Karlstadis ringi jalutades täheldasime, et kraaviperved on suuri puravikke täis. Ja rohkelt. Miks? Kas rootslased ei taha linnatänavail seenel käia? Nii lihtne oleks ju töölt koju jalutades haarata õhtusöögimaterjal kaasa. Võib-olla nad häbenevad? Ei. Meie maja taga saab alguse 10-kilomeetrine metsarada, millega täna tutvust tegime. Kogu mets, nii raja ääres kui ka kaugemal, on puupüsti punetavaid pohli ja riburada pidi seeni täis. Meie, kel pole lihtsalt võimalik olnud oma aega korilusse investeerida, saime see-eest imelise õhtusöögi. Teine kord siis tean, et kui tuleb selline tuju, et ilmtingimata on pooleli olevasse risottose ka seeni vaja, siis vutt-vutt ja keegi läheb toob mulle maja tagant mõne seene. Kahju, et Frankie praegu Eestisse maha jäi, sest vastasel juhul oleks meil oma jooksupoiss olemas. Asjade toomisele on meie Frank ju meister. Seda enam, et seened on üks vähestest asjadest (kui mitte ainus asi), mida ta ise ei söö!Jalutuskäigu jooksul tõdesin, et ma ei ole enam 12. Kaudseid viiteid sellele on olnud ka eelnevatel päevadel, valutavate luude-liigeste näol. Täna hommikul võtsin end kokku ja hakkasin võimlema - seda sellepärast, et üles tõustes oli kogu mu keha kange nagu raudkaigas. Liigutades avastasin, et mu kael ja õlg raksuvad ning parem puus naksub ja loksub. Kui võimeldes sai õlad ja kaela normaalselt liikuma, siis puus loksub edasi siiamaani.
Pärast pikka jalutuskäiku ei olnud ka Raido teksad oma esimeses nooruses. Jalgevahe oli seksikalt rebenenud. Nendest saavad tema tööpüksid - et keskealised Rootsi daamid sealt tippi sisestaksid. Peaks tasku vist ka alla õmblema, muidu läheb hea kraam veel raisku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar