Teooria ja praktika

Päevast-päeva räägime patsientidele, et nad peavad kaalust alla võtma, suitsetamise maha jätma, dieeti korrigeerima, liikuma ja üleüldse - terve olema. Istud kabinetis, suits suus, paks nagu vana lohe, ja muudkui seletad. Teoorias oleme me ju tugevad, tervelt 6 aastat õppinud!

Rootsis piisab sul vaid tänaval korraks seisma jääda, ning juba oled jalgu jäänud mõnele energilisele vanamemmele, kes enesekindlalt oma rulaatori najal kaubanduskeskuse poole vurab. Mõnikord läheb hullemini ja saad täistabamuse jalgratturilt, sest sa oled kõnniteel ühe sammu kõrvale astunud (loe: sõidurada vahetanud), kasutamata suunatuld või unustanud üle õla kiigata. See rattur võib vabalt olla 90-aastane onu või tädi. Sest siin on kombeks oma pika elu lõpuni jalgrattal liigelda ja bingot mängida.

Lisaks golfiautole, mis majade vahel liiklemiseks oleks täiesti ideaalne liikumisvahend (tee kliinikust koduni on üleni ülesmäge!), oleme avastanud uue ihaldusobjekti liiklusvahendi näol. Elektriline ratastool! Siin näeb see välja nagu väike auto, millega võib samuti kõnniteel kärutada kõikidest autoummikutest mööda. Tasa ja targu muudkui veered...

Igaljuhul. Mina tahan ka olla selline vanamemm, kes 90-aastaselt metsas seenel käib ja metsa läheb jalgrattal. Kunagi leppisime sõbrantsidega kokku, et 30-aastaselt peame elu tipp-vormis olema. Ja kuidas sa selgitad inimestele, et liikuge rohkem ja olge terved, kui sa ise juba väiksest mäest ülesminekul hingeldad. Ja varsti peaksid olema oma elu tipp-vormis?!?

Ühesõnaga, paneme teooria praktikasse. Teate, kui valus see on!? Treenimise alguses võib ka anatoomia selgeks saada! Sest sul valutavad sellised lihased, mille olemasolust sul ainugi pole. Muidugi, sest sel päeval, kui seda lihasgruppi õpiti, olid sa haige või lihtsalt väsinud.

Ühesõnaga: teooria ja praktika käivad ikka käsi-käes.