Tsikibriki seiklused jätkuvad

Vahepeal on tsikid oma pööraseid seiklusi jätkanud. Ja óigus küll! Jóulud olid ju ka vahepeal! Kuigi lund ei olnud ja pere ei olnud ja piparkooke kah ei antud, siis toredaid kingitusi sai ikka! Ja tegelikult on mul ju megaarmas väike norra óde, niiet nuriseda pole siin midagi. Plastikkuusk on omal kohal ja jeesuslapse sängid igas kodus ilutsemas. Suure sööma asemel piirdutakse siin tamaliga (banaanipuu lehe sisse mähitud maisi-riisi segu, väikse juurika ja liha lisandiga) ning nad vaesekesed arvavad, et see on kalorirohke. Oioi, annaks keegi neile kapsast ja verivorsti - SIIS nad teaksid, mis kalorirohke tähendab! Suur perering vajub erinevates tubades laiali, igaüks nosib oma nurgakeses tamali ja siis läheb kingijahile. Ja siis on kell juba järgmine päev ja igaüks läheb koju - teepeal ilutulestikku ja kärtsu-mürtsu nautides.

25nda hommikul on siuke perekondlik hommikusöök kell 12 päeval ja siis... igaüks tehku mis tahab. Niisiis tahtsime meie Hildega shopingule minna. Aga selleks ajaks kui meie poodi jöudsime, olid pidustused juba alanud... niiet ühtki avatud poodi meile enam ei antud. Kolisime ümber San Josesse aga ka seal oli tühjus! Isegi inimesi polnud!!! Kóik on kas rannas, kodus kotil vói Zapote festivalil. See on siuke... óllesummer noh! Niisiis kolisime meiegi sinna. Ja tulime pärast pidu hommikul koju asjade järgi - küll bussis ka magada saab ju! Sai küll, aga väheks jäi! Niisiis magasime terve oma esimese rannapäeva Manuel Antonios lihtsalt maha. Järgmine päev sadas vihma. Ülejärgmine päev oli päike, aga meil oli pilet 12:30sele bussile... aga miskipärast jäime sellest maha, kuna liikluse tiheduse töttu ei pööranud buss linnakesse sisse ja söitis vähemalt 2 inimese vórra tühjemana minema... Niisiis tuli minna taksoga Quepose linnakesse ning teha kurbi silmi et meie piletid ilma maksmata ümber vahetataks... Önnestus!

Kuna aga San Jose oli endiselt välja surnud ja óllesummerile enam minna ei tahtnud eriti, tuli järgmisel päeval kiire otsus minna uuele rannatretile. Viimase bussiga pörutasime randa ja lunisime ühest hostelist vörkkiige kohad välja, sest loomulikult on rannahooajal köik kohad täis. Igalpool. Siiski-siiski jagub ka siinmail dzentelmenidest ameeriklasi (sest ticod seda paraku mitte ei ole!), kes lubasid meil voodis magada ka kobisid ise vörkkiike... üks vórk loomulikult katkes, mis tegi neist veel suuremad dzentelmenid.

Aastavahetuse seltskond kes oleks vóinud meiega ühineda, osutus taas kord laiskadeks kostariikalasteks. Teine norra tüdruk pidi linna tagasi minema, jäid alles ainult 2 hullu - óed impulsiivsed. Olime koguaeg lubanud, et aastavahetusel oleme rannas, aga miskipärast tekkis kell 5 óhtul vastupandamatu kiusatus minna pealinna uurima. Korjasime asjad kokku, ajasime hosteliomaniku pahaseks... ning jäime viimasest bussist maha. Niisiis istusime oma kompsude otsas ja pidasime vana-aasta óhtusööki tuunikalakonservi ja saiaga. Mmmmm, que rico! Turvamees käis ka maia näoga ringi, aga ampsu küsida ei julgenud. Me oleks andnud küll, ausóna! Ega me kadedad pole!

No ja kui me siis ranna poole astuma hakkasime ja seisime teelahkmel, et millist baari me usaldame oma rannarätikut valvama panna, ilmusid nagu nöiaväel välja eelmisest óhtust tuttavad norra noormehed, kes hoolitsesid nii meie kottide kui ka meie endi eest. Niisiis saime oma vana-aasta piña colada ja uueaasta shampsi ja üldse oli tore. Hommikusöök kella 6-paiku mehhiko 24h restoranis ja koju magama. Ja pärast tsekkauti rannas ka. Ja üldse oli tore. Nagu jaanipäev oleks olnud.
Möelda vaid, mul on sel aastal kaks jaanipäeva!!! (vöi siis, eelmisel aastal vist siiski)