Tartu-elu viimased päevad

.
Täna hommikul ärkas üles vist üks täitsa uus tüdruk. Eile õhtul sai veel viimaseid kordi oma kiire-kõnelisi eestipärase diktsiooniga "Resebeställingen, hej!"-sid tuulde loopida, nautida veel viimaseid kordi kuidas sind poolakaks peetakse ja kohvile kutsutakse, kuidas su rootsikeele oskust kiidetakse või neetud rassistiks kutsutakse, kuidas peale kõne lõppu kuuled, et see oli jälle välismaalane... Nüüd on mulle selgeks saanud, et minust ei saa iial "eesti arsti", kes Soome-Rootsi parematele jahimaadele põrutab. Siis oleksin ma igavesti lihtsalt üks utlänning.

Ärkasin üles kogu oma maise vara keskel, mis tuli valgel hobusel Tallinna-kodusse toimetada. Sai natuke trepi-jooksu 4nda korruse ja "hobuse" vahet tehtud ja kruiisimine võis alata. Enne tuli loomulikult notsu-kummikommidega end varustada, et pikal reisil ometi nälga ei jääks. Ei jäänud.

Vana aasta sees jõudsin veel oma lapsepõlve-mängumaadel käia - Vilusi maja seisis nukralt omal kohal, mu armas vanaema pilve pealt lehvitamas. Viisin vanaemale jõuluks soojust ja sära ning kohendasin tekki, et tal parem oleks... Ta on alati olnud minu lapsepõlve päike, temal olid kummutis alati kõige magusamad kommid (mis olid eriti magusad siis, kui neid salaja näpata... ükskord olid Twisti kommid, mõtelge!), kelgutama minnes ei passinud ta kunagi mäe otsas nagu lapsevanemad ega lugenud sõnu peale, et ära ikka tee peale sõida ja vaata, et keegi sulle otsa ei sõida - tema oskas ise ka kelgutada (see pole tegelikult üldse keeruline tegevus!). Ta saatis sind iga päev kooli - kuigi sina ju polnud enam memmekas, sa ju oskasid juba ise kooli minna... kuid tagantjärgi mõeldes polnud midagi paremat sellest, kui vanaema käekõrval läbi lumise männipargi jalutada. Pärast teismeigagi muretses ta su käekäigu pärast: kas sa ikka tanssi oskad? Liisukene, ma nii kardan et sa lähed mustale mehele... Oi Liisukene, sina ei ulata pliidi pealt tikke võtma, las ma ise...
See väike päike on mul alati kaasas, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Ja vanaema - ma luban, et ei lähe mustale mehele!

Rohelised jõulud

Jõul 2006 tuli eriskumalisel moel. Jõululaupäeva hommikul ärkab papa Parker üles ja kuulutab oma tütrekesele, et maal jäi toomapäeval muru niitmata ja auto pesemata. Nii tõttasid papa ja mamma Parker tänasida toimetusi tegema ja lindudele jõululauda katma. Aga õigus. Lindudele ei olegi vaja lauda katta, nende jõululaud on juba suvest saati kaetud olnud.

Enne jõulu-nuuma kui päkapikud veel kõndida jaksasid, tuli jõulurõõmu viia ka neile, kes jõululaupäeval üksi kodus küünalt põletavad. Jõulud on ju ikkagi andmise aeg...

Lisaks andmisrõõmule, ei tohi unustada, et tegelikult on perekond see, mis on tähtsaim üle kõige. Vahel võib see soe tunne ületada ka lapseliku ootusärevuse ja saamisrõõmu - nimelt jõuluvana ja ta kingikoti. Sest mõnel aastal läheb ka nii, et kõik tõesti lubadusest, et sel aastal kinke ei tee, ka kinni peavad. Ilmselt see jõuluvana ikka mõnda porilompi ära uppus või ajas aastaajad kliimasoojenemise tõttu sassi. Sellele vaatamata võivad jõulud olla imelised...

RAHULIKKE JÕULE TEILE KÕIGILE, MU KULLAKESED!!!

P.S. Kui nüüd kõik väga ausalt ära rääkida, siis kõik jõuluvanad ka ära ei eksinud. Niiet nüüdsest olen igati varustatud väikeste printsidega :) ja jään ootama väikse veidra mehikese härra Huu külaskäiku

Veel koolilaps

Mingi imelik värk on. Mul on homme viimane koolipäev. Muidugi käib selle juurde pisiasi, et homseks peaksin teadma kõike kuulidest-haavlitest-kirvestest-ja-nugadest, autodest ja rongidest, nööridest ja kõigest muust huvitavast. Seda ma otseloomulikult ei tea - aga lähen panen oma loomuliku intelligentsuse proovile. Vat nüüd on kahju küll, et nii korralikus sõpruskonnas üles kasvasin. Oleks ikka mõni pätt ka olnud, vat kui lihtne siis oleks!
Lisaks sellele, et kool otsas on, saavad kõik kasekese ja mõmmikommid ka kohe otsa. Täna pidin terve käterättide kuhila läbi tuulama selleks, et seda väärtuslikku mõmmikommi saada. Head lapsed ikka saavad kommi ju!
Ahjaa, nüüd peaks veel mõne ilusa poisi ka ära rääkima, sest tegelikult ka on jube tore hunnikuteviisi tarkust ja muidu lahedat kraami Tartu-Tallinn manteel sõidutada. Onja? ;)

Varsti saab piparkooki!!! :D :D :D Katsuge te mulle midagi vastupidist väita!

...oma hinge eest tuleb hoolt kanda

Mõtlesin, et seletaks oma viimaseid arglikke rõõmuhõiskeid... Nimelt sai kõik alguse 1. novembrist, mil esitasin avalduse, et Euroopa Noortega aastaks ajaks Kostariikale lastehaiglasse laste "ingliks" minna - käia ja lohutada ja mängida, et lapsed kõik valu ja haigused unustaks... Reedel sain teada, et nüüd sõltub kõik vaid minust - kas hüppan alt ära või lähen oma pikaajalist seiklusjanu kustutama. Nüüdseks on mu projekt kinnitatud.
Kas mu unistus ongi jätta kedagi enda järgi igatsema? ja ilmselt ka ise igatsema - vaatamata surfilainetele, igast huvitavatele mardikatele ja lihasööjataimedele, pisikestele mustadele inimestele ja loomulikult aastaringsele +21le... Aga unistused tuleb ju siiski täita, muidu saad vanaks ja polegi oma lastele midagi rääkida (et kuidas Fidel Castro aiast sai sidruneid pätsatud ja kahekesi ühe tuusikuga Kaukaasias käidud)...
Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli see, et kuidas ma jõulud ilma lumeta üle elan... Vaadates aknast välja, kuidas rohi rohetab ja porilombid sillerdavad, mõtlen, et olekski tore veeta jõulud rannas peesitades - nii vahelduse mõttes, teate küll.

Vuuhhhhuuuuu!

Kostariika, here I come :D

Singing in the rain

Einoh... ilus detsember on! Täna tööle tulles mängisime Kadriga Mary Poppinsit - ainult et vihmavari ei pidand kahjuks vastu, muidu oleksime juba Inglismaale lennanud. Aga ei läind jälle õnneks! Eks homme proovib jälle...
Aga surfilauast ja kalipsost oleks täna küll kasu olnud. Tööle jõudes olin läbimärg nagu oleks riietega dushi all käinud. Oleks pidand ikka trikoo selga panema... aga noh, siis võiks selle hoopis tööl selga panna - vähemalt üks kuiv riietusese ;)

La vita e bella

Varsti saab lennukijaamas üht suurimat eluarmastust käega katsuda jälle. Mu teine suurim armastus viib mu sinna. Teda saab ka käega katsuda :P
Need pisikesed Tallinna-lõbud: kõiki kullakesi näeb... ja loodetavasti mahuvad nad kõik ka graafikusse ära. Sest millegipärast on jumal nädalavahetused nii lühikeseks loonud.

A muidu on elu täitsa superluks! Kui jõuluvana oma penikoormasaapaid porilompi ära ei kaota ja ikkagi heade lasteni jõuab, siis on eriti mycket bra!
Mu vennaraasul on täitsa oma Aura saun - selle erinevusega, et seal laval ei laiuta pensiuneerid ega kilka 3-klassi tüdrukud, kes on klassiekskursioonil ujulasse. Vot nii superluks lausa!
Eelmisel nädalavahetusel sain vähemalt kolme inimest shokeerida faktiga, et mul on ainult niiiiiii natuke lõpueksamist puudu - aga ärge te sellegipoolest lootke, et siis teile tasuta piiritust ja näidisravimeid tooma hakkan. Oo ei! Mul läheb neid omalgi vaja!

Ja üldse! Milleks ma siis eelmisel aastal omale suusapüksid ostsin - porilombis surfamiseks või?!?! Miski on mäda siin Eesti riigis, ma ütlen!

Ei tööle, jah jõudeelule

vuhuuuu! aga enam ei pea üldse palju tööl käima :D Enam ei pea näiteks nädalavahetusel sellepärast Tartusse jääma, et kõva raha teenida ja kuulda kui lahe ikka Tallinnas oli. Lõpp Samresi-orjusele! Hakkame kirikurottideks! Siis tekib muidugi küsimus, et kes mind Amsterdami õunakooki sööma, Itaaliasse kohvi jooma ja Ruandasse banana-beer'i mekkima viib...

Loll pea on ihu nuhtlus

Kogu oma mõttestatud tegevuse tagajärjel olen terve õhtupooliku istunud ja küünelakieemaldi ja lakibensiiniga oma lauda super-momendist puhtaks poleerida üritanud. Siiani pole veel õnnestunud.
Aga teel lahustini ja tagasi leidsin uue ja täiuslikuma depressiooniskaala: nimelt, kui palju peab poest kommi ostma selleks, et ennast vähegi normaalselt tunda... No vahel ikka peab.
Kõik algas sellest, et sai hommikul vasaku jalaga üles ärgatud ja hommikukohvi mitte joodud.

Kõnekeskuse rõõmud

Aga mulle tehti just abieluettepanek! Lausa 2 rootslasega korraga oleksin pidanud abielluma. Meelitati suure maja ja väikese jahiga... palusin mõtlemisaega

Koliks äkki raamatupoodi elama?

Eile raamatupoes kolades avastasin, et keegi on minu mõtted lasteraamatuks kirjutanud. Mina mõtlen ka, et kui ma suureks saan, siis hakkan lapseks. Aga tema seletas veel, kuidas selleks saada. Selleks tuleb minna erilisse ülikooli, kus tuleb õppida selleks, et unustaksid kõik, mis sulle seni õpetatud on. Mõned inimesed on aga lapsikud - need on need, kes ei ole veel lapseks saanud.

Niiet eile oli meil päris tore. Kolasime Ahtoga mööda raamatupoodi ja toidupoodi ning unistasime sellest, et oleks meil ometi midagi peale krediitkaardi ka... no ei olnud... juurde ka ei tulnud vahepeal.
Õhtupoole lõbustasime endid sellega, et tutvusime inimtühja Tartuga - kesse siis laupäeva õhtupoolikul inimesi kuskilt leiab?!?! Maailm oli tühi aga suitsune, Zavood oli natukene vähem tühi ja natukene rohkem suitsune. Kodus teki all "Alfiet" vaadata oli paljupalju parem, uskuge mind!

...aga täna "Resebeställningen, hej!" ajab keele sõlme ja kodus teki all oleks siiani palju parem lahendus... Pealegi avastasin, et kuidagi suvest talveks on kiskund vägisi. Peab vist mütsi ja labakud välja otsima! Äkki varsti antakse lund ka!

Kusjuures, tulebki elule puuga päha panna!

Olen avastanud et ma kardan suureks saada. Pipi väänikud ikka ei aidanud! Ma hakkangi suureks saama - ei, tuleb põgeneda! Nii et mina olen otsustanud peale ülikooli lõpetamist unustada kõik oma diplomid ja nagu linnudki vidiitvidiit lõunasse pürgida. Kunagi kui soojast ilmast küll saab, tuleb jälle tagasi Eestisse lennata. Sest tegelikult on ju kodu ikkagi see kõikse armsam...

Ja üldse, ei maksa liiga laisaks kätte minna. Meie Kadriga nädala alguses otsustasime, et tuleb välja minna - aitab küll sellest kodus tee joomisest. Noh, ostsime siis kolmapäeval veini, plaaniga välja minna (ei, ärge mõelge et ma nii madalale laskun, et klubi Tallinnasse jalga keerutama minna tahan - kesse siis tööle tantsima läheb? Mis sest et vana töökoht, seda enam ju!)... noh, magama läksime, päris hea uni tuli!

Eile tegime tolmule üks null - päris hea on ikka puhtuses elada! Enne seda käisin Airiga hommiku-suppi söömas ja pärast linnujahil... ükski lind ei tahtnud meile oma sulgi loovutada, jube kitsid on, kas teate! Kas nad siis ei tea, et õilsa eesmärgi nimel? Ega Airi neid ju nina sügamiseks taha!
Aga õhtul murdsime välja sellest Ringtee-müürist! Vihma õnneks ei sadanud, niiet jalutasime rõõmsasti väsinult ülikooli kohvikusse jazzi õhtule. Jube armas koht tegelt! Kahju ainult, et me pärast pausi vaatamata moccachinole ära väsisime... Aga... step-by-step, onju? Ärme siis liiga suuri samme ka korraga võta!

Täna siis olen juba otsapidi Tallinnas. Tulin lõunat sööma, Tartus polnud. :P
Vihma ladistab - eriti räästa all millegipärast. Ja varsti lähetun tagasi Tartulinna... Kahju, et mu kullakesed haiged on... mis tähendab et ma Lille näen alles detsembris?!?

Siuke see elu-elukene on.

Sellel tüdrukul on küll unistused pähe hakanud!

Et kohe päriselt hakkabki nende suunas töötama... Jälle saab applicationeid täita, Ahtol üle vaadata lasta - siis tema norimise peale ennast roheliseks vihastada ja hiljem olla tänulik, et keegi sundis korralikku juttu kirjutama. Nii see juba käib mitmendat korda. Eile oma ahvivaimustuses otsisin juba hispaania keele kursuseid ja laenasin Kadrilt tema hispaania keele materjale - et kui peaks vaba õhtupoolik olema, siis ei hakka igav vähemalt ;)
Ja nüüd varsti ei olene mu saatus enam minust endast, vaid tähtsatest ninadest... Loodetavasti ei viska ma Kadri materjale varsti pettunult ta sahtlisse tagasi, vaid 1,5 aasta pärast hablan mõnuga hoopis.
Mõistujutt mõistujutuks, aga rohkemat ei julge ma isegi mõelda - veel vähem välja ütlemisest...

Aga muidu meie elukene siin Tartus veereb edasi - sain täna jälle 301 foto võrra rikkamaks, mis tähendab suisa kahte fotoalbumit! Mu vanaema geenid löövad välja - küll ma ikka vaataks neid pilte :)

Ja oma praktikaasjad sain ka paika. Enne seda veendusin muidugi järjekordselt, et soomlastel on põdralik mõttemaailm. Või on neil lõunamaade ajaarvamine oopis :P Ja kas teie ka teadsite, et pärast nr 3 tuleb nr 7 ja siis 13 ja 14? Ja 14 ei saa üldse millestki aru :P No see selleks...
Igaljuhul saime ikkagi oma nimed ka kirja ja järgmise poolaasta veedan siiski Tallinnas, ja ilmselt ei mingeid Rootsisid, ei mingeid Rakvereid... aga kõik ainult õilsa eesmärgi nimel :D ...mis tähendaks ka seda, et minu armsad sugulased ei saaks enam ilma minuta mõnusalt aega veeta igalpool Polümeerides ekseldes või kasvõi niisama koduselt veiniselt istudes. Äi luba mitte!

Laisik

Hehh, olen irmus blogi-laisk olnud viimasel ajal... aga lihtsalt meie armsa PC jubinad läksid omavahel tülli, kohe nii tülli, et isegi internetti ei lasknud sisse - ja meie pidime ohvrid olema! Aga alati peavadki ju kõrvaltvaatajad kannatama... õnneks on aga kõik tülid lahendatavad ja konfliktid pigem annavad uut jõudu...

Nüüdseks olen Eesti-ellu täiega sisse elanud - koolis käimisest puruväsind, vahel isegi paar tarka raamatut lahti teinud, saanud oma esimesed peo-ristsed venna sünnipäeva puhul, Lillega mööda Nõmmet maju uudistanud ja potentsiaalseid suve-grill-tsill aedu tsekanud, Margitil-Karlal-Emmal külas käinud ja taasavastanud kui armsad tited ikka on, Lillega blokkinud Martini peolemineku ideid (kuna me vist oleme vanaks jäänd, sest peod on niivõrd väsitavaks muutund et ei jaksa mitu päeva järjest enam)... emaga saapajahil käinud ja kohvitanud (mis on nagu juubejuube mõnus tegevus - võikski jääda oma emaga kohvitama! Saapaid pole ainult nii palju vaja)... ja üleüldse oli megalahe nädalavahetus!!!

Kes see meil arstiks saada tahtis?

Nüüdseks on minu aju korralikult loputatud ja nöörile kuivama ka pandud. Tubli, haiglate liit!
Ühesõnaga saime reedel teada, et residendi palk sõltub sellest, kas sa oled mees ja lähed nõuad oma tasu välja või mitte - aga vabandage väga, ma tahaks siiski naine edasi olla, kas mina siis ei saagi palka või? Ja üldse, mina ei taha mitte ühtegi haiglasse väikseks mutriks minna... Nagunii kõik haiglad nii lagunenud, et mutriga ei tee midagi suurt ära.
Igaljuhul on mul dilemmat kui palju nüüd - kus mis praktikat teha, kuhu minna mutriks, kuhu kruviks... aga samas on mul veel viimane võimalus kool pooleli jätta, poole aasta pärast enam ei õnnestu... Muidugi, siis on alati võimalus minna paberitega koristajaks väiksest peale olen ju unistanud "toimetaja" ametist (loe: inimene, kes käib ja muudkui toimetab, ehk siis tänapäeva mõistes koristaja vist). Aga paistab, et lapsepõlveunistused siiski ei täitu - mu armas vanem venna tahtis ju ka automisse, mu meelest ei ole pank küll väga automi moodi; Minu nukkumi plaan on ka läbi kukkumas, kui just haiglamaja nukumaja pähe ei võta (sest kaudselt on ju arstitädi see, kes selle "nukumaja" "nukkudega" mängib)
Minu meelest peaks ikka need automid ja nukkumid ära tegema...

Tegelt on Tartus asjad nüüd sedapsi, et tuleb koolis käia. Liiga palju. Peale selle võiks veel maailma parandada ja AIDSi minema pühkida... aega on selle kiire asjaga, ütlete? Nujah... küllap vist.
Peale selle tahaks veel targaks saada. Aga sellegi kiire asjaga on vist aega?
Sellepärast tulingi täna koju, et kohe peale 8-tunnist koolipäeva magama minna... aga oih, mu kursavend tuleb oma vääksuga külla hoopis! Mis asetab mind dilemma ette, kas koristada tuba praegu või oodata kuni nad ära lähevad - sest siis tuleb ju nagunii uuesti koristada...

Tsitaat elust enesest

Võtame nüüd oma Rootsi-otsad kokku... Peab mainima, et on ikka irmus ea, kui sul on suuremad ja targemad sugulased, kes oskavad kogu su reisi ühte lausesse panna: "Väike litsakas Eesti tuli ja nakatas suure Venemaa HIViga" Ja nii on!

Tagasi koolipingis

Eile terve päeva oli keel pehme ja eesti keel meelest läind :P
Aga täna kavatsen õhtuni pidzaama väel ringi panna ja oma meelistegevustega tegeleda - pildid!!! saab jälle punaseid silmi kustutada! :P
Tegelikult õhtul kavatsen ikka riidesse ka panna, et Tallinna parimad kakaokohad üle vaadata ja loomulikult ka Tallinna kalleimad inimesed endaga kaasa meelitada.

Pommid kaasa ja lennukile

tegelikult valetasin öösel... läksin kohe peale blogi kirjutamist magama, tõusin 6.30 üles, et Gramosega hüvasti jätta, läksin uuesti magama ja 8.30 hakkasin asju pakkima. Aga ikkagi... oma piibli tõttu on mu kohver täis puugitud nagu kõht peale rootsilauda ja seljakott on raske nagu esmaspäevahommik. Aga ära mahtus!!!
nüüd siis varsti kunagi lennukile...

kell on 4.14

Hehhheee... Istusin ja kõrvetasin CD-sid ja vaatasin pilte - appi kui pagana mõnus on olnud ikkagi!
MK sööb oma õhtusööki... üks kordki õnnestub tal Ramadani ajal sagedamini kui kord päevas süüa! Meil, umbusklikel, on ikka kerge elu ;)
Gramos magab... aga ärkab juba varsti üles ja läheb lennukile... oehhh... ei saa ju ometi läbi kõik!!!
Aga siiski-siiski, kullakesed. Varsti näeme!
(ja kuna mul reedene praks täna ära tehti, siis ilmselt veelgi varstimini)

P.S. aga me peaaegu nägime, kuidas meditsiini Nobeli preemia välja kuulutati :D