Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kasvavad viimasel ajal asjad üle pea.
Kõigepealt, ma ei viitsi enam kella kaheksaks tööle minna. Magada ju tahaks kaa.
Ja siis olen ma maadelnud igast paberivärgiga, et mind Costa Rica piiri taha ei jäetaks. Vahepeal hakkas tekkima tunne, et mind jäetaksegi lennujaama nagu Tom Hanks Terminalis. Nimelt pean ma kuidagi tõestama, et ma pole kriminaal. Eesti keelt nad seal mõistagi ei jaga, inglise keelestki jääks väheks. Pidin oma hispaania keelsed dokustaadid tõlgituna ja kinnitatuna 27. juulil kätte saama, kuna tõlk oli enne puhkusel. Siis selgus et tõlk läks nati pikemale reisile ja tuleb augusti alguses. Ja siis selgus, et reis on suisa nii pikk, et ta ei tulegi tagasi. Ja siis tõlkebüroosid läbi helistades selgus, et a) Tallinnas ongi ainult üks hispaania keele tõlk, kes on augusti lõpuni puhkusel, b) kõik hispaania keele tõlgid on kambaga Spaaniasse põrutand. Igaljuhul sain 19 korraga lõpuks selle ainsa koha kätte, kust mind aidata saadi.
Siis peab üldse igast asju veel ajama, niiet mul on täiesti vaja märkmikku, et iga päeva tegemised üles kirjutada - sest muidu ma lihtsalt käin ja hõljun ringi ega tea ööd ega mütsi sellest, mis ma nüüd jälle tegema pidin.
Aga pole hullu - see on mööduv nähtus :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar