Eile käisime end Skatteverketis registreerimas, et endale isikukoodi taodelda. Naeratati ja küsiti, kas me end migratsiooniametis ka arvele oleme vôtnud. Ei.
"Kas teil internet on?"
Jahmatun korraks ja lisan naerdes "meil pole isikukoodi."
"Aa, nojah. Siis peate migratsiooniametisse minema, see asub nüüd Örebros" (ca 60km Karlstadist)
Haarame oma MacBookid kaenlasse ja lähimasse internetti. Kasutasime vist kogu Scandic hotelli interneti ära, sest iga natukese aja tagant sai see lihtsalt otsa. Katkendlikult, aga sihi poole pürgides, täitsime ankeedi ära. Siis selgus, et on terve hunnik ankeeti, mis tuleb täita PC-s kasutades windows explorerit. Raido ei suutnud seda muidugi uskuda, et see päriselt ka nii on ja väitis surmkindlalt, et Maci Chrome on nii tubli, et teeb kohe kôik asjad ära. Mmm... ei.
Niisiis veetsime 3 rôômsalt närvilist tundi dikteerides skype'i kaudu, mida tuleb kuskile kirjutada ja saime Eesti vahendusel oma paberivärgi tehtud. Löpuks. Nüüd jääb siis vaid oodata ja loota.
Tööl on kôik see sama kadalipp. Kas sa pangakonto avasid? Kas sa terviseametis oled end registreerinud? Kas sul retseptikeskuse paroolid on? Retsepti sa ju ometi saad kirjutada!? Kas sul telefon on kodus? Kas sul internet on kodus? No internetti ei saa, vôtke siis vähemalt netipulk... Kôik küsimused, millele vastus saab olla vaid üks ning piisab vaid ühest sônast: "Personnummer (ehk isikukood)"
Amen to that.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar