Tulin kooli. Saan 5 päeva jagu erakorralise meditsiini osas targemaks. Ehk siis, tuletan jälle meelde, mis tunne on päevast-päeva hommikust õhtuni auditooriumis istuda ja kuulata-kuulata-kuulata. Täna hommikul teatati meile muuseas ka seda, et kuna kursuse läbimise eelduseks on 100% kohalviibimine, siis kontrollitakse aeg-ajalt ka kohalviibijaid.
Loengupidajad olid äärmiselt vahvad ja üritasid isegi pärastlõunasel ajal nalja teha, sest fika-kohvini oli ju veel aega ja me olime juba vapralt pool päeva vastu pidanud - kael kange, tagumik valus ja aju täispumbatud.
Aga tegelikult tahtsin ma ju hoopis öelda seda, kui äge linn on Uppsala. Nagu enamikes Rootsi linnakestes, on siingi jalgratas äärmiselt in. Parkimiskohtadega on tipptunnil nagu ikka - neid ei ole. Ilmselt hakkab varsti jalgratta parkimine ka tasuline olema...
Uppsala võttis meid vastu äärmiselt päikselise ja rohelisena. Sellist rohelust ei ole ma sellest ajast saati näinud, kui ma viimati sellist rohelust nägin. Inimesed on kohe rõõmsameelsed ja toredad. Mis põhiline - nad liiguvad tänaval, istuvad pargis värskendavaid-rõõmustavaid jooke nautides. Nagu vana hea Tartu. Selline, tudengite kevadpäevade tunne tuli ja kohe tekkis vastupandamatu soov paki Bollino veini järgi joosta. Ja see ei olekski nii väga võimatu - sest iga nurga peal on System Bolaget!
Jalutasime muuseas ka ülikooli hoonest mööda, kus mind tabas mingi nakatav pisik. Tahtsin sealt uksest sisse jalutada ja ennast mingile erialale kirja panna. Nii tore oleks jälle üliõpilane olla. Ega ma ei teagi, mida ma seal õppida tahaks, aga küll midagi välja mõtleks.
Ütleme nii, et see linn kuidagi räägib minuga ja kutsub nagu sireen. Täitsa tore koht on, kas ma seda juba mainisin?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar