Tóusime Camillega laupäeva hommikul üles móttega, et on vaja minna muusikafestivalile, kuna inglismaine bänd Steel Pulse on ka siin ja puha. Mitte et ma oma vóhiklikkusest oleksin teadnud, mis bändiga tegu on, aga ikkagi on ju vaja minna. Niisiis hakkasime minema - ise ka ei tea kuhu, aga läksime. Mitte et me isegi oleks teadnud, kus linnaosas see festival toimub. Ja ükski sóber telefonile ei vastanud. Juhatati meid siis... ja jöudsime kohta, kus mäed ja muru ja lehmadki puude all.... aga muud selles kohas ei olnud, kui ainult üks mägitee, kust köik karvased ja sulelised üles ronisid - kes autoga, kes jalgsi keel vesti peal. Aga kohale jöudsime!
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...
1 kommentaar:
Taname huvitavat teavet
Postita kommentaar