.
Meie kullakallid kursakaaslased on miskipärast pähe võtnud, et meil kellelgi ei ole väljaspool arstiteaduskonda mitte ühtegi sõpra - nojah, me ju nagunii õpime koguaeg, kellel siis ikka aega seltsieluks jääb! Mu meilboksi tuleb mitmeid ja mitmeid kirju lõpupeo ja aktuse ja igast muude tähtsate asjade kohta, mis seostuvad Hippokratese vande ja MD kraadiga... Nimelt 22.juunil saame me kõik oma paberid (mis tähendab, et ma saan varsti-varsti täitsa oma templi!!!). Tore küll, et jaani-ajal saab kohe mitu pidu. Millegipärast tahetakse kõik mu illusioonid rikkuda ja teha kahe peo asemel üks! Miuke pättus! Ja millegipärast on mul selline karvane tunne, et üks lõpupidu jääb mul pidamata... Ma pole iialgi arvanud, et mu ainsad sõbrad peaksid olema klassi- ja kursusekaaslased (ma ei eita, et nende hulgas on mul vägagi häid sõpru, kellega jaani peaks küll... aga kas see tähendaks, et ma võin kõik oma sõbrad lõpupeole ka kaasa võtta? Sellisel juhul poleks nagu vigagi, alati saab suure lõkke kõrvale teha oma väikse ja mõne Sovetskojega sinna ümber kolida)
Peale selle on elu ilus ja igast lahedaid üllatusi täis.
Ja kuigi mulle hakkas vaikselt tunduma, et Tallinnas on igav ja kõnida ei lasta (kuna alati on sind ootamas mõni kohvi, mis muidu eest ära jookseb, või oht, et salsa tundi alles tunni lõpuks kohale jõuad... niiet ikka pead neid inimestest kubisevaid sarvilisi kasutama selleks, et ikka kiiremini saada... Tartus mul küll kunagi kuhugi kiire polnud... ja jõudis veel palju rohkem teha - Tartus vist on aeg aeglasem)
Ja näed - juba ongi kell kaksteist ja kuna need arstid-pätid ikkagi streikida ei suvatsenud, pean mina homme kell kaheksa null-null jälle polikliinikus istuma ja targa näoga noogutama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar