laupäev, 8. detsember 2007

Elu on jälle ilus - nagu alati

Siinne elu käib surfilainetena, peaks mainima – ladina-ameerika temperament lööb välja ;) Aga peab mainima, et ka rahatuna on elu superhyper! Eriti, kui sul on armas väike õde, kelle kulul elada.

Näiteks reedel jagasime sõbralikult ühte voodikohta hostelis... nari teisel korrusel :D vanad head ühikaajad tulid meelde, kus aeg-ajalt rippus nii mõnigi jalg nari teiselt korruselt ähvardavalt Lille suunas alla.

Laupäeva hommikul natukene pidusena otsustasime randa minna. Nii lihtne see ongi! Detsembrikuus võtad jalad selga ja kannatad 3 tundi bussitrepil, kuna nagu ikka, jõudsime viimasel minutil.

Buss viis meid mingisse pisikesse külakesse, kus esimese asjana tervitas meid eht-ladinalik lapsekari ringi sibamas ning vanakesed ringis istumas. Kuna me tegelikult ei teadnud, kuhu me üldsegi tuleme või mis me siin peale hakkame, siis pimedas sinna jõudes ei saanud me mitte targemaks. Otsisime kõige odavama koiku – kahjuks siin kaks ühe hinnaga ei õnnestunud. Igaljuhul oli meil omast arust väga uhke onn, mis sest et dush paiskas vett igas ilmakaares, kaasa arvatud minu voodi, ning peegli vannitoas pidime ise ette kujutama. Ukse taga katusel elas meil päris oma iguaan nimega Jesus Samuel. Ta on muidu täitsa vahva iguaanike, ainult natuke kaamerakartlik. Selline arg noh. Portreepildid talle eriti ei meeldi. Aga täitsa kena muidu teine.

Oioi kuidas ma nautisin lihtsalt rannas olemist ja vaatepilti, kus ilusad inimesed tegelevad ilusate asjadega, nagu näiteks surfamine. Jube kerge tundub niimoodi kõrvalt vaadates.
Teine maailma parim asi on päikeseloojangul rannas istuda ja oma jääkülma maasika-laimi daiquirit limpsida.
Ja loomulikult, sellele järgneb maailma kõige ilusam asi – kuu, tähed ja ookeanilained!!! Eesti augustiööd kahvatuvad selle vaatepildi ees täiesti! See on vist kõige ilusam asi, mis ma elus näinud olen...

Ühesõnaga, üks reis sente lugedes ning enamik ajast kutsikasilmadega inimestele kuulutades “es que somos pobres” - ja nii mõnigi kord ulatati meile naeratusega paar juustupirukat või klaas morssi.

Aga muidu sel nädalal kohtusin maailma täiuslikuma mehega. Kena. Dzentelmen. Kokkab. KORISTAB. Ja on muidu armas ja naeratab iga kord kui mööda lähed ja alati on tal mõni kompliment varrukast võtta. Ainult üks viga – ta on 13-aastane ;) Sellise viiks koju küll. Nii hea mugav oleks. Oma kodustatud shokolaadipoiss, kes koristab ja kokkab!

Ja üldsegi on siin mingi kahtlane nähtus - keset suve pannakse köigile majadele värvilised laternad külge, köik kohad on täis plastikkuuski ja higistavad jöuluvanad jooksevad oma paksus karvases punases kostüümis ringi ja arvavad, et on jöulud!

2 kommentaari:

lill ütles ...

Liisu, sa pead lihtsalt 5 aastat ootama, kuni noormees t2isealiseks saab :P ja lootma, et ta ikka endiselt nii sama armas ja tore on nagu 13. aastaselt :D

Anonüümne ütles ...

oh sa pagan-pagan-pagan kui kadedaks ma praegu muutusin! täiesti roheliseks kohe läksin näost. ausõna. tahan kaaaa näha ookeani tähistaeva all! tegelikult läksin ma juba lihtsalt rannapilid peale ka kadedaks, kui aus olla. päevaselgi ajal oleks ilus vaade :P kalli-kalli sulle :)