reede, 11. jaanuar 2008

Que lastima, pero adios!

Nüüd olen jäetud üksinda siia suurde ilma. Hullu kuid samas ka armsa teenijanna, toredate kuid veidi külmade vanematega. Tegelikult on köik tore, sest önneks on tuttavaid, kes ei lase kodus nina nokkida. Aga oioi, milline nutukoor eile San Joses lahti lasti! Ma pole vist elus nii palju nutnud - vöibolla siis välja arvata see kord, kui mul ei lastud tapeedi peale ilusaid lillekesi joonistada (sest sein oli ju nii kole ilma nendeta!) ja mind nurka seisma pandi.
See-eest teen hetkel köike muud kui lähen pärast tööd eeskujulikult koju... Ja täitsa vaffa on! Saab kolm tundi ühte capuchinot nautida ja terve öhtu kaubamajas asju vaadates surnuks lüüa. Kui ma rikkaks hakkan ükspäev, siis tulen oma isikliku helikopteriga ja lähen kaubamajja asju ostma. Tegelikult ka. Sest ilusad on ju!

1 kommentaar:

lill ütles ...

ja su võike õde lendaski koju tagasi? pole viga, varsti tuleb Ahto ja toob sulle kodust head paremat ja lohutab sind...kallistan..