Kilpkonnamaal

Ära tegin oma unistuse! Nüüdseks ei ela kilpkonnad minu jaoks ainult kastis vöi minu rahakoti peal vöi postkaardil...
Käisin nimelt vabatahtlikuna Parismina külakeses merekilpkonni pahade onude eest kaitsmas. Kilpkonnad on nimelt väljasuremisohus, kuna "kütid" korjavad nende munad kokku ja müüvad restoranidele. Ja seetöttu on vaja neid kaitsta. Öösiti käivad vabatahtlikud koos kohalike kilpkonnapatrullidega rannal ja kui näevad kilpkonni poegimas, toimetavad muna-pesakonna ohutusse kohta, valve alla.
Esimesel ööl hakkas meie vahetus kell 8 óhtul ja lóppes südaööl. Sóitsime pimedas autokastis oma trajektoori alguseni ja hakkasime randapidi jalutama. Kuu paistis, lained möllasid kui hullud ja silmapiiril paistis vaid ühtlane rannariba. Hästi ilus oli... ja pónev ka... Kóndisime ca 10km sel ööl, ilma kilbiga loomi nägemata. See-eest nägime kaimannide (krokodilli-laadne elukas) silmi laguunis punaselt pólemas.
Järgmine öö pidime minema kell 12 öösel. Oioi, kuidas ei tahtnud minna! Uni on ju!
Lohistasime end siiski kohale ja jóudsime nii 2km kóndida kui juba nägime kilpkonna! Ootasime tasakesi, et ta ära ei ehmataks ja läksime teda möötma. Seejärel vaatasime, kuidas ta aeglaselt mere poole liigub ja vaikselt laintesse kaob...
Jöudsime vaid natukene edasi jalutada kui juba nägime teist muhku rannal. Seekord saime aidata mune kokku korjata ja ümber matta ka. Eelmisega läks nii, et neid mune ei leitudki üles - jäi vaid loota, et kütid ka ei leia ja kolme kuu pärast on oodata pisikesi mutukaid-kilpkonni...

Life is just a dream!

Appppiiiii! Kuulge, kirjutage mulle kähku kui hea ja tore Eesti on, sest muidu ma ei tule siit kuskile. Sest mulle meeldib siin täitsa hästi.

Hetkel on kóik ainult "a dream come true." Käisin oma peredega nädalavahetusel Arenalis, jälle. Sel ajal kui Märt ja Kaur Vilusi saunas olid, mónulesime meie 5 tundi termaalbasseinides (aga kui aus olla, siis olin ma oma vennakeste peale ikkagist natuke kade ka - sest siin vöib ükskóik kui mónus olla, aga Vilusist ja sugulastest ei ole miski parem). Igaljuhul olin ma krimpsus kui vanamammid, aga oioioi kui mönus! Pärast seda läksin ja tantsisin 2 tundi järjest salsat ja merenguet ja tundsin end tantsukuningannana, sest teatavasti on selle linna asukateks ainult turistid... kelle salsaoskus jätab natukene et soovida.

Pärast oma reisi peredega pörutasin ühe residendiga randa, kus ma polnud veel käinud ja tóepoolest siin ON siiski randu, mis on imeimeilusad ja jätavad Robinson Crusoe mulje. Sest turiste pole! Peale selle gringa, kelle nimi on Liis. Sain järjekordse tempel mällu igaveseks... aga heas möttes. Öösel kuuvalgel lained laksumas, kusjuures pilvede vahelt paistab kuu nagu naeratav arbuusilöik ja köik on niiiii ime-ime-imeilus!

Esmaspäeval oli meil vaba päev, kuna kunagi ammu aastaid tagasi oli üks vapper södur Juan Santamaria, kes vabatahtlikuna riigi nimel surma läks ja seetöttu omale lennujaama sai ja vaba päeva ka veel.

Praegu on San Joses kultuurifestival, mis tähendab et köik karvased ja sulelised kogunevad óhtuks ühe järvekese kaldale ja vaatavad kóiki neid tegelasi, kes tantsivad ja laulavad ja muidu ilusad on. Eile nägin hispaanlasi flamencotamas ja ühte ticot heasti laulmas ja veel midagi uskumatut - üks Argentiina bänd, kes ilma instrumentideta instrumentaalmuusikat klassikast elektroonikani mängis... seda kóike kasutades käsi-jalgu, kilekotte, korvpalli palle, plastiktorusid, tühje tünne jms. Hull óun täiega!

Ja mis kóige toredam... lähen vist esmaspäeval Tortuguerosse kilpkonni päästma. Elan nagu unistuses! Mul on alati olnud üks unistus - näha kilpkonni ja minna Tortuguerosse, sest see on lihtsalt et nii ilus. Räägitakse. Aga kuna sinna on kallis minna, mis sa siis veel vabatahtlikust pangarotist tahad... siis ma arvasin alati, et kui ma rikkaks arstiks hakkan, siis tulen Tortuguerosse ka. Aga nüüd! Mulle lubatakse kohe täitsa tasuta sinna minna!!!

JA muidu kah. Viimasel ajal olen nii palju toredaid inimesi enda ümber leidnud ja nende seas ka mitmeid inimesi, kes elavad minu maja juures ja on röömsad autoomanikud, mis tähendab seda, et ma ei peagi enam välja minnes igaltpoolt öömaja kerjama. Nüüd, kus elu on mugav ja tore ja önnelik ja päikseline, nüüd küsivad kóik, kas mul juba pilet taskus ja loevad päevi, millal ma tagasi tulen...

(ärge valesti aru saage, ma igatsen teid küll, aga te vóiksite parema meelega hoopis oma seitse asja kokku korjata ja siia palmi alla kolida)

Käisin Kuubasaarel

Hullumeelsused mulle meeldivad. Ükspäev otsustasin, et kuna mulle anti viisaraha tagasi ja ainult natu-natukene jääb Kuuba lennupiletist puudu, siis tuleb minna. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa ju oma emast halvem olla. Eks siis näis, kumb on hullem seikleja, kas ema (kes kahekesi ühe tuusikuga Altaile põrutas; oma kella saiatüki vastu vahetada tahtis; Fideli aiast sidruneid varastas jms) või tütar (kes oleks Tom Hanksi moodi Terminali jäänud).

Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.

Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.

Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.

Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.

Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!

La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!

Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.

Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.

Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...

Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.

Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.

Rahavahetus Costa Rica moodi

Niisiis, homme lähen Kuubale - oma unistustemaale juba lapsepólvest saati, sest kogu mu elu on mind hullutatud juttudega kui ilus seal on ja kui tugevad lained on ookeanis (tósi, seda ma juba tean niigi) ja kuidas Fideli aiast sidruneid sai varastatud.
Käisin siis täna nänni kaasa ostmas, sest seal vóib ka lihtsama pudi-padi leidmine äärmiselt raske olla. Ja ega ma kitsi pole, kui siis ainult natuke vaene, aga sellest pole ka midagi - niisiis tuleb váikestele shokolaadilastele kommi ka viia... sest ma mäletan ju väga hästi, mis tähendab, kui móni suur soome onu sulle Wrigleyse nätsupaki Tallinna tänavatel kingib. Ma küll ei saanud siis aru, et miks ta seda tegi, aga vaata aga vaata, vanusega ópib nii móndagi ;)
Igaljuhul, läksin siis ka raha vahetama, sest teadagi ei tee sa Kuubal USA dollariga midagi - CR koloonidest rääkimata! Jóudsin viimasel hetkel Banco Costa Rica ukse taha ja istusin oma saba ära (siinsetes pankades tuleb järjekorra asemel toolimängu mängida - iga korraga üks iste lähemale - täitsa vahva on, igav ei hakka ja liigutada saab). Sain juba köik paberid korda aetud, aga kui teller eurosid tooma läks, teatas ta mulle, et ta kompanjon oli viimase kui euro just kellelegi teisele andnud ega játnud mulle midagi!
Läksin siis Scotiabanka. Seisin sealgi oma saba ära... ja siin ei vahetatagi eurosid!
No ja önneks oli Banco Nacional kella 7ni lahti ja jumal tänatud, neil isegi oli raha ja köike! Ladusin siis terve pataka raha letti ja sain asemele ainult 2 paberit! Ma tundsin end kohe nagu tükk maad vaesemana. Ja nii väikeste nullidega veel pealekaupa!
Peab tunnistama, et siin on ikka liiga palju nulle. Täitsa segadus tuleb peale. Möelda vaid, et ühe jäätise eest maksad sa 1000 raha!

Mundoloco 2008

Tóusime Camillega laupäeva hommikul üles móttega, et on vaja minna muusikafestivalile, kuna inglismaine bänd Steel Pulse on ka siin ja puha. Mitte et ma oma vóhiklikkusest oleksin teadnud, mis bändiga tegu on, aga ikkagi on ju vaja minna. Niisiis hakkasime minema - ise ka ei tea kuhu, aga läksime. Mitte et me isegi oleks teadnud, kus linnaosas see festival toimub. Ja ükski sóber telefonile ei vastanud. Juhatati meid siis... ja jöudsime kohta, kus mäed ja muru ja lehmadki puude all.... aga muud selles kohas ei olnud, kui ainult üks mägitee, kust köik karvased ja sulelised üles ronisid - kes autoga, kes jalgsi keel vesti peal. Aga kohale jöudsime!
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...

On ikka ilus riik see Lóuna Ameerika!

Vahepeal käisin tuuril "öpi tundma kodulinna." Selle käigus jóudsin nii mónegi korra randa ja ronisime mäkkegi...

*Ahto rannapoisi staadiumid:
1. "oi, see poiss on küll soomlase moodi - nii valge!" ja noh... minagi mötlesin, et näeb teine jube kahvatu välja... aga siis sain hoopis aru, et Eestis on ju talv.
2. "heeehhhheeeehhheee, bien quemadito, rojo como tomate" ehk siis puhanahk-Ahto-staatus
3. kohalikul kadakaturul oleks tema ühe nänni tervelt 500 kolooni odavamalt saanud kui mina, sest enam nii valge pole ja temal paganasel on tumedad silmad vs minu sinisilmad, mis iial ära ei saa petta, et ma kohalik olen
4. vabshee tüüp! nüüd on veel minust tumedam ka! aga ma olen ikka suhteliselt kindel, et see tuleb pesematusest... sest eurooplased ju ei pese end kunagi. aga see-eest ei ole minu otsaesisel maakaarti tumepruuni ja punase värviga veel pealekauba.

*nägin oma lemmikranda nüüd oma silmaga ka. Oli küll ilus. Liiva asemel oli teokarbiklibu ja oioi kui ilus valge rannariba!

*veendusin oma klaustrofoobia-kalduvuses kui mulle mask pähe tómmati ja kästi vee alla kalu vaatama minna. Olid ilusad küll, aga mis te teete nalja, et ma pean suu kaudu ja veel vee all hingama vöi! Ma vöin kalu akvaariumis ka vaadata ;)

*sain targaks, et vahel vöib ticosid uskuda ka - kui nad sulle ütlevad, et on vaja palju köndida ja et see on raske... siis vahel on see tósi ka. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et me vormis poleks. Sport vöidab ju alati... aga mitte siis, kui mägi on sein, tuul on vastu ja päike lóóskab lagipähe. Sellegipoolest ronisime päeva jooksul oma 10 kilomeetrit maha ja kui ma nüüd selle rännakuga 10 kilo alla ei vótnud, siis kaeban ma need mäed küll kohtusse!

*veendusin oma silmaga, et mullivann ja mudaravila vöivad aurusaunas küll olla, siuke 3 in 1 pakett... nimelt vulkaanilised mudaaugud mulisevad ja auravad nii mis vähe pole. Muna saaks seal ka ilmselt keeta, kui saunas olles kóht tühjaks peaks minema ;)

*härjavöitlusega tegime ka tutvust. Algul ei saanud hästi aru, miks korraldajad neid kohalikke purjus noormehi sealt ringi seest ära ei aja, aga löpuks saime aru, et seep see "toros a la tica" eripära ongi, et köik tekitavad ringi sees segadust ja nii on tore ja huvitav. Aga härgadest on mul ikkagist kahju. On siis hea, kui köigepealt keegi sul seljas istub ega taha kuidagi maha tulla; siis lehvitatakse mingite punaste asjadega su silme ees; siis sagivad köik ilmaasjata sul nina all nagu San Jose peatänavale oleks sattunud ja siis veel löpuks üritatakse lassosólmega sind sarvest tirida.

*ja úldse - ilus on see maa siin!

P.S. eelmisel nädalal sündis Costa Ricas uus vulkaan. Votsiis!

Appi!!! Veerandsada!

Täna on mul eriti pikk sünnipäev ja nii tore on. Sest tegelikult minu öige sünnipäev káib ju Eesti ajaarvamise järgi... aga lópeb siinse aja järgi! Siukest nippi peaks teinekordki kasutama :D
Muidu ei tahtnud eile siuksel pisikesel sünnipäeva väljaskäimisel miskipärast keegi uskuda, et ma jälle 18 saan. Ja tiba peale keskööd küsis üks juhuslik ameerikamimm mult, et kui vana ma olen... ja tema arvas, et 28! Einoh, kas ma siis selle paari tunniga jäin kohe kolm aastat vanemaks! Oioi, siinsed sünnipäevad mulle siis ikka ei meeldi - on küll tore ja soe ja päike ja linnud laulavad... aga tulles olin ju ikka 18 köigi jaoks! No pole hullu, mind lohutas seegi, et see tsikk ise oli 19 aga mina arvasin, et 24 :P
Mis iganes, aga tagasitulles olen ikka 18. Alati 18.

Hommik hakkas linnulauluga mu padja all. Ja näedsa, mu emakene oli ikkagi esimene! Torti ja shampust ainult ei olnud - ema! mis sa jamad? Laisaks jäänud vói? Ja mu kullakallid kóik muudkui helistasid ja mu meilboks oli nii táis, et lausa ajas üle ja see kóik on nii ääretult tore, et tule vói esimese lennukiga tagasi, et need kallistused kóik ikka laivis kätte saada! Sest teate, te olete niiiii ääretult kallid! aga no eks ma ikka oota sellega mai lópuni... enne käin näppan Fideli aiast paar sidrunit ka. Ilma nendeta ei lubatud tagasi tulla.

BESITO!!! Les quiero muuuucho!

Jóulud veebruaris!!!!

Vuhuuuu! Eile toodi mulle kilode viisi shokolaadi!!! Ja täna hommikul ei tahtnud dushi alt väljagi tulla, sest mu Eesti Palmolive´i milk and honey löhnas niiiiiii hästi - nüüd olen ma ülekülatsikk, kes lóhnab kóige paremini Costa Ricas! Sest siin peab ainult seebiga nühkima ja oma nahka kuivatama - selle peale poleks ma verem tulnudki, et kuskil maailmas dushigeeli ei ole... aga Kuubal ei pidavat seepigi olema!
Jöulud!!!
Nüüd lähme aga randa ja Panamasse ja veelkord randa ja siis tuleme kunagi tagasi ja oleme murjamid, sest päikse käes on nii mönus peesitada...

Vanilla ninjad

Hehhh, lähen mina tööle ja esimese asjana öledakse mulle: " kuule, Eesti on ju täitsa tegija" - mina ei saa möhkugi aru.
"Tshiili Festival Viña del mar, kas sa siis ei vaadanudki" - ikka ei saa möhkugi aru, miks peaks Eesti kuskil Tshiilis laineid lööma.
"No tead küll, need blondid tüdrukud, nagu nukukesed" - hehheee, missugused neist? Eesti lauljad köik blondid ju!
"No kuidas sa siis ei tea oma riigi vöitudest?" - nojah, selline patrioot ma olengi...

Aga nagu välja tuli, siis said ninjad kolmanda koha! Tubli töö!

Vagabunda!

Ma olen selgeks óppinud äärmiselt olulise omaduse - "la hora tica." Nüüdseks tean páris täpselt, mis see táhendab - see on praktiliselt see, et sa ei istu enam tund aega kuskil tänaval ega oota 15 minutit enne kohtumiskellaaega ega looda, et teine inimene óigeks ajaks kohale ilmub. Ja üldsegi, mis móttega minna tööle óigeks ajaks - ega need lapsed sealt haiglast nagunii kuhugi lähe! Paar tundi kannatavad ju ikka oodata.
Nüüd ma siis tean, kust need laiskloomad tulevad!

La Princessa Liis

Nüüdseks olen vist juba kohalik - kui välja arvata tänavakommentarid silmade ja ameerika naiste kohta.
Olen harjunud, et liiklusummikute töttu söidan koju 2h - niisiis, vöib ka Tallinnast Tartusse kooli käia iga päev. Kui Tartusse residentuuri lähen, siis äkki hakkangi kodust käima. Räägitakse, et nüüd on kodu veel ilusam ja saunaga. Äkki on kohe liiga mugav, niiet ei taha mina kuhugi Tartusse kolida.
Olen harjunud igapäevase rahapuudusega. Olen harjunud koleda San Josega, millega pean leppima, kuna kunagi pole raha randa minekuks. Käin teksad aukus ja kingatallad lipendamas, nagu ehtne vabatahtlik. Juuksed on nigu salgumaril - olgu, aga mina vaat ei julge siin enam juuksurisse minna, pigem vötan oma küünekäärid välja ja hakkan ise nüsima. Oioi, mu Kristjan Hair Housist, kuidas ma sind igatsen! Sa oled mu esimene deit, mille ma Eestis kokku lepin!
Muideks, mul on jäänud täpselt nii palju kui 3 kuud veel ja veebruar paganas on veel 1 päev lühem kuu! Jumal tänatud et sel aastal 29 päeva on- annab vähemalt 1 päeva pikendust suve nautimiseks.
Muidu on nii, et 2 nädala pärast tuleb Ahto, siis saab randa. Ja noh, siis praktiliselt hakkangi juba tagasi tulema! Täna mu projekti president juba rääkis minu lahkumispeost - et nad olevat haigla PR esindajalt luba küsinud minu pidulikuks hüvastijätuks. Nigu president seal haiglas lausa. Vöi printsess, nagu ma siinsete inimeste jaoks olen. See on see poola krahvinna veri, mis minus voolab. Ikkagi sinivereline :)

Minu elu ja muud loomad

See, et ma vahepeal kirjutanud ei ole, ei tähenda mitte seda, et ma kuskil nurgas nutaks ja Hilde-igatsusest shokolaadi näost sisse ajaks (seda kohe kindlasti mitte, sest siinne shokolaad ei kölba kohe kuskile). Tegelikult on hoopis asi selles, et on vaja assssju teha.

Näiteks pidi minema kohalikle kultuurielamusele Rootsi-Costa Rica jalgpallimatshi nimel. Mitte, et mind kunagi oleks jalgpall huvitanud, aga ma tahtsin ka näha, kuidas inimesed jalgadega nii kövasti trambivad, et staadion köigub. Ja Euroopale peab ju ikka kaasa elama - ja aitas! 1:0 Rootsi kasuks!

Siis on minust vahepeal ikka päris korralik arstitädi saanud. Olen käinud kahes valves patsiente vastu vötmas ja oppidel assisteerimas. Käin laste endokrinoloogide konsultatsioone jälgimas ja istun nagu väike laps nurgas, suu ammuli peas. Siin näeb pidevalt nii huvitavaid asju, millest ma varem kuulnudki pole!

Vaatasin üle ka siinse Óllesummeri - selle erinevusega, et Palmarese peod on alkoholitarbimise osas maailmas 2. kohal - pärast Oktoberfesti. Inimesi oli piisavalt liiga palju, et tánavatel liikumise vóimatuks teha. Muidugi... olenevalt päevast. ühel päeval olime näiteks ainsad külastajad keset hiigelsuurt baar-klubi ja tegime oma diskot. Nägin muuseas ka kostariika karvaseid - siiani arvasin, et selle riigi rahvas ongi ainult tibinad ja machod.

Nüüd peaaegu iga päev tuleb kaaskodanikke oma riikidesse tagasi saata - sest varsti saab ju pool aastat oldud! Tean möningaid öelaid inimesi, kes selle jutu peale röömust käsi kokku löövad ja minu vaesekese peale üldsegi ei mötle - külm hakkab ju!

Käisin oma 17-aastase söbrakesega Euroopa väärtfilmide kinos ja ehmatasin teise päris ära. Arvas, et ma olen ta kuskile vanadekodu kokkutulekule meelitanud. Ja kui film hakkas ja juhtumisi suhteliselt meditsiiniline oli, istus teine istme köige kaugemasse nurka ja muudkui pobises, et kes seda filmi küll mulle soovitas. Hiljem ütles, et äärmiselt huvitav film oli - aga vaeseke ei ole ju harjunud, et filmid vöivad ka ilma önneliku lóputa otsa saada. Mina seevastu olin seitsmendas taevas, tundes et olen just PöFFil käinud.

ükspäev käisin veel Euroopas - mu perekond sokutas mind rääkima pisikese vanakeste grupiga, kes juunis Eestisse tuleb. Niisiis iga kord kui oli vaja mind tutvustada, algas taadike samade sönadega: "Meil on róóm teile esitada tüdrukut Leedust, kes räägib meile lähemalt meie sihtkohast Tallinnast." Minu iga korraga ärritatum ja nördinum hääl tegi neile vist löpuks siiski selgeks, et nad lähevad ikkagi Eestisse ja mitte Leetu. Loodetavasti lennujaamas on neil ikka meeles, kuhu siis minek on...
Igaljuhul, pärast ettekannet läksime perega ringi söitma. Nägin ära selle kiriki, kus ma kunagi abiellun. Seal oli üks piisavalt pikk noormees ka kohe käepärast vötta, aga miskipärast ei tahtnud ta mu kätt vastu vötta. Ju siis oli asi selles, et mul oli seljas must pluus ja mitte valge kleit.
Käisime nende tulevase maja krunti vaatamas - kus minu üllatuseks kasvasid karikakrad ja kuuse-moodi puud. Tundsin end kui mägedetütar Heidi, lilli juustesse toppides.
Hiljem pöikasime Tiróli maakonnast ka läbi. Need saksa-austrialikud majakesed ja köik... oi, kodu!!!

Sel pühapäeval käisime ka perega reisimas. Aga seekord jöudsime Amazonase dhunglisse välja. Käisime nende suvilas, mis on keset vihmametsa. Majakesse pääseb üle rippsilla, aga peab ettevaatlik olema, et kookospähklitega pähe ei saa! Sest pärdikud laamendavad puu otsas ja urisevad niiet arvaks, et tegu on päris gorilladega. Majakeses elavad pääsukeste asemel nahkhiired, kes öösel kaissu tahavad pugeda. Armsad váiksed loomakesed.

Que lastima, pero adios!

Nüüd olen jäetud üksinda siia suurde ilma. Hullu kuid samas ka armsa teenijanna, toredate kuid veidi külmade vanematega. Tegelikult on köik tore, sest önneks on tuttavaid, kes ei lase kodus nina nokkida. Aga oioi, milline nutukoor eile San Joses lahti lasti! Ma pole vist elus nii palju nutnud - vöibolla siis välja arvata see kord, kui mul ei lastud tapeedi peale ilusaid lillekesi joonistada (sest sein oli ju nii kole ilma nendeta!) ja mind nurka seisma pandi.
See-eest teen hetkel köike muud kui lähen pärast tööd eeskujulikult koju... Ja täitsa vaffa on! Saab kolm tundi ühte capuchinot nautida ja terve öhtu kaubamajas asju vaadates surnuks lüüa. Kui ma rikkaks hakkan ükspäev, siis tulen oma isikliku helikopteriga ja lähen kaubamajja asju ostma. Tegelikult ka. Sest ilusad on ju!

Tsikibriki seiklused jätkuvad

Vahepeal on tsikid oma pööraseid seiklusi jätkanud. Ja óigus küll! Jóulud olid ju ka vahepeal! Kuigi lund ei olnud ja pere ei olnud ja piparkooke kah ei antud, siis toredaid kingitusi sai ikka! Ja tegelikult on mul ju megaarmas väike norra óde, niiet nuriseda pole siin midagi. Plastikkuusk on omal kohal ja jeesuslapse sängid igas kodus ilutsemas. Suure sööma asemel piirdutakse siin tamaliga (banaanipuu lehe sisse mähitud maisi-riisi segu, väikse juurika ja liha lisandiga) ning nad vaesekesed arvavad, et see on kalorirohke. Oioi, annaks keegi neile kapsast ja verivorsti - SIIS nad teaksid, mis kalorirohke tähendab! Suur perering vajub erinevates tubades laiali, igaüks nosib oma nurgakeses tamali ja siis läheb kingijahile. Ja siis on kell juba järgmine päev ja igaüks läheb koju - teepeal ilutulestikku ja kärtsu-mürtsu nautides.

25nda hommikul on siuke perekondlik hommikusöök kell 12 päeval ja siis... igaüks tehku mis tahab. Niisiis tahtsime meie Hildega shopingule minna. Aga selleks ajaks kui meie poodi jöudsime, olid pidustused juba alanud... niiet ühtki avatud poodi meile enam ei antud. Kolisime ümber San Josesse aga ka seal oli tühjus! Isegi inimesi polnud!!! Kóik on kas rannas, kodus kotil vói Zapote festivalil. See on siuke... óllesummer noh! Niisiis kolisime meiegi sinna. Ja tulime pärast pidu hommikul koju asjade järgi - küll bussis ka magada saab ju! Sai küll, aga väheks jäi! Niisiis magasime terve oma esimese rannapäeva Manuel Antonios lihtsalt maha. Järgmine päev sadas vihma. Ülejärgmine päev oli päike, aga meil oli pilet 12:30sele bussile... aga miskipärast jäime sellest maha, kuna liikluse tiheduse töttu ei pööranud buss linnakesse sisse ja söitis vähemalt 2 inimese vórra tühjemana minema... Niisiis tuli minna taksoga Quepose linnakesse ning teha kurbi silmi et meie piletid ilma maksmata ümber vahetataks... Önnestus!

Kuna aga San Jose oli endiselt välja surnud ja óllesummerile enam minna ei tahtnud eriti, tuli järgmisel päeval kiire otsus minna uuele rannatretile. Viimase bussiga pörutasime randa ja lunisime ühest hostelist vörkkiige kohad välja, sest loomulikult on rannahooajal köik kohad täis. Igalpool. Siiski-siiski jagub ka siinmail dzentelmenidest ameeriklasi (sest ticod seda paraku mitte ei ole!), kes lubasid meil voodis magada ka kobisid ise vörkkiike... üks vórk loomulikult katkes, mis tegi neist veel suuremad dzentelmenid.

Aastavahetuse seltskond kes oleks vóinud meiega ühineda, osutus taas kord laiskadeks kostariikalasteks. Teine norra tüdruk pidi linna tagasi minema, jäid alles ainult 2 hullu - óed impulsiivsed. Olime koguaeg lubanud, et aastavahetusel oleme rannas, aga miskipärast tekkis kell 5 óhtul vastupandamatu kiusatus minna pealinna uurima. Korjasime asjad kokku, ajasime hosteliomaniku pahaseks... ning jäime viimasest bussist maha. Niisiis istusime oma kompsude otsas ja pidasime vana-aasta óhtusööki tuunikalakonservi ja saiaga. Mmmmm, que rico! Turvamees käis ka maia näoga ringi, aga ampsu küsida ei julgenud. Me oleks andnud küll, ausóna! Ega me kadedad pole!

No ja kui me siis ranna poole astuma hakkasime ja seisime teelahkmel, et millist baari me usaldame oma rannarätikut valvama panna, ilmusid nagu nöiaväel välja eelmisest óhtust tuttavad norra noormehed, kes hoolitsesid nii meie kottide kui ka meie endi eest. Niisiis saime oma vana-aasta piña colada ja uueaasta shampsi ja üldse oli tore. Hommikusöök kella 6-paiku mehhiko 24h restoranis ja koju magama. Ja pärast tsekkauti rannas ka. Ja üldse oli tore. Nagu jaanipäev oleks olnud.
Möelda vaid, mul on sel aastal kaks jaanipäeva!!! (vöi siis, eelmisel aastal vist siiski)

Tsikid tuuril, vol 2

Pühapäeva varahommikul kell 11:30 ajasid tsikid taas oma kodinad kokku ja istusid bussile, et loksuda 5 tundi vulkaan Arenali suunas, sihiks canopy-tuur ja kuumad basseinid. Leidsime öömaja umbes ühe kohvikukoogi hinna eest - sest nagu ikka, oleme kutsusilmadega gringad, kel pole kunagi midagi odavate hindade vöi allahindluste vastu. Boonusena leidsin sealt ühe teise gringast seikleja, kes mulle sulaselges gringa-aksendilises eesti keeles vastas, et "oi, sa oled Eestist?" Niiet nüüd on mul kaks eesti söpra siinmail!

Ega me tegelikult nii umbropsu ka sinna sattunud. Sest tegelikult oli mulle lubatud teha tasuta canopy-tuur ja ma olen piisavalt nahhaalne, et köike ära kasutada. Ema, pane nüüd silmad kinni vöi usu mind, et nende traatide pealt pole veel keegi kunagi saltosid teinud ja köik on turvaline. Irmus tore oli - alguses oli kartus, et ei saa pidama... aga aeg-ajalt sai nagu liiga palju pidama - enne järgmist platvormi. Ja no hiljem kui juba asi selge oli, siis ei saand pidama enne kui kömaki jalgadega vastu puud käisid (vöi oli see hoopis see noormees, kes ohvrimeelselt köik hoobid enda pihta vöttis). Igaljuhul nalja nabani... eriti siis, kui Hilde keset köige pikemat liini otsustas, et nüüd on óige aeg loodust nautida ja loomulikult täpselt selle keskel pidama jäi, niiet pisikesed ahvipärdikud appi pidid tormama. Aga ega sest midagi olnudki - Hilde sai loodust nautida ja kui aus olla, siis ma arvan et ka noormehel ei olnud midagi selle vastu kui peab üht kena blondi tütarlast päästma tormama.

Öhtu nael oli aga termaalbasseinipidu, mis oli ainult meile. Nujah, möned teised inimesed seal olid, aga ega nad pahandanud kui kaks tidrikut otsustasid basseinis tantsu lüüa. Ja ei ole midagi paremat kui külm piña colada kuumas basseinis... eriti, kui baarmenid on nii möistvad inimesed ja saavad aru, et meile maksmine nii väga just ei meeldi...

Laiskloom canopy-tuuril

...ja laiskliisu ka traadil

Super-gallina

Elu on jälle ilus - nagu alati

Siinne elu käib surfilainetena, peaks mainima – ladina-ameerika temperament lööb välja ;) Aga peab mainima, et ka rahatuna on elu superhyper! Eriti, kui sul on armas väike õde, kelle kulul elada.

Näiteks reedel jagasime sõbralikult ühte voodikohta hostelis... nari teisel korrusel :D vanad head ühikaajad tulid meelde, kus aeg-ajalt rippus nii mõnigi jalg nari teiselt korruselt ähvardavalt Lille suunas alla.

Laupäeva hommikul natukene pidusena otsustasime randa minna. Nii lihtne see ongi! Detsembrikuus võtad jalad selga ja kannatad 3 tundi bussitrepil, kuna nagu ikka, jõudsime viimasel minutil.

Buss viis meid mingisse pisikesse külakesse, kus esimese asjana tervitas meid eht-ladinalik lapsekari ringi sibamas ning vanakesed ringis istumas. Kuna me tegelikult ei teadnud, kuhu me üldsegi tuleme või mis me siin peale hakkame, siis pimedas sinna jõudes ei saanud me mitte targemaks. Otsisime kõige odavama koiku – kahjuks siin kaks ühe hinnaga ei õnnestunud. Igaljuhul oli meil omast arust väga uhke onn, mis sest et dush paiskas vett igas ilmakaares, kaasa arvatud minu voodi, ning peegli vannitoas pidime ise ette kujutama. Ukse taga katusel elas meil päris oma iguaan nimega Jesus Samuel. Ta on muidu täitsa vahva iguaanike, ainult natuke kaamerakartlik. Selline arg noh. Portreepildid talle eriti ei meeldi. Aga täitsa kena muidu teine.

Oioi kuidas ma nautisin lihtsalt rannas olemist ja vaatepilti, kus ilusad inimesed tegelevad ilusate asjadega, nagu näiteks surfamine. Jube kerge tundub niimoodi kõrvalt vaadates.
Teine maailma parim asi on päikeseloojangul rannas istuda ja oma jääkülma maasika-laimi daiquirit limpsida.
Ja loomulikult, sellele järgneb maailma kõige ilusam asi – kuu, tähed ja ookeanilained!!! Eesti augustiööd kahvatuvad selle vaatepildi ees täiesti! See on vist kõige ilusam asi, mis ma elus näinud olen...

Ühesõnaga, üks reis sente lugedes ning enamik ajast kutsikasilmadega inimestele kuulutades “es que somos pobres” - ja nii mõnigi kord ulatati meile naeratusega paar juustupirukat või klaas morssi.

Aga muidu sel nädalal kohtusin maailma täiuslikuma mehega. Kena. Dzentelmen. Kokkab. KORISTAB. Ja on muidu armas ja naeratab iga kord kui mööda lähed ja alati on tal mõni kompliment varrukast võtta. Ainult üks viga – ta on 13-aastane ;) Sellise viiks koju küll. Nii hea mugav oleks. Oma kodustatud shokolaadipoiss, kes koristab ja kokkab!

Ja üldsegi on siin mingi kahtlane nähtus - keset suve pannakse köigile majadele värvilised laternad külge, köik kohad on täis plastikkuuski ja higistavad jöuluvanad jooksevad oma paksus karvases punases kostüümis ringi ja arvavad, et on jöulud!

Dokumentideta, vóóras linnas

...just nii ma tunnen.
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)

P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!

Hot town, summer in the city

Pühapäeva hommik. Kell 8:24 koputus mu uksele - "Liis, deayuno!" Pooleldi magades lohisesin suurde tuppa ja mind ootas täielik pühapäeva hommik. Edasine päev oli veel rohkem pühapäevasem. Vihm on peaaegu otsas, ainult päike paistab ja Liisu on röömus. Kevad südames!!!! Praegu on just see aeg, mil tahaks toomigaid juustesse toppida, toompea nölval vöi toomemäel veini limpsida, vanalinnas jäätisekokteili mekkida ja hüpata ühe koha peal nigu röömupallike. Vuhuuuu!
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)

Elust siinpool maakera

Aeg-ajalt on mul just täpselt selline tunne, et ma olen keset ladina-ameerika seebiooperit ära eksinud. Ja elu on just täpselt nii spontaanne kui olema peab. Eile näiteks tahtsin vöimalikult varakult koju tulla, et oma nohu ravida. Löppes sellega, et istusin ühe söbra perekonnaga tänupühade körvitsa- ja öunakooki söömas. Mmmmmm... oioi kui magus! Hiljem selgus veel, et minus on peidetud köva pokkeri-käsi, oleks me ainult päris raha peale mänginud, oleksin juba kogu oma pere Costa Ricale vöitnud!

Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D

Hiired viisid kapsaraua minema...

Minul on omad hiired körvaltoas, kes aeg-ajalt kapsaraudu minema viivad vöi lihtsalt ära peidavad. Tuled koju ja alati pead oma asjadega peitust mängima, sest imekombel rändavad nad iseenesest hoopis teise kohta - näiteks minu seljakotist teenijanna taskusse. Ja kui nende hiirekestega eurooplaslikult otsekohene olla, siis on paksu pahandust kogu maja täis.
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!

Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.

Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)