Ood tööle

Sedapuhku on minu laul Nõmme Kliinikus lauldud. Mõnusalt südamlik, päikseline ja temperamentne oli. Nagu muusika.

Tegelikult tuleb nüüd väike nostalgiahetk, ärge pange pahaks. Ma siin olen pikalt kaalunud selle üle, kas see on narkomaania, kui teatud eluperioodidel on töö ainus tegevus, mis sära silma toob. Pupillide suurust ma rumaluke muidugi ei jälginud. Aga need pidavat mul koguaeg suured olema. Teatud kriteeriumid narkomaaniast on ju täidetud? Ühesõnaga, minu sõltuvus seisnes teis, kallid kolleegid ja patsiendid... ja loomulikult need kollased seinad, mis ka vihmase ilmaga mu kabinetti päikse tõid.

Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Jah, nii võib öelda küll. Õnneks otsustasin ma enne lõpueksamit 1/4 oma tarkusest hambaarstidele kinkida ning vastutasuks vähemalt nädalaks ajaks vinavate silmade ja insuldihaige kõnega ringi käin. Selline mumifitseeritud olek ei lase mul nimelt liiga emotsionaalseks minna, mistõttu pisaratevalang jäi seekord tulemata.

Igaljuhul, mis ma öelda tahtsin. Tore oli.