Nüüdseks olen vist juba kohalik - kui välja arvata tänavakommentarid silmade ja ameerika naiste kohta.
Olen harjunud, et liiklusummikute töttu söidan koju 2h - niisiis, vöib ka Tallinnast Tartusse kooli käia iga päev. Kui Tartusse residentuuri lähen, siis äkki hakkangi kodust käima. Räägitakse, et nüüd on kodu veel ilusam ja saunaga. Äkki on kohe liiga mugav, niiet ei taha mina kuhugi Tartusse kolida.
Olen harjunud igapäevase rahapuudusega. Olen harjunud koleda San Josega, millega pean leppima, kuna kunagi pole raha randa minekuks. Käin teksad aukus ja kingatallad lipendamas, nagu ehtne vabatahtlik. Juuksed on nigu salgumaril - olgu, aga mina vaat ei julge siin enam juuksurisse minna, pigem vötan oma küünekäärid välja ja hakkan ise nüsima. Oioi, mu Kristjan Hair Housist, kuidas ma sind igatsen! Sa oled mu esimene deit, mille ma Eestis kokku lepin!
Muideks, mul on jäänud täpselt nii palju kui 3 kuud veel ja veebruar paganas on veel 1 päev lühem kuu! Jumal tänatud et sel aastal 29 päeva on- annab vähemalt 1 päeva pikendust suve nautimiseks.
Muidu on nii, et 2 nädala pärast tuleb Ahto, siis saab randa. Ja noh, siis praktiliselt hakkangi juba tagasi tulema! Täna mu projekti president juba rääkis minu lahkumispeost - et nad olevat haigla PR esindajalt luba küsinud minu pidulikuks hüvastijätuks. Nigu president seal haiglas lausa. Vöi printsess, nagu ma siinsete inimeste jaoks olen. See on see poola krahvinna veri, mis minus voolab. Ikkagi sinivereline :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar