Kaneelisaiad-lihapallid

Kunagi olid sellised ajad:

*Elasin ühikas. Ma ei olnud peaaegu kunagi näljas, sest mul oli alati kaerahelbeid. Nendest sai hommikuputru teha ja pärast pidusid sai club Tallinnast trepist üles mindud ja ühikas kaerahelbeputru (parimatel päevadel ka tatrahelbeputru) vaaritada. Kolme peale oli meil üks piim ka rödul, sest külmkappi meil alguses ei olnud. Hiljem saime külmkapi, kus oma piimapakki hoida ja veini külmetada. Muuks otstarbeks me seda külmikut ei vajanud. Ahjaa, valetan, headel päevadel sai jogurtit ka hommikuni külmkapis hoida!

*Endiselt ühikas. Pealinnast tuli kohale minu tolleaegne noormees. Tegi külmkapi lahti, pani selle pôlastavalt kinni: "Pähh, teil pole isegi peekonit?!? Ma ei saa ilma peekoni ja munadeta päeva alustada!" Pakkusin, et pühapäeva puhul vôin isegi piimaga putru teha, aga sellest ei olnud abi. Vöibolla sellest peekonipuudusest ajendatuna tegi ta tüdrukutele siiski rôômu ja ostis vortsi. Seda täiesti tavalist keeduvorsti, millest me olime nädal aega unistanud. Saia raha olime kahepeale kokku saanud, aga vorsti jaoks ei jätkunud.

*Elasime üürikorteris kolmekesi - Petersonide dünastia esindajad neiu Lill ja neiu Liisu ning mitte-Peterson neiu Tiina. Meil käis sageli külalisi. Meil oli ka külmkapp. Iga kord kui külalised tulid ja külmiku avasid, leidsid nad sealt hulganisti imelisi asju, mida süüa (peekonit ei olnud endiselt isegi selles kapis). Viisakate inimestena küsisid nad luba. "Ei, see on Tiina oma", oli alatine vastus. Petersonid on paraku teada oma laisa kokanduse osas. See ei tähenda, et me ei oskaks ega tahaks süüa teha. Vastupidi, liiga hästi oskame - köik saab kohe otsa.

*Elasin Tallinnas. Oli külmkapp, enamasti oli midagi seal sees ka. Nälga ei jäänud.

*Elasin metsas. Oli külmkapp. Teate, liiga väikseks jäi! Peekon ei mahtund ära, pidi jube kiiresti sööma!

Nüüd on sellised ajad:

*Elan Rootsis. On kaks külmkappi. On ebaharilikult palju süüa, head süüa seejuures! Isegi peekonit vöib leida. Aga, külalisi ei ole!

Sügavkülmas on alati ootamas ühed kaneelisaiad, mis ootavad omanikke. Ise ei ole siin ju mötet teha, poe omadki on nii head ja ajavad toa mönusat küpsetamislöhna täis. Ükskord ma tegin siiski kooki ka, ausöna. Aga see sai jube kiiresti otsa miskipärast...

Teine asi, mis alati peab ühes rootsi külmkapis olema, on lihapallid. Uskuge vöi mitte, aga väikevennal on öigus (ja Karlssonil). Jube head on need asjad! Kuidagi nagu teistmoodi head kui Eesti omad.