Africa calling

Keegi tark kunagi ütles: "be careful what you wish for." Minu puhul on minu unistused enamasti ajast ees. Oi, kuidas ma tahtsin ülikooli ajal Rootsi tööle minna. Uurisin ja kirjutasin ja üritasin - aga kuidagi ei saanud. Siis, kui ma seda enam ei tahtnudki, otsustas maailm aga ukse avada.
Teine unistus sai alguse 12ndas klassis Andrus Allpere tunnis, kui ma otsustasin misjonäriks hakata. Astusin oma esimese sammu ja läksin arstiks õppima. Teist sammu hakkasin võtma ülikooli lõpus - tahtsin minna vabatahtlikuks Aafrikasse. Aga Costa Rica tuli ette (see on teine müstika - need asjad, mis vahele astuvad, muutuvad unelmaks). Olles otsustanud vabatahtlikuks Costa Ricale minna, kutsus mu tuttav mind Tansaaniasse tööle. Kahjuks pidin ära ütlema, sest Costa Rica juba ootas. Residentuuri ajal otsisin teid Aafrikasse. Enne jõudsin Rootsi. Aga kõik teed peavad ju millalgi Rooma viima... ehk siis, minu puhul Aafrikasse (sel korral).

Tänaseks tean seda, et
-septembrist on minek
-järvedes ei tasu ujuda
-Kilimanjaro jääb seekord tõenäoliselt vallutamata, kuid seal leidub ju hunnikute viisi ilusaid saari ja safarisid
-Tansaania on 4. kohal loodusliku mitmekesisuse poolest
-riideid ei tasu õues kuivatada ja triikimine tuleb uuesti selgeks õppida
-meiega samaaegselt tuleb sinna üks pere, mille kõige väiksem liige on 1,5 aastane
-swahiili keel on kummaline, aga õpitav. Näiteks "Hujambo! Mimi ni Liis" Täiesti loogiline ju!

Kui nii edasi läheb, siis kes teab, võibolla ühel heal päeval saab minust ka endokrinoloog ja/või dietist...