Tänase päeva moraal on see, et traditsioonidest tuleb kinni hoida ja härjal sarvist haarata. Pool päeva olime Kauriga dilemma ees: kas minna kahekesi kelgutama ja loota, et keegi meiega ühineb. Tegelikult oleks me kasvõi ühe korra mäest alla lasknud ka ainult trotsi pärast. Õnneks ühinesid meie kallid sugulased Mirjam ja Maarja meie pepulauaklubiga ja meil oli kohe täitsatäitsa tore! Veri on ikka paksem kui vesi...
Kauri opas
Mirjamiga
Tegelt me kelgutasime ka, ausõna!
A pärast liulaskmist andis Maarja meile hernesuppi ja Mirjami tehtud vastlakukleid ka.
Päeval ostsin oma tõbisele emale ka kuklit. Moosiga. Sest kui välja jätta fakt, et vahukoor mulle ei maitse ja sai on mõttetu, tuleb vastlapäeval kohe kindlasti kukeldada. Kuis siis nii, et on vastel ilma kuklita?
3 kommentaari:
t2itsa kade olen...p2ris roheline kohe..
lumiiii?!?
hull õun! täiesti imelik vaadata, aga siuke soe tunne, noh. ikkkkkkagi eestlane! :)
ja üldse te olete kõik nii sharmaant neil piltidel.
sa muidugi paned kaurile ja danile pika puuga ära aga noh nad on mehed ka ja ega toomingatsikke eriti nigu ei püüa nisama, eksole ;)
Postita kommentaar