Hullumeelsused mulle meeldivad. Ükspäev otsustasin, et kuna mulle anti viisaraha tagasi ja ainult natu-natukene jääb Kuuba lennupiletist puudu, siis tuleb minna. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa ju oma emast halvem olla. Eks siis näis, kumb on hullem seikleja, kas ema (kes kahekesi ühe tuusikuga Altaile põrutas; oma kella saiatüki vastu vahetada tahtis; Fideli aiast sidruneid varastas jms) või tütar (kes oleks Tom Hanksi moodi Terminali jäänud).
Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.
Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.
Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.
Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.
Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!
La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!
Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.
Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.
Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...
Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.
Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.
Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.
Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.
Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.
Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!
La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!
Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.
Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.
Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...
Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.
Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.
2 kommentaari:
hmm, hmm, nii et mul on veel lootust vanaduses ilus välja näha? :D
tubli tüdruk, et ära käisid!
Postita kommentaar