Fancy a pint?

Käisime eile õues. Otsustasime oma ainsate kohalike välismaa sõpradega välja minna ja kolasime kohalikes pubides. Kuna üks meist oli inglane, siis tähendas see loomulikult palju-palju õlut. Meie, kes me aeg-ajalt endiselt endale valetame, et me õlut ei joo - aga samas pidime ometi Eestist lahkudes täiendama oma baarikapi varusid väikse Baltika õluga. Nojah, ühesõnaga oli meil raskusi brittide tempoga kaasas püsida, aga pidasime vapralt lõpuni vastu.

Plaan oli teha pub-crawlingut, mis tegelikult tähendas seda, et istusime ühes kohas. Siis vaatasime mitmest uksest sisse. Minu jaoks oli enamasti juba hirmuäratav see, et baari ukse taga oli 2-3 külmunud ninaga turvameest (esimeses kohas mõtlesin, et peaks poistele teed viima, mis nad seal külmetavad). Nad olid enamasti üllatavalt sõbralikud - isegi raha ei tahtnud. Teistes kohtades oli petukat tehtud - ei olnud turvameh uksel, aga uksest sisse minnes taheti baari minekuks ikkagi raha. Oleks siis, et sees on mingi kontsert või asi, siis oleks ju kõik õige. Aga ei, meie leidsime lõpuks zavoodi või levika moodi koha, kus tüdrukud laulsid ja mängisid viiulit ja kitarri - ja meie istusime otse nende lauda. Väga sõbralikud laulikud olid nad - andsid meile väikse baari-vihje... googeldamise järgi, mida ma siin hetk tagasi tegin, sain juba aru, et oleme leidnud oma uue lemmiku koha. Armastus esimesest silmapilgust, kuigi ma ei ole veel kohta näinudki.