Jooksmisest

Täna hommikul kell 5 helises mu äratuskell, sest pidime Stockholmist Karlstadi jõudma. Ehk siis, pidin nii kiiresti kui võimalik tööle saama.
Eelmisel päeval oli olnud globaalmeditsiini ettevalmistuskursuse viimane päev, mis tähendas palju emotsioone. Esiteks tahaks olla Tansaanias nüüd ja kohe, ei taha oodata septembrini. Raido sai kõvasti rootsi keelt kuulata ja harjutada, nii et aju huugab. Mina sain oma ajurakke kärsatada rootsikeelse majandus-poliitika juttudega.
Igaljuhul, jõudsin tööle. Pärast tööd läksin läbi saju töökaaslastega kohtuma, et nendega kohalikule kevadjooksule minna. Vihma kallas, mistõttu võtsin julgustuseks pudeli veini kaasa, kuid seda ei läinudki vaja - olime ohvrilikult otsustanud igaljuhul kõndida/joosta. Mina, kes ma algkoolist saati jooksmist vihkan (see on jube tugev sna ja ma üritan seda teadlikult üldiselt vältida, aga jooksmise koha pealt see lihtsalt on nii, ma ei saa sinna midagi teha), otsustasin, et kõndimine on jama - tuleb joosta. Kui juba kevadjooksule minna, siis ikka joosta. Seda maad kõnnime me nagunii vähemalt igal nädalavahetusel.
Nii ma siis uppusin kõigepealt inimmassidesse ning seejärel üritasin järgneva 5-kilomeetrilise soparaja joosta - mängida ussi läbi rahvamassi ning iga hinna eest kõigist ette jõuda. Poole pealt oli kergem, sai joosta ka. Õnnelikult jõudsime finishisse, ise ka üllatunud, et süda ja lihased jaksavad joosta... Saime sealt hunniku mõttetud reklaamnänni - sest rootslaste sponsorid on ju kitsid, ei mingeid kruiisi või teatripileteid! Ei, selle asemel saime konserveeritud purustatud tomatid! Asi seegi, tudebgitoit ju :D

Homme ilmselt lihased valutavad nagu hirmus - aga keda see enam huvitab...  see on ju vana peatükk selleks ajaks!