Dokumentideta, vóóras linnas

...just nii ma tunnen.
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)

P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!