Dokumentideta, vóóras linnas

...just nii ma tunnen.
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)

P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!

Hot town, summer in the city

Pühapäeva hommik. Kell 8:24 koputus mu uksele - "Liis, deayuno!" Pooleldi magades lohisesin suurde tuppa ja mind ootas täielik pühapäeva hommik. Edasine päev oli veel rohkem pühapäevasem. Vihm on peaaegu otsas, ainult päike paistab ja Liisu on röömus. Kevad südames!!!! Praegu on just see aeg, mil tahaks toomigaid juustesse toppida, toompea nölval vöi toomemäel veini limpsida, vanalinnas jäätisekokteili mekkida ja hüpata ühe koha peal nigu röömupallike. Vuhuuuu!
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)

Elust siinpool maakera

Aeg-ajalt on mul just täpselt selline tunne, et ma olen keset ladina-ameerika seebiooperit ära eksinud. Ja elu on just täpselt nii spontaanne kui olema peab. Eile näiteks tahtsin vöimalikult varakult koju tulla, et oma nohu ravida. Löppes sellega, et istusin ühe söbra perekonnaga tänupühade körvitsa- ja öunakooki söömas. Mmmmmm... oioi kui magus! Hiljem selgus veel, et minus on peidetud köva pokkeri-käsi, oleks me ainult päris raha peale mänginud, oleksin juba kogu oma pere Costa Ricale vöitnud!

Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D

Hiired viisid kapsaraua minema...

Minul on omad hiired körvaltoas, kes aeg-ajalt kapsaraudu minema viivad vöi lihtsalt ära peidavad. Tuled koju ja alati pead oma asjadega peitust mängima, sest imekombel rändavad nad iseenesest hoopis teise kohta - näiteks minu seljakotist teenijanna taskusse. Ja kui nende hiirekestega eurooplaslikult otsekohene olla, siis on paksu pahandust kogu maja täis.
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!

Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.

Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)

Impusiivsus viib sihile

Ärkan mina laupäeva hommikul üles, jöuan vaevu silmad lahti teha, kui mulle öeldakse, et nüüd minek La Fortunasse (Vulkaan Arenali lähistel). Mötlemata tähtsale faktile, et kogu mu varandus on pluus, mis mul reedesel peol seljas oli, olin varmalt nöus.
Enne minekut öppisin, kuidas siin pätti tehakse ja naiivsetelt arstidelt nädalavahetust vabaks kaubeldakse. Ilmselt läheks minagi önge... Niiet, reisiks valmis!
Hästi ilus koht oli. Eriti ilusaks tegi selle aga fakt, et oleksin peaaegu saanud tasuta canopy-tuurile. Niiet pean tagasi minema, et jumala eest midagi raisku ei läheks. Ei ole kerge see vabatahtliku elu!
öist laavat ma kahjuks ei näinud, niiet sellepärast peab ka tagasi minema. Nagu ka termaalbasseinide pärast - sest mu ainus pluus nii unikaalne ka pole, et sellega ujuda kannataks.

Kiri jõuluvanale

Ma tahan, et lumi sajaks taevast alla
Ma tahan, et nad ei räägiks mingis mõistetamatus keeles mingi mõistmatu kiirusega
Ma tahan kanda kontsaga kingi nende rannaplätude asemel, mida ma kannan kartuses, et muidu saavad sokid märjaks
Ma tahan, et nad oleksid kasvõi 10 sentimeetritki pikemad
Ma tahan, et mu kingad ei sulaks vihma tõttu igatpidi liimist lahti
Ma tahan kirjutada inimesetele drooge ja vahetevahel neid nende endi huvides torkida
Ma tahan kanda valget kitlit ja teha tarka nägu
Ma tahan tulla koju hommikul kell 6
Ma tahan järgmisel hommikul minna Nokusse jäätisekokteili-jahile
Ma tahan süüa kartulit nii palju kui süda lustib
Ma tahan õhtutundidel emaga teed juua ja kooki näksida
Ma tahan, et San Joses oleks natukenegi vähem inimesi kui kogu Eesti peale kokku
Ma tahan, et pool minu päevast ei mööduks bussidega kommunikeerudes

Muideks, elu siin on tóesti puha Pura vida! Tuanis!
Ma ausóna mótlen iga p2ev, et peaks tegelt kah hispaania keele reeglid omale selgeks tegema, et mitte r22kida koguaeg "homme meie láksin kinno." Ja iga p2ev muudkui v6tan oma endokrinoloogia raamatut k2tte, et 6ppima hakata - aga no mitte ei j6ua. Iga pyhapaev luban, et esmasp2eval l2hen trenni, aga kooki syya on ju palju magusam... Kui te peaksite minult kysima, et mis ma siis teen... siis vastan ma teile t2ie aususega, et ma ei tea. Asssju teen.
N2iteks raftingul k2isin. Halloweeni pidasin, maskeraadiga ja puha.
Nyyd on mul ka oma v6tmed - p2rast elu k6ige hullemat pyhap2eva yle-eelmisel n2dalal, oodates 3 tundi vihma k2es, kuna mul polnud v6tmeid. See-eest oli eile maailma pyhap2evasem pyhap2ev pealepiduse j22tise ja romantikafilmidega.

Saksa Juliana ja taani Helenega


Lien - maailma parim belgia tsikk


Angela htyppab (muideks, tagumiku peale ei tasu maanduda...)


Haldjakene


Maja, mu rootsi amiga


Presidendiga


Aga siin on tiibu ja völutähte kaa näha!

Salsatidrik

Täna on küll jama lahti. Reede öhtu, mul on vöimalus minna välja ja puha... aga mul on vässss missugune! Väljas vihma kallab, nojah, nagu oleks see mingi ime!
Tegelikult vabandage mu vanaemalikkust sellega, et käisin eile jalga keerutamas ja pean homme hommikul vara bussi peale minema, et jöe peale sportlikult aega veetma minna... ja pealegi on ju laupäeval ka pidu, mille jaoks ei tohi mitte väsinud olla!
Eile sa muidu päris hea tantsukooli. Kui iga nädal niiviisi väljas käia, saab lausa tantsuprofiks! Iga nurga peal on mingi tantsuäss kes nii irmsasti sinuga tantsida tahab. Mina näiteks sattusin yhe tantsuöpetaja ohvriks - endale teadmata tegin piruette täiesti profiga! Oleks ma seda teadnud, oleks ma hirmukrambist ta käe külge klammerdunud ja piruettidest oleks alles jäänud armetud varblased!

Varsti on suviiiiii!!!!

Vahepeal olen jälle teinud köike muud kui internetti sattumine...
Alustasin oma tantsukooli ja olen varsti ladina-ameerika tantsuäss :D
Muidu on meil taas vihmahooaeg täies hoos! Käisin nädalavahetusel yhe perekonnaga Kariibi ääres päikseteraapial - sest seal ei tulnud tilkagi vett! Isegi kraanist mitte! Nii me siis elasime täielikku robinsonielu, pesime kohaliku poekese ees vooliku all pead, jöime kookospiima ja toitusime päikseenergiast - varvastpidi ookeanis päikseloojangul reggerütmi nautides. Oioi, sinna oleks jäänudki! Ja pärdikud loopisid puu otsast pähklitega ja notsud ujusid ookeanis koos meiega! Armad notsud olid, muideks. Yhega sain täitsa söbraks kohe :D
Aga nii kuu aja pärast algab meil siin suvi. Siis ei saja tilkagi vihma ja on koguaeg ainult päike ja pillerkaar!

Rannatidrik


Mereküpsised




Chanchitos!

Si al TLC, no al TLC

Sel nädalavahetusel olin laisk ja nautisin mittemidagitegemist Heredias ja natuke ka San Joses. Laupäev oli tulus mittemiski – niiet sain terve päeva oma tuba koristada ja pesu pesta... sest ma ju olin ikkagi reedel väljas käinud (lootuses, et saan kuskil normaalset tantsu ka tantsida, aga välja kukkus nagu alati... reggeton). Eile õhtul pärast pesupesemist mõtlesime Hildega (mu õega), et oleme niigi nii tublid olnud, et lausa peame end premeerima ühe suurepärase õhtuga Livingis (ehk siis kõige snoobilikum koht Costa Ricas... mida ma kohe ilmtingimata tahtsin oma silmaga üle vaadata). Niisiis sel ajal, kui vanemad missal olid, võtsime Hilde kapi ette ja oioi mis moeshow lahti läks! Tsikibrikit nii et vähe ei ole! Lõpuks olime täitsa ilusad küll.
Living oli siuke omapärane koht. Tegelikult, kui nüüd väga aus olla, tekkis minus vastupandamatu vajadus inimeste jopesid vastu võtma hakata – sest see oli ju 100% Club Tallinna VIP ruum! Tsillgrill muusika, tantsuplatsi ei ole ja lademetes snoobistunud rikkureid. Niiet, nüüd ma vähemalt tean, kuhu tulla, kui mul koduigatsus peale peaks tulema!
Täna oli see-eest eriti mittemidagitegemispäev. Pesu ju pesin ka eile ära! Hilde pidi matemaatikat õppima ja kuna ma siinustest tean hetkel nii palju, et sinusiidi raviks kasutatakse amoksitsilliini, siis polnud mul muud teha kui igavleda. Isegi poed olid kinni! Ühe siiski leidsin, mis lahti oli ja soetasin omale uhiuued teksad. Mu kaasvabatahtlikud olid kõik lennus. Üks laisik (peresozo) San Joses oli haige. Lõpuks leidsin siitsamast Herediast ühe tegelase, kes minuga jäätist sööma tuli ja mulle valimisi näitas. Tegelikult antud hetkel käib igalpool pidu ja kaklus – sest valimistulemused on nüüdseks teada: si al TLC = Costa Rica ühineb vabakaubandusliiduga ja ilmselt lähima aja jooksul amerikaniseerub veelgi...

Sellest, kuidas Liisu pruuniks sai

Nii, nüüd olen ohvitsiaalselt teel saamaks päris ticaks. Keelt natuke pursin, juuksed saan iga kell süsimustaks värvida ja nüüd olen natuke pruun ka... ainus probleem on selles, kas pruunisilmsete maal mulle pruune läätsi ka smuugeldatakse. Sest sinisilmselt inimestele otsa vaadates on natuke raske ära petta...
Kusjuures, ma tegelikult enne ei teadnudki, et ma nii valge olen... aga käisime sel nädalavahetusel Jaco rannas ja mõne tunniga sain omale siuksed vägevad randid, et on randid! Jah ema, möglasin ennast korralikult kreemi sisse.

Ja muideks, see on mu esimene kord päris ookeanis ujuda! Sest Vahemeri pole ikkagi nii ookean kui siin. Lained ülepeakaela ja vesi uiui kui soolane – niikui silma satub, tahab silmanägemise ära võtta. Aga miuke üüratu rõõm oli iga kord lainesse hüpata ja lasta ennast mõned meetrid eemale kanda!

Jacosse sattusin üldse sellepärast, et ühe organisatsioonitegelase sõber on rikkur ja omab seal “cabina”-sid ja nii meid kutsuti sinna täitsa tasuta olema. Paljud kohalikud küll imestasid, et miks meid kõigepealt kõige koledamatesse randadesse viiakse, aga mu meelest peab ikka kõik oma silmaga üle vaatama. Tjahh, ega ta just nii väga ilus polnud, aga kui leida selline nurk, mis pooleliolevad ehitused kinni katab, siis polnud väga vigagi – täitsa ilus lausa! Õhtul linnapeal jalutades tahtis iga möödasõitev mehike või iga poisike, kellest möödusime, meile marihuaanat või muud tähtsat kraami müüa. See ongi Jaco!

Aga muidu oli meil täitsa pura vida nädalavahetus! Laupäev oli super-rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka... kui välja arvata fakt, et alates 23-st õhtul kallas nagu oavarrest ja vot sellist kärtsu ja mürtsu pole ma varem kuulnud! Tulevärk missugune! Piksetaat ei koonerdand oma rakettidega seekord mitte üks raas ;)
Ja Vana Tallinn piimaga läks nigu lipsti kõigi heameelemõmina saatel pintslisse. Ja see nimetati ümber “sexo a ala playa”-ks.

Sóberid ahvijahil

Toidulaua r66mud

Täna hommikul ärkan taas üles tundega, et miski pomm on mu kõhtu ära eksind. Nojah, mis sa tahad, kui iga päev kolm korda päevas sulle riisi ja ube serveeritakse!

Õnneks kauplesin täna hommikuks jogurti välja ja nüüd on ainult minu päralt terve suur totsik imehead maasikajogurtit. Ma pole vist kunagi varem oma jogurtit nii mõnuga nautinud nagu täna hommikul!

Ja lõunaks on mul... üllatus-üllatus: riis ubadega!

Elu uues kuues

Ma sain omale lõpuks ometi väikese õe! Ma olen alati väikest õde igatsenud ja nüüd vanas eas läheb mu soov täide :D
Nimelt elan nüüd oma uues perekonnas, mis peaks jääma mu päris-pereks. Ja siin on üks äärmiselt kena noor neiu Norrast, kes hakkab mulle õeks. Ta on imeliselt vahva õde, kes:
* näppab mulle kapist küpsist
* tuleb minuga peole ja kirub koos minuga fakti, et peame kella 12 ja 1 vahel tagasi olema
* näitab mulle kodukanti, et ma ometigi õpiks ilma äraeksimata koju tulema
* vudib õhtul minu tuppa jutustama - niikauaks, kui teenijanna-tädi käest pahandada saame
* kuulab minu sõna ja tuleb minuga tantsutundidesse (kunagi kauges tulevikus)

Niiet võib öelda, et võin siinse eluga rahul olla. Loomulikult on iga algus raske. Nagu ka lõpp. Johanna perest oli nii raske ära tulla, sest ta ju oli mu vanem õde! Ja siin on raske reeglivärgiga ära harjuda ja leppida sellega, et elame San Josest praktiliselt 1,5h bussisõidu kaugusel... niiet hommikuti on äratus kell 5:30, ports Gallo pintot ja tassitäis kohvi hinge alla võtta ja alugab tee haiglasse. Kella 8st on mul teoorias tööriietus seljas (T-särk, nimelt :P), aga kuna mulle see ticotime täitsa meeldib, siis olen 8 sujuvalt muutnud 8:25-ks... tegelikult on liiklus lihtsalt nii pöörane, ei jõua varem kohale.
Sel nädalal olen tööl koos kellegi teisega, hiljem hakkan üksi mööda haiglat käima ja otsima lapsi, kes on üksi ja vajavad lõbustamist. Iroonia peitub selles, et mul on kaks tuttavat, kes haiglas õena töötavad - üks intensiivpalatites ja üks erakorralises meditsiinis - ja need on just need kohad, kuhu meie minna ei tohi. Muidu on meie päralt terve haigla! Peale minu on siin ca 130 naist, kes aeg-ajalt nii kord nädalas lapsi lõbustamas käivad ja 4 minusugust - kaks tüdrukut USAst, üks Kanadast ja üks Shveitsist.
Haigla on suht suur ja päris eas korras - ainult et palatid on üüratu suured ning teine erinevus on see, et Guttasepti ei ole ma siiani veel näinud - ega ka käte desinfitseerimise totsikuid. Elagu seep ja vesi!!!
Minu töö siis seisneb selles, et tegelen lastega. Meditsiini asjade puutumine on meil rangelt keelatud. Niisiis, kui mõnel lapsel tilguti otsa saab, pean ma õe kutsuma, mis sest, et ma saaks suurepäraselt kõigega ise hakkama. Vahel pakatab minus kadeduskihk õdesid ja arste vaadates - sest muidu olen ju mina see, kes kittel seljas ja stetoskoop kaelas mööda koridore lendab. Siiski loodan, et kui keele selgeks saan ja arstid mind usaldama hakkavad, siis saan käe kuhugi mujale külge panna. Üks sõber lubas oma tuttava kirurgiga mind oppidele kaasa sokutada. Niiet perspektiivi on :D
Ja tegelikult mulle lapsed meeldivad kohutavalt ja nii tore on vaadata oma süles olevat kahupead, kaks sõsarsilma siiralt sulle otsa vaatamas...

Pühapäeval oleks äärepealt Jacósse läinud, aga selle asemel läksime noorte bändide kontserdile, mis kestis 5 tundi!!! Ja me läksime ainult yhe bändi pärast, mis mängis pärast vöistlust. Oioi, tagumikul oli siuke tunne, nagu oleks poolel teel üle ookeani...

Järjekordne hüpe vette tundmatus kohas

... nii vöib ju kaela ära nikastada!
Tegelikult algab mul homme jälle uus elu. Pean minema oma päris-kasuperre, aga mulle on praegune poco loco perekond nii meeldima hakanud, et ei taha siit kuhugi minna. Aga kui peab, siis peab. Ega nemad mind ka taha ära anda, tegelt!

Muidu on nüüdseks köik kaas-vabatahtlikud mööda ilma laiali, osadel hakkas täna juba karm töö pihta. Mul on alles kolmapäeval siuke tutvustav päev. Uus pere, uus kodu, uus linn, uus tegevus (mida tänapäeval nimetatakse tööks)... Ja, mis köige kurvem, suhteliselt uus keel! Pean vist jätma hüvasti oma armastatud inglise keelega...

See-eest olen nädalavahetust nautind täie hooga. Käisin jälle Palmareses, suvilas. Nüüd tean, miukse puu otsast otsida banaane, miukse otsast papaiasid ja miukse otsst mangosid. Peale selle on mul veel üks perekonnatäis austajaid ja mind kutsuti kohvile, mille körvale tehti kohe päris ise meeeletult häid tortillasid juustuga. Sellele móeldes vöib maohaavad saada ;)



Tegelikult, päris nukker tunnistada, aga mul pole veel praktiliselt önnestunud uusi rante saada. Ja turisti pole praktiliselt yldse mängind. Ilusat randagi pole näind! Aga kavatsen seda kohe-kohe muuta! ülejärgmiseks nädalaks olen kutsutud Jacó randa - aga mitte nigu turist nagu köik teised seal - vaid lähme kambakesi külla :D Ja kui me oma suu kinni hoiame ja ennast kihku-kähku pruuniks küpsetame, siis ei jäta me turisti muljet ka, vaid oleme köik ticod ja ticad :D

Oehhhh

Oioi kui kurb on iga päev netti tulla ja leida, et need kaks inimest, kes msn-s on, on ka away... ja seda just sellepärast, et Eestis on ju kell 4-5 öösel... Helistakski kellelegi, aga ega keegi selle üle ka väga róómustaks - kuuleksin vähemalt mónd tuttavat möminat :P

Muidu saab homme see jube hispaania keel otsa... Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen lihtsalt superhúper intelligent, vöi on asi öpetajas. Aga ma ikka kaldun selle esimese variandi poole, sest täna pluusi selga proovides ei mahtund mu pea selle sisse. Niiet ma pean ikka irmus tark olema, eksju?

Kuulge, tegelikult vaadake ette, et ma liiga öhku täis ei lähe siin - tänaval ka muudkui kommenteeritakse. Aga kuna ma kuulen ainult seda, millest ma aru saan, siis tähendab, et ma olen ilus, tark ja osav :D

Sopakäkk

Täna otsustasin pärast väikest jalutuskäiku rahvuspargis köige täiega pesumasinas löpetada. Ja oioi kui hea on olla kodus kuivade riietega, teetass käepärast.
Nimelt oli mu tänaseks tegevuseks mudas hullamine. Päris vahva tegevus, soovitan teilegi! Avastasin omal käel, miks vihmamets on just VIHMAmets. Turnida mägedes niiet vuhma kallab nigu oavarrest otse sulle kraevahele ja seejärel omaenese tagumikuga iga sopahunnikut uurida, jalanöude söprust poriga ma pigem ei mainikski. Aga see on lihtsalt niiiii ägeägeäge!
Ja siis seda ka, et ma sain teada, kuidas kohvi tehakse: pisikesed ümmargused kostariikanaised avavad kohviubade kaunu ja muudkui lutsutavad kohviube üksteise vóidu. Hiljem kuivatavad ja röstivad ja ongi valmis! Aga sel aastal jääb Belgia ja Eesti kohvi-ikaldusse, sest me varastasime möned oad. Täitsa mónusalt magusad on, kusjuures! Siuke kohvi mulle kohe täitsa meeldib. Nüüd ma siis tean, kust kohvikommid tulevad - siit!

P.S. Dan ja Andrus, suurimad tänud Cartagosse saatmise eest! Päris ilus linnake on. Muideks, Cartago varemete kohta on päris lahe legend - need ei saa ka kunagi valmis, nagu Tallinna linn. Iga kord, kui ehitama hakatakse, juhtub midagi koledat.

Baila-baila

Löpuks ometi istun rahus ja vaikuses üksi kodus ja lihtsalt olen. Ja kirjutan.
Eile käisime politseis oma sórmejälgi paberile tembeldamas. Ka siin vaadati mulle otsa ja pandi silmavärviks sinine, nii et ametniku silm ka ei pilkund. Nii muuseas taheti, et sa neile oma päikeseprille näitaks. Vajalik oli näiteks su siinse maja värv. Pandi kirja iga su sünnimärk ja arm. Igaljuhul, nüüd olen täisväärtuslik kriminaalikandidaat, niiet sörmejälgi ei maksa enam igalepoole jätta.

Eile nägin ära ka siinse ööelu. Oma suure käekotiga, millest vaatab välja konksuga vihmavarju käepide, oli eriti vahva tantsupörandal keerelda ja ennast söna otseses möttes teistele külge haakida. Aga mis sa teed, siin ju ei ole sellist asja nagu üks ja ainumas klubi, millel on ka riidehoid. Siin ju pole riideidki, mida riidehoidu jätta! Aga koht oli vahva - erinevate klubide-pubide labúrint, mille keskele olid ära eksinud ka möned palmid ja suveniiripoed. Enamasti reggeton tümpsumas, vahel möni mönusalt tuttav salsa-rütm sinna vahele eksinud...

Hommikul ärkasime Lieniga suht varakult üles, sest täna pidi olema see super-hüper päev, mil me lähme linna avastama. Nii ma siis tutvustasin talle ja Stijnile (Belgia poiss) oma suurimat ahvatlust siinses riigis - kostariikalaste esivanemate jäätist. Tuju piisavalt hea sellest suhkrust ja faktist, et seekordne vihmasadu kestis just täpselt jäätise söömise aja, seadsime oma sammud siinse köige kuulsama muuseumi poole. Aga nagu meile kohane, oli see muuseum loomulikult kinni. Nii saigi meie super-hüper rändreisist jäätise ja puuviljakokteili päev (smuutisid nad teevad muideks kohapeal värsketest puuviljadest!). Mitte et ma kurdaks, muuseas.

Pura vida!

Hakkan vaikselt kodu- ja sópradeigatsusest toibuma. Lihtsalt pean endale aru andma, et köike korraga ei saa - perekonnaga adapteeruda, lahedaid pidusid ja kogu riiki esimeste nädalate jooksul tundma öppida. Aga nii tahaks ju!

Igaljuhul, täna käisime vabatahtlikega linnas kohvil - siuke väga kodune kohvik, sest ta tuletas kohvik Moskvat meelde... ja no loomulikult sain pärast kohalike käest vótta, et mis ma siuksest snoobilikust kohast otsin... ja siis selgus, et Tallinna kohad pidavat "tico"-dele kóik snoobilikud olema...

Muidu on täna köik ¡Pura vida! Jube hea jää-kakao oli. Siuke magus asi, mis tidrikutele ikka meeldib. Ja kui juba magusaks läks, siis ei saa ma mainimata jätta fakti, et mu kohalik söber viis mind San Jose keskturule jäätist sööma - ja kui ma útlen, et see oli hea jäätis, siis ma töesti mötlen, et see OLI hea jäätis... vaatamata faktile, et hiljem kogu laud ja minu nägu seda head kraami táis oli (mis on ilmselge raiskamine, peab mainima).

Ainult natuke harjumatu on harjuda möttega, et sul pole vötit, millega tulla, millal tahad ja minna, millal tahad. Niisiis, ootan juba teise perekonda minekut!
Nädalavahetusel lähme belglastega Costa Ricat vallutama... alustaks ümbruskaudsetest turistilöksudest ja kunagi kui me juba targad oleme, siis lähme randu vallutama ja otsime laiskloomad úles!!!

¡Feliz navidad!

Niisiis, ikka sajab. Nad yritavad kyll óelda, et koguaeg ei ole nii hull, aga nagu mulle on selgeks tehtud - iial 2ra usalda kostariikalast. Ma siis annan endast parima selle mitteuskumisega.

Igaljuhul, nyydseks on tugev p6hjamaatidrik terve nigu purikas j2lle! Eelmisel n2dalal tuletasin nimelt meelde, mis t2hendab k6rge palavik. L2ks yhe p2evaga yle. Ja Theraflu on neil ka olemas :)

Ja... nyydseks hakkan nagu aru saama fraasist "láhme homme sinna-sinna, kui ei saja." See lause káib ausalt öeldes kergelt n2rvidele, sest ilm v6iks ju ometi koguaeg olla nagu paradiisis...

Muidu on mu tänaseks saavutuseks see, et soovisin hommikul oma "emale" ilusaid jóule... Aga kui neil jóulu ajal ka päike lagipähe paistab, siis mis vahet sel on, kas jóulud vói sünnipäev - kinke saab igaljuhul!

Raindrops are falling on my head...

Hmmm... meil siin sajab iga 6htu, p2eval on palav, hiljem on vihmast ja m2rjast kylm... nii on enamik meist omale mingid k6had-nohud kylge hankind.
Vaikselt 6pime keelt, suhtleme k2te-jalgadega.
N2dalavahetusel k2isime ookeani 22res (mis ei olnud kyll v2ga ilus ookean), aga p2ris tore oli. Saime linnas grupiga kokku - olin taas nagu koolilaps, keda ema k2ek6rval aktusele viib. Grupp on tore, aga... ma olengi k6ige vanem! Ma ju pole siukse asjaga harjund!!! V2hemalt olen leidnud yhe belga tydruku, kes on 23 ja 22rmiselt tore. &ppis biomeditsiini - loomulikult peab tore olema! :P
Sai hulganisti salsat tantsitud kuni kella 4ni 66sel. Ajavahe annab nati tunda, sest kella kuuest on silmad plaksti lahti.
Jaaa! Ma n2gin muru peal sibamas yht p2ris iguaani! Laiskloomi maja trellide kyljes rippumas pole veel kohanud, aga kyll j6uab seda ka ;)