See, et ma vahepeal kirjutanud ei ole, ei tähenda mitte seda, et ma kuskil nurgas nutaks ja Hilde-igatsusest shokolaadi näost sisse ajaks (seda kohe kindlasti mitte, sest siinne shokolaad ei kölba kohe kuskile). Tegelikult on hoopis asi selles, et on vaja assssju teha.
Näiteks pidi minema kohalikle kultuurielamusele Rootsi-Costa Rica jalgpallimatshi nimel. Mitte, et mind kunagi oleks jalgpall huvitanud, aga ma tahtsin ka näha, kuidas inimesed jalgadega nii kövasti trambivad, et staadion köigub. Ja Euroopale peab ju ikka kaasa elama - ja aitas! 1:0 Rootsi kasuks!
Siis on minust vahepeal ikka päris korralik arstitädi saanud. Olen käinud kahes valves patsiente vastu vötmas ja oppidel assisteerimas. Käin laste endokrinoloogide konsultatsioone jälgimas ja istun nagu väike laps nurgas, suu ammuli peas. Siin näeb pidevalt nii huvitavaid asju, millest ma varem kuulnudki pole!
Vaatasin üle ka siinse Óllesummeri - selle erinevusega, et Palmarese peod on alkoholitarbimise osas maailmas 2. kohal - pärast Oktoberfesti. Inimesi oli piisavalt liiga palju, et tánavatel liikumise vóimatuks teha. Muidugi... olenevalt päevast. ühel päeval olime näiteks ainsad külastajad keset hiigelsuurt baar-klubi ja tegime oma diskot. Nägin muuseas ka kostariika karvaseid - siiani arvasin, et selle riigi rahvas ongi ainult tibinad ja machod.
Nüüd peaaegu iga päev tuleb kaaskodanikke oma riikidesse tagasi saata - sest varsti saab ju pool aastat oldud! Tean möningaid öelaid inimesi, kes selle jutu peale röömust käsi kokku löövad ja minu vaesekese peale üldsegi ei mötle - külm hakkab ju!
Käisin oma 17-aastase söbrakesega Euroopa väärtfilmide kinos ja ehmatasin teise päris ära. Arvas, et ma olen ta kuskile vanadekodu kokkutulekule meelitanud. Ja kui film hakkas ja juhtumisi suhteliselt meditsiiniline oli, istus teine istme köige kaugemasse nurka ja muudkui pobises, et kes seda filmi küll mulle soovitas. Hiljem ütles, et äärmiselt huvitav film oli - aga vaeseke ei ole ju harjunud, et filmid vöivad ka ilma önneliku lóputa otsa saada. Mina seevastu olin seitsmendas taevas, tundes et olen just PöFFil käinud.
ükspäev käisin veel Euroopas - mu perekond sokutas mind rääkima pisikese vanakeste grupiga, kes juunis Eestisse tuleb. Niisiis iga kord kui oli vaja mind tutvustada, algas taadike samade sönadega: "Meil on róóm teile esitada tüdrukut Leedust, kes räägib meile lähemalt meie sihtkohast Tallinnast." Minu iga korraga ärritatum ja nördinum hääl tegi neile vist löpuks siiski selgeks, et nad lähevad ikkagi Eestisse ja mitte Leetu. Loodetavasti lennujaamas on neil ikka meeles, kuhu siis minek on...
Igaljuhul, pärast ettekannet läksime perega ringi söitma. Nägin ära selle kiriki, kus ma kunagi abiellun. Seal oli üks piisavalt pikk noormees ka kohe käepärast vötta, aga miskipärast ei tahtnud ta mu kätt vastu vötta. Ju siis oli asi selles, et mul oli seljas must pluus ja mitte valge kleit.
Käisime nende tulevase maja krunti vaatamas - kus minu üllatuseks kasvasid karikakrad ja kuuse-moodi puud. Tundsin end kui mägedetütar Heidi, lilli juustesse toppides.
Hiljem pöikasime Tiróli maakonnast ka läbi. Need saksa-austrialikud majakesed ja köik... oi, kodu!!!
Sel pühapäeval käisime ka perega reisimas. Aga seekord jöudsime Amazonase dhunglisse välja. Käisime nende suvilas, mis on keset vihmametsa. Majakesse pääseb üle rippsilla, aga peab ettevaatlik olema, et kookospähklitega pähe ei saa! Sest pärdikud laamendavad puu otsas ja urisevad niiet arvaks, et tegu on päris gorilladega. Majakeses elavad pääsukeste asemel nahkhiired, kes öösel kaissu tahavad pugeda. Armsad váiksed loomakesed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar