Täna hommikul ärkasin tormituule möllamise peale üles ja avastasin, et ka lumi on maha sattunud. Lennukid ikka lendavad, juba kontrollisin. Jah, täna lendan tagasi Rootsi ja lähen home juba tööle. Puhkust läbi nagu niuhti.
Nädal aega Eestis, mööda halli ja sopast Tallinnat sai nüüd otsa. Sõprade näol paistis muidugi ka siin päike, aga olgem ausad – ikka jube hall on Tallinn! Liikulus on närviline ja inimesed on närvilised. Sellest hoolimata tundus mulle, kiirteefoobile (sest no teate küll, kiirteel sõita on lust ja lillepidu, aga sinna peab ju sõitma ka!), et Tallinnas on autoga lihtsam sõita, kui Karlstadis. Olles selle just kõva häälega välja öelnud, möödusime hirmsuurest ja sügavast august keset asfaltteed ja paar minutit hiljem ohutuledega seisvast autost, kellel oli augupoolne kumm jumalast tühi… Vaesed papi-mammi istusid nukra näeoga autos ja ootasid justkui midagi. Loodetavasti ei kiirustanud nad lennureisile.
Muidu oli tore näha, et Tallinn on endiselt samas kohas ja kallid inimesed on endiselt sama toredad, nagu vanasti. Latted on endiselt head ja Eesti jäätis on üle prahi. Nüüd ma siis istun keset päikselist Nyköpingut ja kui mul seda talvejopet käevangus ei oleks, siis tunduks hommikune lumepuhang nagu unenägu. Võrreldes hommikuga, võib öelda, et olen sattunud troopikasse. Mu süda jäi küll natuke Eestisse maha – loodetavasti saabub ta lähimal ajal kiirkulleriga järgi. Telegrammiga on kahjuks keeruline.
Home is where the heart is. Üks jumalast tark inimene ütles seda (ta pidi ikka väga tark olema, sest kuidas ta muidu teaks).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar