Sov gott!

Kaks tööpäeva seljataga. Palju valet keelt. Palju uut süsteemi. Palju uusi inimesi. Iga kord, kui me kohvipausile läheme (seda juhtub päevas 2-3 korda, pluss lõunaaeg), on terve personaliruum täis ning kohvimasina järjekord ulatub uksest välja. Väike polikliinik, palju inimesi. Eriti just kohvipauside ajal, siis on neid nagu seeni pärast vihma (ja arvestades siinset seenekuningriiki, võite arvata, et seda on täitsa piisavalt).

Kõigepealt peaks mainima, et siinsed vanainimesed (keda ei tohi vanainimesteks kutsuda, vaid vihjata peenelt läbi lillede) on kui noored kitsed. Nad on terved. Sõidavad päevad läbi jalgrattaga ja elavad väärika vanuseni.

Tööl tunnen end taas esmakursuslasena. Iga asja kohta pean üle küsima, “Kas Rootsis tehakse ka nii?” ning enamasti saan vastuseks “Ei”. 

Täna käisin residentide seminaril. Iga teine resident oli kuskilt mujalt pärit - India, Rumeenia, Peruu, Malta. Siin on isegi eraldi kliinik nende arstide jaoks, kes tulevad mujalt ega keelt ei oska. Minu keeleoskus on esialgu nende jaoks täitsa hea, niiet asundusele mind veel ei saadeta - teiste immigrantide juurde pole esialgu asja.

Igal teisel teisipäeval on meil residentide pärastlõuna, kus arutatakse erinevaid teemasid ning tehakse ettekandeid. Esialgu meie ettekanne jääb kevadesse, sest nende kõigi jaoks oli suhteliselt ebatavaline kuulda: “Tere. Mina olen Liis ja ma olen resident. Alustasin eile tööga, Rootsi jõudsin 4 päeva tagasi.”

Mu kalli sugulase sünnipäeva puhul oli mees kodus imehead liha-seene sööki teinud, mille kõrvale ma ennast ühest 3,6%-sest Gösseri õlust tipsuseks (loe: väsinuks) kuulutasin. Viimased 2 päeva oleme nagu eeskujulikud vanainimesed kunagi kella 8-paiku iga 10 minuti tagant kella vaadanud, lootuses, et juba on kell magamaminekuks piisavalt palju. 

Ja kell on nüüd 8:47. Tuleb veel natuke oodata. Siis saab magama. Nüüd on lausa isegi tore magada, sest eile jõudis kohale ka voodi. Pehme on palju mugavam, peaks mainima! Pehmeid unesid teilegi!