Itaalia

Mulle öeldi, et ma pidavat olema nagu Audrey Hepburn filmis Roman Holiday. Et printsess ikkagist ju. Mõnes mõttes võib öelda ka, et põgenenud. Mitte küll põgenenud oma krooni eest, vaid pigem oma kitli ja stetoskoobi eest. Mis teoreetiliselt on ju üks ja see sama, kas pole?

Hispaania treppidel istusin oma vennakesega just sellel samal trepil, kus printsess jäätist sõi... no meie jõime veini. Niiet võib öelda, et "tehtud".
Hommikusöögiks shampust ei joonud - aga iga-õhtune vein või pinja kolaada on ju ka poolel teel selleni...
Praami-diskoteegis kaklust ei korraldanud. Tõe-näole kätt suhu ei toppinud. Motorolleriga liiklushuligani ei mänginud. Niiet tähtsamad asjad on veel tegemata. Vaja tagasi minna, järelikult.
Pealegi, mu matkakott kogu minu kleidivaruga on endiselt kuskil seal itaallaste meelevallas. Nimelt ka tema otsustas põgeneda...

Spaania

Nüüd olen juba nädal aega olnud linnast, millest on saamas minu meka. Siin nad räägivad minu keelt, inimesed on toredad ja naeratavad (mitte ainult sellepärast, et naeratada, vaid sellepärast, et nende süda naeratabki).

Alguses sain küll tunda, miks My Fair Lady laulis, et Hispaanias on tihti vihmasajud... Spain in rain. Sest paistab, et mu sóber Greivin veab päikest koguaeg endaga kaasas. Tulin Prantsusmaale, kus ka tema hetkel viibis - oli päike. Kui ta ära läks, vóttis päikse kaasa. Läks Barcelonasse teine, koos päikesega loomulikult. Lubas küll suure suuga, et jätab mulle paar kiirt maha, aga nii kui mina Barcelonasse jóudsin, siis päikest ei kusagil, ainult vaata kuidas vihmavarjuga üle lompide hüpates oma kingi täitsa ära ei sulata. Kuidagi kahtlaselt minu kalli troopika moodi...

Aga sellegipoolest avastasime Tiinaga ma arvan et täitsa päris autentset Hispaaniat - tänu keeleoskusele on see päris lihtne, kas teate! Inimesed on nii róómsalt üllatunud kui nendega sama keelt räägid ja nad sinust päriselt ka aru saavad. ja sina neist. Nii me saime ära proovitud kóik paellad ja sandgriad ja leidsime omale kohalikud kaitseinglid, kes ohverdasid meile kogu oma nádalavahetuse - lihtsalt selleks, et turistikestele oma kodukanti näidata.

Vaatamata faktile, et mina ju olen siin juba 9 aastat tagasi käinud, tundus kóik ometi nii uus. Samas tabas mind iga hetk deja vu tunne, et ma vist olen sellel tänaval ka varem astunud ja siit poest kommi ostnud. Nii tore!

Aga minu jaoks on Barcelona just see, mis peab. Loomulikult mina turistivaenulik turist ei saa siin teistest kaardilugejatest üle ega ümber, sest siin ongi rahvaste paabel ja turismi osas ülipopulaarne. Tänavatel kóndides leiad sa siit aga kóik, mis hing ihaldab - pisikesed hubased kohvikud hommikukohviks, modernsed minimalistlikud caféd, restoranid igale maitsele, baarikesed igale rahvusele, ólletoad, veinilokaalid, kokteili-loungeid, pitsi-baarid (ehk siis espetsiaalsed kohad, kus póhiróhk on igasugu erinevatel shottidel, seinal seisab nimekiri, kus on üle 300 nime... osad neist leebed nigu lillekesed, teised nagu pórgutuli... kui täpsem olla, siis osad ongi tuli - nimelt pannakse need shotid pólema. Ka Harry Potteri nimeline jook pannakse maagiaga otse baariletil lihtsalt pólema). Siin on igast diskoteeke ja jäätisekohti. Siin on imeilusad majad veelgi ilusamate ródudega - kujutad juba ette, kuidas naudid merevaatega ródukesel oma hommikukohvi vói vótad raamatut lugedes päikest. Mis kóige tähtsam - siin on meri! Minu jaoks ei eksisteeri linna ilma veekoguta. Ja siin on kóik olemas!!!

Niiet, marss Spaaniasse kòik!!!

Prantsusmaa

J6udsin Pariisi pàrast 5 tundi bussis loksumist ja tundsin nagu oleks just tulnud pikalt merereisilt - olin merehaige. Kàisin ja 66tsusin miskis kaubanduskeskuses ringi, sest mul polnud 6rna aimugi, mis ma nyyd edasi pean tegema. Ma ei teadnud isegi seda, millises Pariisi kaardi nurgas ubikeerun. Ja ega neist konnas66jatest ju ka abi ole. Otsiks Eiffeli torni? Ah ei viitsi...

Nii saingi lopuks Camille`i kàtte ja juhtn22rid temani j6udmiseks. Loomulikult istusin tund aga rongipileti sabas ja siis selgus et see oli oopiski vale saba. L6puks sain pileti k2tte ja leidsin rongi ka yles. Alguses istus mu juures yks jutukas prantsuse proua ja yks keskealine mees, kellega proua muutkui jutustas. Kui mees maha làks ja proua aru sai, et minust just suuremat jutukaaslast pole, kuigi ma oleksin kindlasti talle naeratades iga lause peale noogutanud, hakkas proua ilmselt prantsusepàraselt kasima. See siis tàhendas ennast yle keha au d`colognega kokku mààrima. Ja siis lahkudes muuseas kysis, kas ma olen inglane. Aga siis jài kupee tàitsa minu pàralt. Nii ma siis vaikselt àrkasin unenàost ja avastasin end palju pàikselisemas ja ilusamas elus. Puhkus algas!!! Milleks murda oma pead asjade yle, mis olid minevikus v6i tulevad tulevikus? Aitab jamast! Praegu on ju superhypertore ja elu on lill.

Rong viis mind armastusest pungil majja. Camille nupsik nagu alati, Greivin ka tore nagu ikka. Ja Camille i ema ja sobrad. Ja koik need 3 koera - yks armukade mops Dubai, kes pidevalt tuli ja hakkas nuhisedes limpsima k6ike mis ette jài ja kui juhtus et sa v6tsid kellegi teise sylle ja mitte teda, siis lykkas ta teise eest àra ja hakkas sind ylima hoolega limpsima. Siis yks suurem musta-valge-kirju Canel. Ja siis minu lemmiks valge pudelihari Betty, kelle mina siit kyll kodustaks. Ja siis veel kiisuke Cahuita (see on yks kariibipoolne reggae-rand Costa Rical):

Greivin, kes on Camilleil 2 nàdalat kylas olnud ja làheb tàna Barcelona kaudu Costa Ricale tagasi, hoiatas mind, et Prantsuse kéék ja eriti Camillei ema tehtud toit, paneb ka mind tahtma igaveseks siia jààda... Greivin juba palus Camillei ema end adopteerida. Aga mina adopteerin Betty.

Belgia

Belglased on toredad ja lahked inimesed. Juba esimesed belglased, kes lennukis mu k6rval istusid, olid abivalmimad kui pool eestit kokku. Olid 2 noormeest, kes olid rànnanud méédaVenemaad. Yhel tulid vanemad vastu, kellega mind viidi hosteli juurde ja anti telefoninumbrid, et kui midagi peaks olema, siis kindlasti helista ja vajaduse korral v6id meie juurde ka éémajale tulla.

Teine asi, ma olen nagu Costa Rical! Kàid mééda tànavat ja sind saadavad taas igasuguste erinevate kraadidega kommentaarid.
Miskite brittidega proovisin àra ka selle kuulsa Belgia 6lle - see kirsi6lu téesti k6lbab isegi juua!!! Ja tàitsa hea on, kusjuures!
Tàna on vahvlite pàev, sest tàna tuli palk yle ja nyyd v6ib isegi enda kulul elada ja isegi midagi syya ;) Niiet... meie muhviga làhme vafflijahile!!!!

Aga muidu, ilm on jube ilus! Aga Bryssel on lissalt yks tavaline suurlinn paljude vàrviliste inimestega ja tavaliste majakestega.

Làksin pàrast oma tuttavate juurde Mecheleni linnakesse, kus on riburadapidi kolme èe majakesi ja suur katedraalitorn. Jogi voolab linnast làbi ja lillekesed ripuvad igalpool. Leidsin ka siukse koha, kus tundsin ennast kui Anne Veski loost vàlja hypanu - roosiaias ringi kuninganna kàib voi kuidasiganes see oli ;)

Ilusilusilus!

ja nyyd voin puhta sydamega oelda, et puhkus on alanud! Nii moistus kui syda saab nyyd rahus puhata ja màngida :)

Meditsiin, mu arm

Ja nüüd on tänavad sirelilillad ja lõhnavad niiet ära ei jõua nuusutada!
Teine avastus oli see, kui sattusin Stockmanni ning lausa pidin oma viimased kopikad rabarberite peale kulutama. Ega ma siis veel ei teadnud, et Rakvere haigla on nii lahke, et maksab mulle palga juba järgmisel päeval ära. Igaljuhul, nii ma siis läksin Stockmannist üliõnnelikuna kotitäie rabarberite ja muu koogimaterjaliga koju ning lõpetasin õhtu nii, et olin kogemata kombel pool kooki nahka pistnud. Ikka jube hea oli noh! Ainult et üksi ei maitsenud see kook üldsegi nii hästi ja see, et Lill minuga msn-s parasjagu rääkis, ei teinud asja mitte paremaks, sest nii oleks tahtnud talle e-mailiga teise poole kooki saata, et me mõlemad saaksime mõnuleda ja koos ennast rabarberikoogiks süüa.

Muidu... muidu olen nüüdseks juba teist korda valvearsti staatuses. Esimese valve ajal oli jooksmist lausa nii palju, et hommikusöögiks oli mul aega alles kell kümme. Õhtul kell kümme. Pole hullu, ma teise valve ajal tegin kõik tagasi. Rahulikult kulgesin ja mõnnasin oma trepikojas tehtud insuliini kiir-nõustamise eest saadud Belgia shokolaadikarbi sisu vähendades. Muidu ongi liiga raske kott Tallinna minekuks ju :P Niiet lahjaks jäämine mind siiski veel ei ohusta.

Aga üleüldse on elu ikkagist ilus. Ainus asi, mis ei ole ilus, on see, et ülehomsest ei vii mu tee mind enam mitte endokrinoloogiasse, vaid reumatoloogiasse. Tõsi, viimane on Magdaleena haiglas, mis on kodust kiviviske tee kaugusel. Mis on hea. Niiet, ikkagist on hea.

Se la vii

Istun siin keset oma segadust ja mõtlen, et millal ometi saaks ennast nii heasti välja magada, et tekiks tahtmine see segadus kappi lükata ja parimal juhul veel tolmulapiga ringi tuuseldada. Aga seda päeva vist võibki ootama jääda... Sest järgmised vabad päevad on minul alles siis, kui puhkus hakkab. Ehk siis, juulis. Ai, valetan! Tegelikult juunis on ka paar vaba päeva. Aga vaevalt, et jaanipäeval unetuju on.

Jah, sest ma olen otsustanud minna Rakvere haiglasse valvearstiks. Üllal eesmärgil, et ühel päeval saab minust väga hea ja kogenenud arst. Nojah... Nii ma siis kirjutasin paar päeva tagasi personaliosakonda, et lepinguasju korda ajada: "Tere, mina olen teie uus valearst" Aga sellegipoolest olid nad nõus minuga edasi rääkima. Valearstiga :)

Siis... pool tundi tagasi avastasin, et ma olen juba endale ohtlikuks muutunud. Hmmm... mitte ka nii ohtlikuks siiski, et dr Meeri saaks minu peal sundravi rakendada, ma loodan. Igaljuhul leidsin ma miskipärast, et makaronikeeduvett ei pea kõike mitte kraanikaussi valama, vaid tuleb muist ka oma kõhunahale kallata. Nagu tublile doktorile kohane, ei olnud mul muidugist isegi mitte Panthenoli koduses esmaabikapis olemas. Küll leidub seal igast prednisolooni ampulle ja cerucali jms... Pole tegelt hullu, lissalt väike roosa jume.

Aga muidu :D Toomingad on täies õies ja mu akna taga on lehemets tärganud! Ja kodutänavail jalutades oled nigu õitemeres - kirsid, ploomid, toomingad... ja varstivartsi õide puhkevad sirelid (enam ei peagi õnne otsimiseks kasvuhoones kasvatatud sireleid ostma).

Eile oma seljavalust küürakil koristades leidsin esiku peegli tagant mingi tolmukäki, mis pikema inspekteerimise tagajärjel osutus poolikuks Domino küpsise pakiks, mille mu väike sugulane Erlend oli mulle ilmselt mustadeks päevadeks jätnud, kuid mille pärast oli eelnevalt veel väiksema sugulase Mariega olelusvõitlus maha peetud. Niisiis, tegelikult oligi eile just selline must päev, milleks need mulle jäeti. Nimelt tulin öövalvest ja magusaisu missugune, poed aga 1. mai puhul kinni (mitte et ma oleksin viitsinud poodi minna, kui aus olla) - ja üks väike Domino küpsis oleks just olnud see, mis väsimust raviks... aga nii suur kui see magusaisu ka polnud, kaalus mõistus siiski üle ega hakanud 3-nädalast tolmukihti küpsistelt maha kraapima :P

Ja muidu... Facebook ütles mulle, et olen kõik need aastad, mis ma kooli kõrvalt club Tallinnas töötasin, olnud oma unistuste tööle nii lähedal, et see oli lausa mu nina all... aga ei, mina õppisin ikkagi arstiks, kui oleksin tegelikult pidanud hoopis baaridaamiks hakkama! Aga kui ma juba sellele eksiteele sattusin, siis võiks seda teed ikkagi edasi käia, sest lõpuks viivad ikka kõik teed Rooma... (rääkides sellest, siis millegipärast viivad need teed kõiki teisi sinna, aga mina, kes ma hullun igatsusse oma kalliste sugulaste järgi, istun ikka Tallinnas. Ma ütlen, ma ikka ei sobi kaardilugeja ametisse, pidevalt eksin teelt ära...)

Ahjaa, eile oli mul veel üks koduloom peale oma orhidee :D Mul oli päris oma kodustatud mumm! Üritas mu aknakaunistusliblikatega sõprust teha, aga lõpuks vist solvus nende eestlasliku vaikimise peale ning läks laia ilma parematele jahimaadele...

Kevadkäeskevadkäes

Minu esimene kevadpäev. Juba oleks võinud metsa all toomingalõhna otsimas käia. Aga ei - laupäeval otsustas mu kraadiklaas ka pärast Coldrexi joomist näidata mulle 37,6. Nujah. Midagi uut minu jaoks - sest terve päeva olin audis, voodis teki all, magasin. Aga kõige uudsem oli see tunne öösel, et nii paha on olla, et magada ei saa. Ja ma oleksin võinud kihla vedada, et mu kraadiklaas valetab - sest nii halb ei saa olla kui on ainult 37,6.

Järgmine päev oli juba nagu enam-vähem. Ülejärgmine päev tegin ARK teooriaeksamile säru. Ühtuks oli juba nagu natuke kummaline. Ja täna istun ma jälle voodis peavalu ja minipalavikuga. Teate kui vastik on haige olla - eriti kui nagu ei olegi midagi viga. Kurk ei valuta, nohu ei ole, köha ei ole, kõhuviirus ka ei ole. No mis pagan ta siis on?!

Minu "Pura Vida"

Ma ei tea kuidas teiega, aga minul on küll kevad südames. Täna läks küll päike pilve taha peitu jälle, aga küll me ta konksuga tagasi tõmbame ja kinni ankurdame!
Eniveis, mu ühel aknal õitseb täiuslik orhideepuhmas, teisel aknal leiab elavat tõestust see, et ega see käbi ikka kännust kaugele ei kuku. - ehk siis maitsetaimepotid. Ega siis need tomatid ja paprikadki kaugel ole, järgmisel aastal võibolla on terve kasvuhoone mul siin (ärge öelge, et see on vananemise tunnus, sest ma endiselt olen igavesti 25 ju! onju?)



Muidu on mul viimased 2 nädalat läinud nagu lennates. Siuke tunne oleks, nagu oleks puhkus olnud või miskit. See ei tähenda muidugi seda, et ma ei oleks iga hommik padjanäoga tõusnud ja tööl käinud. Sest millegipärast annab kellakeeramine mulle ikka tunda ega lase magada. Lisaks sellele oli vaja vabal ajal välismaalasele giidi mängida ja minu vaba aeg on see, mis tööst üle jääb, ehk siis seanss algab kella 6-paiku... Viimase 2 nädala jooksul on iga päev olnud hoopis eri näoga - kord viib mu tee ooperisse, kord Vilusisse, kord Lohusallu, möödaminnes ka Tartusse, vahel toovad tuuled aga hoopis sõberid külla ja vahel saab lihtsalt mitu õhtut järjest saunas mõnuleda ja nii ongi - solo good! Nüüd on mu külmkapis terve hunnik gallo pintot ja uskuge või mitte - ka see on solo good! Mis sest, et ma terve üle-eelmise aasta 3 korda päevas ube ja riisi sõin ja sellest pehmelt öeldes ära tüdinesin... siis nüüd on see puhas nostalgia ja puhas rõõm on külmkapist leida väikese mälestuse.

Ja veel tähendab see seda, et kokkamise arvelt jääb vaba aega trennis käia. Sest paraku on mulle ka teine vanainimesehaigus külge hakanud - seljavalu. See tuletab tahtmatult meelde Väike-Ameerika tänava (või oli see suur või keskmine ameerika, kes seda nüüd siis mäletab) poissmeestekorteri tunnuslaulu: "Reuma on mul kontides..." Ameerikapoisid ikka teavad, millest ma räägin ;)

Nojah, nii ma siis otsustasin vanaduse eest peitu pugeda ja unustada oma salsad sinna alumisele riiulile vahelduseks ja tegeleda õige spordiga - jooga, pilates ja ujumine, väikses aeroobika garneeringuga. Täna siis läksin suure õhinaga - tagasi tulin hullu allergilise nohu moodi asjaga. Kas tõesti on mul spordi vastu allergia?!? Tohotonti! Pole hullu, väike zyrtec sportides keele alla ja andku aga minna!

Siss... vahepeal olen võitmas võitlust kurjami autokooliga. Õigemini, level 1 on juba läbi - autokool. Nüüd on vaja veel master-kurjami, ARKga, lõppstaadiumi võitlus võita...

Veidi pilte ka vahelduseks...

Jah, see ongi maailmanaba!

Peaaegu nagu Montezuma Costa Rical? Mmmmm... seal vist oli siiski natuke soojem


Costa Rica küsiin: Gallo Pinto, Huevos picados (no... munapuder noh) ja Tortillas de queso (juustu-tortijad)... ja veinist ei pääse ju üle ega ümber (kuigi seal seda küll väga ei antud)

Nojah. Roheline jakk vahetus pruuni mantli vastu ja aknast välja vaadates on sama paks udu nagu Volcan Poasi juures - s.t. ei näe kohe midagi läbi udu. So it goes.

Muidu? Muidu on kõik tore. Kui välja arvata see, et miskipärast on minu sisemise kella patareid liiga töökorras ja peas hakkab ka nädalavahetustel kell 6:40 äratuskell helisema ja magada ei lase. Niimoodi saabki iga öö stabiilselt 5-6 tundi magada, sest ega ma varem magama minna ei saa sellegipoolest. Aga vähemalt võin ma omale lubada seda luksust olla väsinud kui töölt koju tulen - sest kodus on minu töö ainult jalad lakke visata ja lasta ennast teenindada. Peaks vist palkama omale mõne koduabilise, sest muidu harjun luks-eluga ära, et koristama ja süüa tegema ei pea, sest kõik tehakse minu eest ära. Nõudepesumasinastki ei tunne enam nii puudust.

Mõnnamõnnamõnna

Ossapagan! Ilu ja mõnu tõesti nõuavad ohvreid... Istusin ja mõnulesin oma Uhkust ja eelarvamust vaadates, kaminas põles tuli ja üldse oli kohe nii mõnus olla. Ja kohe nii mõnus oli, et kui tuli hakkas otsa saama, siis tahtsin aga veel ja veel. Ja nüüd on toas saun! Edaspidi peab vist ikka küünlavalgusõhtutega leppima... Suvel vähemalt küll... Pealegi, mu kullakallile sõbrakesele asaleale, kellele meeldib kamina otsast kõikidele teistele ülevalt alla vaadata, ei meeldi üldse nii väga kui ta sealt järsku alla aetakse lihtsalt sellepärast, et mingi inimene suvatseb mõnuleda tuld vaadates. Ega ma sedagi tea, kas mu teisele suurimale sõbrale - orhideele - see soe nii väga meeldibki. Ta ju küll troopikast pärit ja päris soojalembeline teine. Aga see saun, mille ma siin korraldanud olen, teeb igale troopikailmale silmad ette!

Teine asi, mida kaminakütmine mulle õpetanud on... nojah, suitsetajana mina naiivitar ju ei tea, mis onvälgumihkel. Keegi oli selle mulle jätnud ja kuna tikud olin pannud kindlasse kohta, siis aitas mind mihklipoiss hädast välja ja sütitas mu tule. Tänutäheks panin ta kamina peale nähtavasse kohta, et mitte ka temaga kindlates kohtades peitust mängida. Ja ma ei tea, kas rõõmust või hoopis tähelepanuvajadusest, nii kui ma olin selja keeranud et teed teha, käis irmus pauk ja mihklipoiss oli keset põrandat hüpanud. Niiet jah... ei saa tähelepanuta jätta neid poisse.

Aga muidu vaatan et mu kapsaussiroheline jakk on asja eest. Ükspäev oli mul temaga isegi palav! Ja silmad nõudsid päikseprille. See oli see päev, kus ma läksin raamatukokku, et targaks saada. Ja tulin tagasi paari punaste kingadega ja ühe punase silmaga. Sest paistab et paar tundi lugemist on ühele residendile liig mis liig.

Võta mind kaasa ja kaugele maale vii...

4. aprillil tuleb mulle külla mu parim sõber, keda ma hakkasin tundma 5.aprillist 2008. Poolteist kuud tundsin. Siis põrutasin teisele poole maakera. Aga ma ju teadsin, et ega ta suuda ilma minu "mucho-mucho"deta elada. Ja nii ta põrutas mulle septembris järgi, aga jäi miskipärast mõned-sajad kilomeetrid läänepoole. Alles nüüd leidis, et rändlindudel aeg lendlema minna ja mina saan taas kekata, et Costa Rica tuleb külla. Tervelt kaks nädalat saab oma Tortillas de quesosid nõuda ja salsatada mis jaksab. Selle aja peale peaks siis juba selgeks saama, millist salsat eelistada... kartulivabariigis on parim variant vist salsa blanca (loe: valge kaste), itaalias-hispaanias salsa de tomate (loe: tomatikaste). Nojah, kes siin salsa lizanot ikka annaks...
Aga uskuge või mitte, ma tunnen vahel isegi gallo pintost puudust. Kohvivarusid olen aeg-ajalt täitnud. Reggaetoni-puudust siiamaani ei kurda (kuigi mu playlist võib ka mulle närvidele käima hakata ühel halval päeval). Koriandri seemned leidsin ka, nüüd on vaja need vaid üles kasvatada. Oma helado de sorbetera retsepti peilisin tsiprinooli retseptidega vahetuskaubana ka välja, nüüd puudub õnnest vaid teadmine, mida nende koostisosadega peale peab hakkama...
Sest mu palmid ja unelmaterannad vaatavad mulle kojujõudes esimeste asjadena vastu, niiet mu kodu on mu kindlus. Siin on kõik olemas. Isegi maisijahu.

Kevade kuulutaja

Mul on nüüd osad unistused täiesti käegakatsutavaks muutunud. Käi ja katsu kasvõi iga päev, kui vaja!
Üht unistust hakkasin pühapäevast ka teistele näitama. Nüüd kõik muudkui käivad ja näpivad mu unistust, aga ega ma kade ole! Käigu ja katsugu kui palju tahes - peaasi et enne käed puhtaks on pesnud ;) Nimelt, nüüd ma käin nagu väike kevadekuulutajast kapsaussike oma rohelise Pta jakiga ja katsun sellele lumele ja lörtsile selgeks teha, et KEVAD ON JUUUUU. Marss tagasi sinna kust tulite!
Iga hommik tuhisen ma läbi oma lillemere, teen orhideele pai ja annan talle valgust ja sooja. Nartsissid ja tulbid on kahjuks juba oma elu ära elanud, aga see-eest tegid nad kogu mu nädala nii ilusaks ja siiamaani võtab mind kodu-uksest sisse astudes vastu lillelõhn ja juba ei olegi ma üksi. Jah, aga igaljuhul, mu orhidee jääb mulle loodetavasti pikaks ajaks akna pealt naeratama.

Taaskord 25

Ma otsustasin juba eelmisel aastal, et kuna minu lõunamaine sünnipäev ei olnud pooltki seda, mis ma lootsin… sest peale ühe kalli sõbrakese, olid mu teised kallid ju hoopis ookeani taga. Olin küll südamepõhjani liigutatud kui mu telefon ka seal pidevalt helises – omast kohast oli see isegi suurem kingitus, kui kõik maailma Barbie nukud 7-aastasele tüdrukule. Aga… ma ei saanud ju teid, kallimatest kallimad, käega katsuda. Niisiis ma otsustasin 25-seks saada alles sellel aastal. Ja eks ma vaata, kui irmsasti meeldib, siis hakkangi edaspidi ainult 25 saama. Ja kui ära tüütab, siis saan mõni aeg jälle 21 ka.

Igaljuhul… ma olen üks ärahellitatud tütarlaps, kes on harjunud, et sünnipäevahommik peab olema täiuslik. Väiksena tähendas see kingitustest ülevoolavat kirjutuslauda – ärgates sai seda natuke uudistada ja siis pidi kannatamatult teesklema magamist kuni isa-ema-vennake tulid sulle laulma ja sind kallistama… aga tegelikult surid sa uudishimust, mis nende pakkide sees on. Rohkem asju! Jumala eest mitte pehmet pakki aka riideid!
Nüüdseks kõik, mida soovid, on hommikune tervituskallistus ja kohv ja kook just nende kõigekallimatega. Ema, isa, Märt. Kolmekarukoopaski (loe: ühikaaegadel) ärkasid sa väikse sussisahina peale, kui Lill kohvivett keema pani ja valmistus hommikul sind lauluga üles äratama. Viimastel aastatel olen ma kahjuks pidanud leppima sellega, et seda armsat laulu kuulen vaid telefoni otsast ja tean, et kuskil kilomeetrite taga on see armas karuke, kes su peale mõtleb… ja mõttes istume me ikka oma ühika kööginurgas ja sööme hommikusöögiks shokolaadikommi, mis su karuke sulle kohvi kõrvale toonud on. See ongi õnn.

See aasta on esimene kord elus, kus ma ärkan üksi. Ausalt öeldes ma kartsin seda hommikut. Aga juba ärgates sain aru, et ma ei ole üksi. Isegi siis, kui kohv ja kook on mõeldud vaid ühele. Päev otsa saatsid mind kitlitaskust kostvad piiksud sõnumite ja kõnede näol – aga mina töönarkomaan mängisin kogu päeva kättesaamatut. Niiet kullakesed, ka vastamata kõne tegi mind üliõnnelikuks! Aitähh!

Nüüdseks olen kalli perega kooki söönud, saanud üha rohkem õnne ja rõõmu nii siinsetelt kui kaugetelt sõpradelt ja võin varsti rahuliku südamega magama minna…

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Mul on kolm autotäit asju – neljas on kallid inimesed kuivatusrestiga süles. Nüüd on nendest autotäitest saanud toatäis kotte ja kaste, mis millegipärast ei taha auto-play peal end lahti pakkida.

Terve laupäevase päeva sai asju kolida, nii ühel kui teiselpool kastidega auto ja kolmanda korruse vahet joosta, niiet need vahelejäänud trenninädalad said ilmselt küll tagasi tehtud. Aga kuna mul on nii armas perekond ja sõbrad, siis läks kõik nagu lipsti – ja oligi aeg vana korter läikima lüüa ja omanikule tagasi anda. Viimane osa nihkus küll niivõrd õhtusse, et kui ma pärast lõpetamist vanemate juurde jõudsin ning isa-poeg Parkeritele heeringa kõrvale tänutähe-Smirnoffi viisin (et nad jumala eest ei peaks sigade moodi sööma hakkama - ilma tervitusnapsuta), olin ma lootusetult hiljaks jäänud – heeringa ja viina pealt oli sujuvalt liigutud koogi ja tee peale ning mõni vapper töömees oli juba horisontaalasendis oma väljateenitud puhkust nautimas. Lõpuks ometi sain ka mina sedasama teha!

Täna olen vaheldumisi naistepäeva nautinud, Schumacherit mänginud ja asjadekuhilat madalamaks taandanud. Ja kõige selle juures ei suutnud ma uskuda, et ma olengi tõesti nagu kuninga kass. Ja see, mis mind ümbritseb, ongi minu kodu! Ja õues on nii ilus päikseline ilm – just selline, nagu mu elugi.

P.S. Ja naistepäevalilli sain kah. Vot.

Kõik on uus!

Kõik-kõik on uus, märtsikuus...
Olen taas oma kodinad kokku korjanud ja istun keset kotte ja kaste - voodi veel mahub nende vahele ära! Ei, ma ei hakka veel Ladinasse tagasi minema. Ka Aafrikasse misjoni-arstiks ei lähe veel. Kuna need variandid on mõlemad äärmiselt ahvatlevad, otsustasin seekord siiski kergema vastupanu teed minna ja oma rahutut hinge toita väikese kodu-vahetusega. Oma mõttelennu juures ei imestaks ma sugugi kui ma homme sama targalt kõik asjad lahti pakiks ja kõik plaanid pikalt saadaks. Kahjuks see mõte muidugi väga kõrgelennuline pole... ja madalalt väga kaugele ette ei näe... niisiis pean ma leppima faktiga, et elionimehed tulevad alles nädala pärast ja annavad mulle uues kodus ka internetti...

Tegelikult võiksin ma ju ka leppida selle muutusega, et mu 6-kuune residentuuritsükkel perearstikeskuses sai veebruarikuuga läbi. Niiet nüüd ei ole ma päevast-päeva oma kliinikuperega koos... Kui olete näinud filmi "He's just not that into you", siis saate aru, millest ma ilma jään... Kellega me naisolevused siis nüüd teoretiseerime, et mis neil meestel siis nüüd parasjagu peas on, et miks nad ei helista - sest ometigi ei saa ju põhjus olla see, et nad ei tahagi helistada... Nüüd olen ma selle sooja perekonna asemel suures kõledas haiglas... Mis on ka tore, tegelikult. Sest siin ei pea niimoodi tööd tegema, et mu niigi nõrk hääl ära kulub. Ja siin saab kursusekaaslastega lõunatamas käia, kuigi ega seda ühepajatoitu ei jõua vist ka lõputult süüa...
Aga see-eest on see praegu minu jaoks kohe täitsa uus ühepajatoit. Ja uus kodu ja uus pere ;) Algatuseks piisab vist küll ;)

Sellest, kuidas minu raha rändamas käib

Kuna Efka on kuidagi jube tubliks sulesepaks hakanud, siis tekkisid mul süümekad (sest ma ometi ei saa ju kellestki halvem olla) ja tõesti-tõesti, kiigates oma viimast blogi sissekannet, siis seisab selle taga 1. veebruar. Aga... Aaaaaaga, ma ausõna teen iga päev igast muid sissekandeid, tunnis 4 tükki vähemalt :D

Muust elust siis nii palju, et majanduskriis on ka minu õuele hiilinud... aga ma olen jumalast kindel, et see tuleb minu halvast harjumusest oma sumadan-käekotti kõige suvalisemates kohtades maha panna ja mitte kuulata vanarahva tarkust, et niiviisi läheb raha minema... Ma nüüd siis olen püüdnud teda vähemalt nagi otsa riputada, aga täna jällegi ei olnud arstide toas ruumi veel ühe residendi koti jaoks (eriti kui see kott on siuke, kus kõik vajalik ja ka mittevajalik kaasas on). Niisiis - mu kott istus tervelt päev otsa laua all põrandal. Niiet ma ei ole isegi julgenud rahakotti piiluda, aga ma olen kindel, et viimnegi sent on kakukese moodi jalutama läind.

Igaljuhul see, et ma autokoolis ega trennis ega salsas pole vahepeal käinud - see on kõik ruumipuuduse süü. Kõik need korrad, mis ma olen pidanud oma vaest kotti põrandale panema, maksavad nüüd kurjalt kätte...

Kõrged kontsad teevad ära

Viimasel ajal on mu elu taas piduliseks läinud... Jumal tänatud selle eest! Sest just nii jõudis ka see ülejäänud tükk Liisust koju tagasi - see, kes on võimeline pärast paaritunnist und minna tööle ja pole nagu midagi viga. Või jätta vahele mõne reedese öö, sest lihtsalt ei ole mõtet enam magama minna.

Olen avastanud ühe heatuju triki - pane seelik selga. Nimelt kummutas see trikk ümber minu veendumuse, et tähelepanu saamiseks pead olema blond, siresäärne ja sihvakas. Ei. Piisab ainult veidi lühemat seelikut ja voila! Oledki jälle ladinas ja ujud pilkudemeres.

Muidugi, minu puhul on väljaskäimine natuke raskemaks muutunud. Juba enne sisenemist on vaja visata üks pikk uuriv Sherlocki pilk leidmaks vähimatki kahtlast tegelast, kes võiks olla meie patsient.
Teiseks, sa ei saa kellelegi öelda, et sinu nime ette käib lühend dr. Seda eelarvamusest, et arstid ei ole inimesed....
Näiteks:
*väike tüdruk küsib "Arstitädi, kas sina ka sööd?"
*matusel torisetakse "ise on arst ja sureb ära"
*peol normees: "Tead, tegelikult oled sina palju ilusam kui su sõbranna, nii tark ja kavalate silmadega... aga sa oled ju arst!"
*tuttav, kes on ühtlasi ka patsient: "Minu perearst ja joob viina?!?"

Just sellepärast peab vahel olema hoopis koristaja või postiljon... aga ka sellest näritakse läbi ja öeldakse et sa oled liiga intelligentne.
Nojah, ema ju ütles ammu, et võõraste onudega ei tohi rääkida... ju tal vist oli õigus.

Mis puutub veel minu uude sõpra seelikusse/kleiti, siis meie ülipeen glamuuriõhtu Lillega algas sellest, et nii möödaminnes poogiti meile veel üks elukutse külge. Istusime oma lühikeste kleitide, ülipeente sukkade ja saabastega taksosse ja palusime end viia Vabaduse platsi. Väljudes olime üliviisakad oma taksojuhi vastu, kes eesti keelt küll veidi kangelt rääkis, aga muidu oli äärmiselt armas. Tänasime ja soovisime "Jõudu tööle!" ja armas taksojuht vastas koheselt: "Aitäh! Teile ka!" Hämmingus vaatasime mitu minutit teineteisele otsa ega suutnud otsustada, kas peaks nüüd hoopis suunda muutma ja sinna Tatari tänava poole minema, või jääme vana plaani juurde ja lähme ikkagi Privesse peole.
No tegelikult me ei lasknud sellel ennast siiski väga häirida, sest tegelikult oli see siiski ülimalt armas onu ja ju ta tahtis meile lihtsalt midagi head soovida.
Niisiis tegime hoopis tiiru Tallinna kõige ekstravagantsematele kohtadele, alustades Stereo loungeist, kus me tänu oma ilusatele silmadele või lühikestele kleitidele saime baari-poisi päest kohe mitu tasuta kokteili, kuigi ette oli nähtud ainult üks igale külastajale.
Siis tõdesime, et Apple Martini näeb küll superglämm välja oma imepeenes klaasis, aga meie endi barmani talent teeb sellele joogile iga kell silmad ette.
Miskipärast viis meie tee meid ka Nokusse, Valli baari ja Levikasse - kõik kolm kohta, kus me olime vaieldamatult ainsad seelikutes olendid...

Aga tüdrukud, ma ütlen: "Kleidid ruulivad!"

Majanduslangus? Ongi!

Täna jõudis ka mulle isklikumalt kohale, mis toimumas on. Eesti on üha sarnasem Costa Rica jm ladinaga ja kunagise Nõukogude Liiduga. Lapsena istusin ma üksi kodus ja värisesin, et ega ometi keegi vargapoiss külla ei tule. Kodu ust ei julgenud enne võtmega lahti teha, kui ei olnud veendunud, et keegi mind jälitanud ei ole...
Nii olid lood ka ladinas - ei olnud harvad need korrad, kui dońa Melba ja dońa Hannia tervitussõnade asemel kuulsid seda, et keegi saadeti jälle koju minnes oma kodu ukse tagant ingliteilma pilve peale. Ka mina olen oma Heredia kodu värava taga oleva võõra auto pärast kvartalile sadu ringe peale teinud, sest ei julgenud sõbra autost väljuda, sest äkki selle põõsas passiva auto omanikele oleksid minu võtmed liiga palju meeldima hakanud.
Njaa, Eestisse tulles ei alguses vaatasid ikka ka mitu üle õla enne kui julgesid ust avama minna. Esimene kord peole minnes ol probleem, et kuidas ma sinna saan, et kes mind viib... Aga varsti said aru, et ei olegi vaja kramplikult igat sammu karta. Kuni tänaseni... kui miski poisiklutt minuga koos vanemate maja trepikotta minuga koos sisenes ja jalgsi samuti teisele korrusele tuli ja minu naiivne arvamine, et ta on see vene naabripoiss, osutus kohe ülinaiivseks mõtteks. Sest nii kui ma hakkasin ust lahti tegema, oli poiss selja tagant mind kallistamas, ma täpselt ei saandki aru kas tasku või koti kallal või oli ta lihtsalt ülimalt koba ja tegelikult jahtis hoopis mu võtmeid.. Kui ma karjuma hakkasin, siis ta jooksis minema, sest sai aru vist, et see polegi see kodu, kus ma üksi elan, vaid kotletilõhnast sai aru, et hoopis vanemate kodu, kes samuti kodus on. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud talle hoopis oma kontsakingaga vähemalt mõne epididümiidi põhjustada. Noor puberteedieas poiss, talle on ta mehelik uhkus kohe kindlasti väga tähtis.

Aga no krt! Kas sinna siis see langev majandus meid viibki? Ja mina naiivitar ei saanud oma õppesõiduõpetajast aru, kes ütles et liiklus on nii õhukeseks jäänud ja et ka õppesõiduõpetajad jäävad töötuks. Sest minul on ju majandus parem! Saan oma palka, elan oma Mustamäe uhkes ja heas korteris, aeg-ajalt hullun shoppamistuuridel, vahel luban omale igast peeneid sööke veini kõrvale. Lihtsalt endale. Luksuse pärast. Ja siis unustad täiesti ära, et midagi kuskil langemas on... aga näed, ongi!