Hommikul kui silmad lahti tegin, oli väljas midagi imelikku toimunud. Viimased 2 nädalat on meil olnud sulaselge kevad ja palju päikest. Öö jooksul oli aga maha sadanud 10cm-ne lumevaip. Võib vist öelda, et selle talve pakseim lumi! Isegi agarad rootslased ei osanud sellise imega enam arvestada ja olid lumetraktorid suvepuhkusele saatnud juba. Tööle minnes tervitasin rõõmsalt naabrimeest, kes uhkelt oma lumepuhuriga teed puhtaks tegi - lõpuks ometi oli tal sellest masinast kasu, mis muidu terve talve garaazhis tolmu kogunud oli. Ülekäiguraja juures sai terve buss vaadata, kuidas ma üle lumehange kõnniteele hüppasin, mille peale bussijuht rõõmsalt naeratas ja mulle lehvitas.
Lõuna ajal koju minnes olid enamik teid juba puhtaks lükatud, osa lumest ära sulanud (aga seda sajab muudkui juurde! Kas ta siis ei tea, et nädalavahetusel tuleb +12 kraadi?!). Lapsed olid kelkudega mäele roninud. Kui ma nendeni jõudsin, siis üks valgepäine ingel küsis minult: "Kuule, miks sa koolis ei ole?" Olin heast komplimendist nii liigutatud, et alguses ei tulnud mulle pähegi, et äkki ta tahtis et ma arvaksin, miks nemad koolis ei ole. Kõrvad kuulevad ju ikka seda, mida nad tahavad. Ja üldse, miks nad ei võiks kasutada imelist koolipäeva selleks, et kelgutada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar