.
Ei ole sel päälinna-elul viga midagi, kusjuures.
Sel nädalal lõppes ära mu perearstitsükkel, mille jooksul sai nii üht kui teist tuttavat stetoskoobiga rünnata. Mu perearst oli lihtsalt niiiii tore inimene (MG lõpetanud ja sea-aastal sündinud - kuidas teisiti saabki olla? Pealegi, oleks ta mulle hindeks lausa 11 andnud), et kogu praktika aja ma käisin ka kodus ringi nagu väike päike. Niiet, võib juhtuda, et kunagi ühel ilusal päeval teen temaga koos oma perearstikeskuse. Vot. Nii palju siis pediaatriast! Saladuskatte all nii palju, et järgmine tsükkel on mul pediaatria, vaatame, mis juttu ma siis räägin ;)
Ja muide, sel ajal kui ma all lastearstide juures studeerisin, oli üks tore tädi jätnud personaalselt mulle Annekese sokulaadi ja oli nii pettund, et mina tal enam vererõhku ei mõõtnud - sest mind ju polnudki seal. No kuidas nad võivad nii armsad olla!?!
Sellise superhüperhea tujuga läksin Lille juurde veini degusteerima - natuke jätsime Margitile ka (ta küll puikles veidi vastu, niiet lõpuks pidime ikkagi ise teda aitama - me oleme ikka nii head sõbrad, alati ulatame teisele abistava käe). Kuna õues oli valge imedemaa, läksime vanalinna tuterdama. Nokus jäätisekokteili ei antud, pidime Pepsiga piirduma seekord. Isegi mitte Pepsi Lighti polnud neil pakkuda! Kahjuks pidime Margiti varsti õilsatel eesmärkidel koju saatma...
Suurest kurvastusest läksime Lillega džinni jahile - ja kui me 1 kokteili 2 kõrrega palusime, vaadati meid jube kummaliselt ja küsiti, et olete te ikka kindlad, et te teist ka ei taha. Oh ei, meil on ühine mure, niiet piisab ka ühisest klaasipõhjast! Seda enam, et klaasi asemel oli see lihtsalt üks plastmasstops.
Edasi viis meie tee Kehrwiederisse Orbiidile. Kui mitte arvestada seda suuuurt ja tumesinist templilärakat, mis meie randmetele tekitati, oli kõik just nii nagu peab. Piisaval hulgal tuttavaid, kellelt igast lahedaid asju kuulda; muusika, mille järgi sai rokkida nagu vanadel headel aegadel, kui me veel noored ja naiivsed olime; mõnus küünarnukitunne tantsuplatsil ja miljonidollarivaade lumisele raekojaplatsile (niiet vaadet nautides võisid vahel kohe üldse mitte tähele panna kui mõni tüüp sinu poole tantsima pöördus ja aru saades, et vist ei lähe õnneks, vaikselt tantsusaali teise nuga poole suundus).
Õnnelike ja rahulolevatena pöördusime pärast 3-tunnist tantsumaratoni Lille juurde. Kõik oli täitsa nii, nagu vanadel headel karutapeedi-aegadel.
Nagu vanad tavad ette näevad, tuleb peojärgsel päeval mõnusalt chillida - hommikune jäätisekokteil jäi küll kohvikusse, aga mis sest! Tatrahelbepudru kodujuustusalatiga on päris sama hea!
Tegelikult ma natuke rikkusin seda chillimisreeglit ja hakkasin oma tarkade paberimaterjalidega mööbeldama - ja läksin vahepeal pahameelsest herneks, sest nimelt on mul pooled tähtsad asjad kadund/äralaenatud/Ingmari voodi all kastis Tartus... Ainuke viis selle müsteeriumi lahendamiseks on minna Meerile ja Kadrile Tartusse külla ja nii muuseas Turu tänavalt läbi hüpata ja sealse elanikuga mõned teed teha.
Paha tuju läks õnneks siiski õhtu jooksul mööda - kui Ahtoga Schnelli tiigi ääres jalutades avastasime, et seal oli mingi jaanipäevasarnane värk toimumas, põletasid jõulukuuski. Muidugi tegelikult ei saa ma sellest tegevusest üldse aru - jõulud hakkasid ju alles nüüd, mis nad hullukesed neist kuuskedest ära põletavad? Nüüd tuleb teine ring salmide ja kinkidega teha! Enne polnud ju päris jõul, ainult ettevalmistus! Niiet marss uute kuuskede järgi! Ja salmid on nüüdseks selged, ma loodan? ;)
P.S. Aga ma viskasin täna Ahtot lumepalliga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar