid ja mureleid (mida latiinod ise vist ei viitsi selgeks õppida)! Ja siis... aetakse mingeid imelikke jooni taga! Ja kui sulle öeldakse, et pead astuma 35 kraadi ja kui sina astud kogemata 30 kraadi, siis on kohe jama majas! Ja oma vigu ei saagi enam kutsusilmade ja naeratusega andeks. Kõik käib piinliku saksaliku täpsuse järgi. Ka tantsus...
Ja üldsegi, järsku oled sa täiesti tavaline eesti tüdruk - tantsusaalis ei tule sind keegi tantsima võtma, keegi ei kommenteeri tänaval su ilusate silmade kohta, keegi ei pane sind isegi mitte tähele... Ja see riik ongi üks hallide hiirekeste pesa... astud peol tantsusaali ja sul on tunne, et sa oled sattunud rongiootepaviljoni, kus lihtsalt kõik seisavad. Vahel vibutavad natuke kätt (nagu hüvastijätuks lahkuvale rongile), aga see on ka kõik. Igav on, teate.