Eesti mõnud

Tallinn suvel: istud sõbrantsidega parkides, amaretto kohvitops ühes käes, veinitops teises, ja vaatad inimesi, keda samuti päike on oma urgudest välja meelitanud. Hoolimata sellest, et käimas on Õllesummer, on linn inimesi täis... päiksepoiss paistab sulle otse silma sisse, kuid sa ei hooli ka sellest - nii harva antakse ju teist! Jättes tahaplaanile oma eelarvamused Õllesummerist, võtad sa siiski pileti näppu ja lippad laululava poole - sest Franz Ferdinand ju ootab! Ja sa lihtsalt rokid. Sest see on lihtsalt nii hea! Rahul ja õnnelikuna jalutad vaikselt mööda päikeseloojangulist Piritat kodupoole ja oled seitsmendas taevas, sest kõik on just nii, nagu olema peab - ja sa maabud nagu vanadel headel aegadel oma kalli sugulase kõrval voodis, et veel pool ööd maailma asju arutada.
Hommikul ärkad üles ja kohe ongi minek Vilusisse. Sinu armsasse-armsasse Vilusisse, kus lapsena sai savikujukesi sõiduteele kuivama pandud ja kus sai meie 10 meetrise asfalttee jupi peal kolmekaga ringi vuratud.
Astud majast paar sammu ja juba oledki meie oma plaažil. Ja nii saigi esimest korda Eesti suvel ujumas käidud. Vesi oli soojem kui õhk! Ja unustades fakti, et sügavale jõudmiseks pead kilomeetri jagu edasi sumama, on Peipsi ikkagi mõnusaim ujumiskoht - vesi ei ajagi silmi kipitama, soolakihti ei jää su nahale... aint lained hoiavad veidi madalat profiili.
Isegi kitkumine ei tundunud enam nii hirmuäratav kui lapsena (isegi kui enam soome kommidega ei meelitatud). Hernekeppe sai kah panna. Kui meie haltuura vaarikavarte ja kuivand õunapuuokste osas välja arvata, sai väegadema ilus hernepõld! Nojah, pajuokste asemel muidugi võtsime haavapuid - siukseid pisikesi - mis nad siis tulevad meie ranna peale kasvama! Võsas sahistamine oli muidugi äärmiselt vilusilik - kallasime küll end ohtralt offiga üle, aga miskipärast leidsid sääsed ikka, et pidusöök tuli. Nagu oleks pitsa tellind!