Käisin nimelt vabatahtlikuna Parismina külakeses merekilpkonni pahade onude eest kaitsmas. Kilpkonnad on nimelt väljasuremisohus, kuna "kütid" korjavad nende munad kokku ja müüvad restoranidele. Ja seetöttu on vaja neid kaitsta. Öösiti käivad vabatahtlikud koos kohalike kilpkonnapatrullidega rannal ja kui näevad kilpkonni poegimas, toimetavad muna-pesakonna ohutusse kohta, valve alla.
Esimesel ööl hakkas meie vahetus kell 8 óhtul ja lóppes südaööl. Sóitsime pimedas autokastis oma trajektoori alguseni ja hakkasime randapidi jalutama. Kuu paistis, lained möllasid kui hullud ja silmapiiril paistis vaid ühtlane rannariba. Hästi ilus oli... ja pónev ka... Kóndisime ca 10km sel ööl, ilma kilbiga loomi nägemata. See-eest nägime kaimannide (krokodilli-laadne elukas) silmi laguunis punaselt pólemas.
Järgmine öö pidime minema kell 12 öösel. Oioi, kuidas ei tahtnud minna! Uni on ju!
Lohistasime end siiski kohale ja jóudsime nii 2km kóndida kui juba nägime kilpkonna! Ootasime tasakesi, et ta ära ei ehmataks ja läksime teda möötma. Seejärel vaatasime, kuidas ta aeglaselt mere poole liigub ja vaikselt laintesse kaob...
Jöudsime vaid natukene edasi jalutada kui juba nägime teist muhku rannal. Seekord saime aidata mune kokku korjata ja ümber matta ka. Eelmisega läks nii, et neid mune ei leitudki üles - jäi vaid loota, et kütid ka ei leia ja kolme kuu pärast on oodata pisikesi mutukaid-kilpkonni...
1 kommentaar:
küll nad on suured!!!! uskumatu...
Postita kommentaar