Lumilumilumilumi :)

.

Nädalavahetus algas ka seekord reedega... mille oleks hea meelega tahtnud hoopistükis maha magada. Aga ei lastud noh! Käisime Ahto ja Lille ja EKA Erasmuslastega Nokus ja Juuksuris (olgu-olgu, juuksuris käisin nii palju, et jõudsin tõdeda, et päris vahva koht, kuhu võib teinekordki tagasi tulla)

Laupäev möödus täielikus plaanide virr-varris, mille tulemusena jõudsime Lillega jalutama, meisterdasime puuviljakooki ja läksime Dani juurde Eurovisiooni laule arvustama - kohale jõudsime muidugi 2 viimase loo ajaks. Kui kunagi mingi lugu ära valitakse, küll siis seda ikka kuuleb ja arvustab tagantjärgi. See-eest saime Dani vaaritatud texmexi süüa ja omatehtud kooki ka maitsta.

Pühapäeval läksime Ahtoga metsa. Talverõõmusid peab ju ikka järgi proovima :)

Mingem üles mägedele

.
Nüüdseks olen 4 päeva vastsündinuid uurind ja puurind. Neonatoloogi minust võibolla siiski ei saa, aga juuube armsad on nad ikka küll! Aaaaga, suurtematega oleks äkki siiski parem. Tegelikult on vahel natuke masendav - või olen ma liiga noor ja loll, kes tahab veel maailma parandada ja võtab kõike, mida ta muuta ei saa, siiski liiga südamesse... Muidu julgen isegi neid allakiloseid pojakesi kuvöösist välja võtta ja veendun iga päevaga, et need konnapojakesed on ikkagi täitsa armsad olevused.

Aga mudu on tali täitsa tore. Eile pidin hommikul täiesti valgest pehmest puutumata lumevaibast läbi sumama, isegi kojamees polnud minust ette jõudnud :D
Niiet nüüd, mu kallid sõbrakesed, marss mäkke - ja kelgud-suusad kaasa! Ei ole siin midagi, et külm on! Peaasi, et süda soe!

P.S. Kui külm hakkab, tuleb pärast salsat tantsima minna, päris soe hakkab.

Ladina-Ameerika radadel

.
Äsjasaabunud külmal ja tuulisel talvel tuleb oma hinge kuumade latiino-rütmidega soojendada . DJ Sanantonio tegutses tänasel pühapäevaõhtul Kraalis. Sai näha, kuidas salsa-treenerid jalga keerutavad (ikka tõsiselt ilus on vaadata, kui inimesed tantsida oskavad!)... omal olid kahjuks või õnneks kamass-saapad jalas, niiet meie roll oli täna ülemiselt korruselt teisi vaadata ja vaikselt varvast või sõrmi muusika taktis liigutada.
Lisaks kõigele muule vahvale, tulid Paula ja Martin Täll kaaa! Siis meile näidati filmi Boliivia elust ja presidendi valimistest. Päris tore taanikeelne film hispaaniakeelsete subtiitritega. Oleks aru ka saanud, poleks meil Paulaga jutt praktika ja lõpueksami peale vast läinudki. Ei, tegelikult oli tore natuke sealset elu-olu ja kultuuri näha, sest tegelikult filmitegija natuke tõlkis ka - põhilisi asju. Ja tegelikult oli lihtsalt hirmus tore Paulat ka üle hulga aja näha!
Üks kordaläinud õhtu jälle kirjas.

Elu nigu muiste!

.
Ei ole sel päälinna-elul viga midagi, kusjuures.
Sel nädalal lõppes ära mu perearstitsükkel, mille jooksul sai nii üht kui teist tuttavat stetoskoobiga rünnata. Mu perearst oli lihtsalt niiiii tore inimene (MG lõpetanud ja sea-aastal sündinud - kuidas teisiti saabki olla? Pealegi, oleks ta mulle hindeks lausa 11 andnud), et kogu praktika aja ma käisin ka kodus ringi nagu väike päike. Niiet, võib juhtuda, et kunagi ühel ilusal päeval teen temaga koos oma perearstikeskuse. Vot. Nii palju siis pediaatriast! Saladuskatte all nii palju, et järgmine tsükkel on mul pediaatria, vaatame, mis juttu ma siis räägin ;)
Ja muide, sel ajal kui ma all lastearstide juures studeerisin, oli üks tore tädi jätnud personaalselt mulle Annekese sokulaadi ja oli nii pettund, et mina tal enam vererõhku ei mõõtnud - sest mind ju polnudki seal. No kuidas nad võivad nii armsad olla!?!

Sellise superhüperhea tujuga läksin Lille juurde veini degusteerima - natuke jätsime Margitile ka (ta küll puikles veidi vastu, niiet lõpuks pidime ikkagi ise teda aitama - me oleme ikka nii head sõbrad, alati ulatame teisele abistava käe). Kuna õues oli valge imedemaa, läksime vanalinna tuterdama. Nokus jäätisekokteili ei antud, pidime Pepsiga piirduma seekord. Isegi mitte Pepsi Lighti polnud neil pakkuda! Kahjuks pidime Margiti varsti õilsatel eesmärkidel koju saatma...
Suurest kurvastusest läksime Lillega džinni jahile - ja kui me 1 kokteili 2 kõrrega palusime, vaadati meid jube kummaliselt ja küsiti, et olete te ikka kindlad, et te teist ka ei taha. Oh ei, meil on ühine mure, niiet piisab ka ühisest klaasipõhjast! Seda enam, et klaasi asemel oli see lihtsalt üks plastmasstops.

Edasi viis meie tee Kehrwiederisse Orbiidile. Kui mitte arvestada seda suuuurt ja tumesinist templilärakat, mis meie randmetele tekitati, oli kõik just nii nagu peab. Piisaval hulgal tuttavaid, kellelt igast lahedaid asju kuulda; muusika, mille järgi sai rokkida nagu vanadel headel aegadel, kui me veel noored ja naiivsed olime; mõnus küünarnukitunne tantsuplatsil ja miljonidollarivaade lumisele raekojaplatsile (niiet vaadet nautides võisid vahel kohe üldse mitte tähele panna kui mõni tüüp sinu poole tantsima pöördus ja aru saades, et vist ei lähe õnneks, vaikselt tantsusaali teise nuga poole suundus).
Õnnelike ja rahulolevatena pöördusime pärast 3-tunnist tantsumaratoni Lille juurde. Kõik oli täitsa nii, nagu vanadel headel karutapeedi-aegadel.

Nagu vanad tavad ette näevad, tuleb peojärgsel päeval mõnusalt chillida - hommikune jäätisekokteil jäi küll kohvikusse, aga mis sest! Tatrahelbepudru kodujuustusalatiga on päris sama hea!
Tegelikult ma natuke rikkusin seda chillimisreeglit ja hakkasin oma tarkade paberimaterjalidega mööbeldama - ja läksin vahepeal pahameelsest herneks, sest nimelt on mul pooled tähtsad asjad kadund/äralaenatud/Ingmari voodi all kastis Tartus... Ainuke viis selle müsteeriumi lahendamiseks on minna Meerile ja Kadrile Tartusse külla ja nii muuseas Turu tänavalt läbi hüpata ja sealse elanikuga mõned teed teha.
Paha tuju läks õnneks siiski õhtu jooksul mööda - kui Ahtoga Schnelli tiigi ääres jalutades avastasime, et seal oli mingi jaanipäevasarnane värk toimumas, põletasid jõulukuuski. Muidugi tegelikult ei saa ma sellest tegevusest üldse aru - jõulud hakkasid ju alles nüüd, mis nad hullukesed neist kuuskedest ära põletavad? Nüüd tuleb teine ring salmide ja kinkidega teha! Enne polnud ju päris jõul, ainult ettevalmistus! Niiet marss uute kuuskede järgi! Ja salmid on nüüdseks selged, ma loodan? ;)

P.S. Aga ma viskasin täna Ahtot lumepalliga.

No sorri, aga jaanipäeva eelistaksin ikkagi pidada oma sõprade seltsis!

.
Meie kullakallid kursakaaslased on miskipärast pähe võtnud, et meil kellelgi ei ole väljaspool arstiteaduskonda mitte ühtegi sõpra - nojah, me ju nagunii õpime koguaeg, kellel siis ikka aega seltsieluks jääb! Mu meilboksi tuleb mitmeid ja mitmeid kirju lõpupeo ja aktuse ja igast muude tähtsate asjade kohta, mis seostuvad Hippokratese vande ja MD kraadiga... Nimelt 22.juunil saame me kõik oma paberid (mis tähendab, et ma saan varsti-varsti täitsa oma templi!!!). Tore küll, et jaani-ajal saab kohe mitu pidu. Millegipärast tahetakse kõik mu illusioonid rikkuda ja teha kahe peo asemel üks! Miuke pättus! Ja millegipärast on mul selline karvane tunne, et üks lõpupidu jääb mul pidamata... Ma pole iialgi arvanud, et mu ainsad sõbrad peaksid olema klassi- ja kursusekaaslased (ma ei eita, et nende hulgas on mul vägagi häid sõpru, kellega jaani peaks küll... aga kas see tähendaks, et ma võin kõik oma sõbrad lõpupeole ka kaasa võtta? Sellisel juhul poleks nagu vigagi, alati saab suure lõkke kõrvale teha oma väikse ja mõne Sovetskojega sinna ümber kolida)

Peale selle on elu ilus ja igast lahedaid üllatusi täis.
Ja kuigi mulle hakkas vaikselt tunduma, et Tallinnas on igav ja kõnida ei lasta (kuna alati on sind ootamas mõni kohvi, mis muidu eest ära jookseb, või oht, et salsa tundi alles tunni lõpuks kohale jõuad... niiet ikka pead neid inimestest kubisevaid sarvilisi kasutama selleks, et ikka kiiremini saada... Tartus mul küll kunagi kuhugi kiire polnud... ja jõudis veel palju rohkem teha - Tartus vist on aeg aeglasem)
Ja näed - juba ongi kell kaksteist ja kuna need arstid-pätid ikkagi streikida ei suvatsenud, pean mina homme kell kaheksa null-null jälle polikliinikus istuma ja targa näoga noogutama...

S novom godom!

.
Eile sai igast ägedaid asju tehtud. Meie päev Ahtoga algas road-tripiga Laulasmaale. Otsisime uusi viise, kuidas võimalikult aeglaselt 35km vahemaad läbida. Selleks tuli tutvuda erinevate Õismäe teedega, inspekteerida kohalikkude poodide müügivalikut ja degusteerida Keila-Joa rummikooke (mida kaunistanud kookoshelbed siiani mu kollase koti põhja kaunistavad) - nendes on suisa värvilised küpsised sees! Teeb kõikidele Tallinna-omadele silmad ette!

Pärast tunnist retke Harjumaa lörtsistel teedel jõudsime Laulasmaale. Ja tõesti-tõesti, autoga ei saagi Spasse sama teed pidi, mis jalgsi!
Aga jah, Laulasmaa on ikka provints, mis provints - isegi basseini ei osata pikemat teha kui 25m! Talina-inimestel hakkab ju pea niiviisi ringi käima! See-eest on neil välibasseinis jääkülm vesi, peale mida tuleb kiiresti-kiiresti pisikesse mulisevasse vanni joosta, et soe hakkaks. See pisike mulisev vannike võiks täitsa oma suvila õues olla - niiet järgmise suve salaplaan on seda vannikest nii 500m võrra nihutada. Peaks ju võimalik olema küll, või kuidas? Ega ma varastaks - ma laenaks ainult suveks...
Üleüldiselt pole paremat laupäevahommikust tegevust kui paar tunnikest vees liguneda ja seejärel infrapunasaunas soojeneda.

Kui juba priiskamiseks läks, siis tuleb seda ikka täiel rinnal harrastada! Peale sellist mõnusat päeva meile ju ometigi kodune ema tehtud supp ei kõlba! (mitte, et mulle ei meeldiks oma kalli ema söök - nii mõnus on tegelikult praksist koju tulla ja külmkapist kolmekäigulise lõuna leida... et ei oska enam valida, mida võtta ja mida jätta) Käisime uudistasime Tallinna restoraanides ja leidsime, et pisike"Toscana" Vene tänaval on meie jaoks just see kõikse sobivam. Ega ma tegelikult ei osanudki valida, miukest imetoitu võtta - sest lõunase rummikoogi kalorid olid ammu juba ujudes õhku haihtunud. Ma nüüd ei tea, kas asi oli tühjas kõhus, või oli see toit seal tõesti nii hea - aga kunagi tuleme sinna kohe kindlasti tagasi ja proovime ülejäänusid asju ka. Väikseks vihjeks, et kastanikooki ei maksa tellida - sest kastanit oli seal ainult pool...

Nii siis algas meie vana-usuliste uus aasta... või siis lihtsalt meie uus aasta :D

Tengo algo muy bueno

.
Oi milline rõõm! Minu paberimäärimismasin söötis mulle täna ette kolmkümmendseitse lehekülge puhast tarkust, mille mu pisike peake peab 7. juuniks tegema selgeks kui seebivesi. Oo ei, tegu pole lihtsalt tarkusega, vaid pigem vihjetega, kuidas targaks saada. Nüüd nad siis seisavad ilusti-kenasti mu lauanurga peal kui loomuliku interjööri osa, mille pealt aeg-ajalt tuleb tolmu pühkida ja parematel päevadel ka vaadata, et oi kui ilusaid asju siin maailmas ikka tehakse.

See-eest, 22. juunil nii peale kella 12 võib hakata vaikselt jaanipäevaks valmistuma - jaanikul tuleb ikka mõttetu kila-kola ära põletada. Selleks ajaks olen oma kolmekümmet ja seitset lehekülge juba piisavalt imetlenud ja võivad teised juba allergiseerivalt tolmused olla. Sellist loomaaeda ei tohi küll kodus pidada!
Ah jaa, mu isa lubas pekipirukaid ka sel puhul. Peab ju võimalust kasutama - pärast seda on tütar äkki liigselt ninakas ja hakkab oma kõrge eneseteadvusega mõndasid steroole narrima, ütleb et on koledad teised.

P.S. Avastasin täna, et vurri kehas on päris raske olla. Niiet, kulla lapsed, halastagem oma mänguasjade peale - ka neil on raske elu... eriti kui sa oled vurr ja pead muudkui igat pidi keerutama. Espetsiaalselt raske on aga algajatel vurridel, nendesse peaks suhtuma erilise hoolitsusega ja vajadusel juhtnööre jagama.

Uuel aastal uue hooga

.
See 2007 paistab tulevat üks hiiglamalt tore aasta. Iga päev juba tervelt 3 päeva järjest on olnud nii palju suurepäraseid juhtumisi...

Sellel kõikse esimesemal päeval kimasin TTÜ parklas siukseid ringe tehes, et valvur pidi oma pisikese taskulambiga vaatama tulema, et kesse seal niiviisi tiirutab ja kas tal pea rimgi ei hakka käima. Õnneks on mul ikkagi nii palju autosõidu annet, et talle päris otsa ei sõitnud.

Teine päev üllatas mind mu elu esimese salsa-tunniga. Kellegi varvastel ei tallunud, minu varbad jäid ka terveks. Võibolla saab enne Ladina-Ameerikasse minekut nende rahvustantsu isegi selgeks.

Aga kolmas päev on niisama äge - sai natuke nohusid parandatud ja muidu tarka nägu teha. Nii tore, kui selliseid toredaid juhendajaid ikka leidub :D

Kahjuks mahub nendesse päevadesse ka üks meeletult kurb sündmus (nimelt sain teada, et mu sõbranna vanaisa, kes mulle lapsepõlves ikka kommi ja ekstra küpsist andis ja oma heasüdamlikkusega kõiki lapsi võlus, naeratab meile sellest aastast pilve pealt...)
Puhka rahus!

Tartu-elu viimased päevad

.
Täna hommikul ärkas üles vist üks täitsa uus tüdruk. Eile õhtul sai veel viimaseid kordi oma kiire-kõnelisi eestipärase diktsiooniga "Resebeställingen, hej!"-sid tuulde loopida, nautida veel viimaseid kordi kuidas sind poolakaks peetakse ja kohvile kutsutakse, kuidas su rootsikeele oskust kiidetakse või neetud rassistiks kutsutakse, kuidas peale kõne lõppu kuuled, et see oli jälle välismaalane... Nüüd on mulle selgeks saanud, et minust ei saa iial "eesti arsti", kes Soome-Rootsi parematele jahimaadele põrutab. Siis oleksin ma igavesti lihtsalt üks utlänning.

Ärkasin üles kogu oma maise vara keskel, mis tuli valgel hobusel Tallinna-kodusse toimetada. Sai natuke trepi-jooksu 4nda korruse ja "hobuse" vahet tehtud ja kruiisimine võis alata. Enne tuli loomulikult notsu-kummikommidega end varustada, et pikal reisil ometi nälga ei jääks. Ei jäänud.

Vana aasta sees jõudsin veel oma lapsepõlve-mängumaadel käia - Vilusi maja seisis nukralt omal kohal, mu armas vanaema pilve pealt lehvitamas. Viisin vanaemale jõuluks soojust ja sära ning kohendasin tekki, et tal parem oleks... Ta on alati olnud minu lapsepõlve päike, temal olid kummutis alati kõige magusamad kommid (mis olid eriti magusad siis, kui neid salaja näpata... ükskord olid Twisti kommid, mõtelge!), kelgutama minnes ei passinud ta kunagi mäe otsas nagu lapsevanemad ega lugenud sõnu peale, et ära ikka tee peale sõida ja vaata, et keegi sulle otsa ei sõida - tema oskas ise ka kelgutada (see pole tegelikult üldse keeruline tegevus!). Ta saatis sind iga päev kooli - kuigi sina ju polnud enam memmekas, sa ju oskasid juba ise kooli minna... kuid tagantjärgi mõeldes polnud midagi paremat sellest, kui vanaema käekõrval läbi lumise männipargi jalutada. Pärast teismeigagi muretses ta su käekäigu pärast: kas sa ikka tanssi oskad? Liisukene, ma nii kardan et sa lähed mustale mehele... Oi Liisukene, sina ei ulata pliidi pealt tikke võtma, las ma ise...
See väike päike on mul alati kaasas, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Ja vanaema - ma luban, et ei lähe mustale mehele!

Rohelised jõulud

Jõul 2006 tuli eriskumalisel moel. Jõululaupäeva hommikul ärkab papa Parker üles ja kuulutab oma tütrekesele, et maal jäi toomapäeval muru niitmata ja auto pesemata. Nii tõttasid papa ja mamma Parker tänasida toimetusi tegema ja lindudele jõululauda katma. Aga õigus. Lindudele ei olegi vaja lauda katta, nende jõululaud on juba suvest saati kaetud olnud.

Enne jõulu-nuuma kui päkapikud veel kõndida jaksasid, tuli jõulurõõmu viia ka neile, kes jõululaupäeval üksi kodus küünalt põletavad. Jõulud on ju ikkagi andmise aeg...

Lisaks andmisrõõmule, ei tohi unustada, et tegelikult on perekond see, mis on tähtsaim üle kõige. Vahel võib see soe tunne ületada ka lapseliku ootusärevuse ja saamisrõõmu - nimelt jõuluvana ja ta kingikoti. Sest mõnel aastal läheb ka nii, et kõik tõesti lubadusest, et sel aastal kinke ei tee, ka kinni peavad. Ilmselt see jõuluvana ikka mõnda porilompi ära uppus või ajas aastaajad kliimasoojenemise tõttu sassi. Sellele vaatamata võivad jõulud olla imelised...

RAHULIKKE JÕULE TEILE KÕIGILE, MU KULLAKESED!!!

P.S. Kui nüüd kõik väga ausalt ära rääkida, siis kõik jõuluvanad ka ära ei eksinud. Niiet nüüdsest olen igati varustatud väikeste printsidega :) ja jään ootama väikse veidra mehikese härra Huu külaskäiku

Veel koolilaps

Mingi imelik värk on. Mul on homme viimane koolipäev. Muidugi käib selle juurde pisiasi, et homseks peaksin teadma kõike kuulidest-haavlitest-kirvestest-ja-nugadest, autodest ja rongidest, nööridest ja kõigest muust huvitavast. Seda ma otseloomulikult ei tea - aga lähen panen oma loomuliku intelligentsuse proovile. Vat nüüd on kahju küll, et nii korralikus sõpruskonnas üles kasvasin. Oleks ikka mõni pätt ka olnud, vat kui lihtne siis oleks!
Lisaks sellele, et kool otsas on, saavad kõik kasekese ja mõmmikommid ka kohe otsa. Täna pidin terve käterättide kuhila läbi tuulama selleks, et seda väärtuslikku mõmmikommi saada. Head lapsed ikka saavad kommi ju!
Ahjaa, nüüd peaks veel mõne ilusa poisi ka ära rääkima, sest tegelikult ka on jube tore hunnikuteviisi tarkust ja muidu lahedat kraami Tartu-Tallinn manteel sõidutada. Onja? ;)

Varsti saab piparkooki!!! :D :D :D Katsuge te mulle midagi vastupidist väita!

...oma hinge eest tuleb hoolt kanda

Mõtlesin, et seletaks oma viimaseid arglikke rõõmuhõiskeid... Nimelt sai kõik alguse 1. novembrist, mil esitasin avalduse, et Euroopa Noortega aastaks ajaks Kostariikale lastehaiglasse laste "ingliks" minna - käia ja lohutada ja mängida, et lapsed kõik valu ja haigused unustaks... Reedel sain teada, et nüüd sõltub kõik vaid minust - kas hüppan alt ära või lähen oma pikaajalist seiklusjanu kustutama. Nüüdseks on mu projekt kinnitatud.
Kas mu unistus ongi jätta kedagi enda järgi igatsema? ja ilmselt ka ise igatsema - vaatamata surfilainetele, igast huvitavatele mardikatele ja lihasööjataimedele, pisikestele mustadele inimestele ja loomulikult aastaringsele +21le... Aga unistused tuleb ju siiski täita, muidu saad vanaks ja polegi oma lastele midagi rääkida (et kuidas Fidel Castro aiast sai sidruneid pätsatud ja kahekesi ühe tuusikuga Kaukaasias käidud)...
Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli see, et kuidas ma jõulud ilma lumeta üle elan... Vaadates aknast välja, kuidas rohi rohetab ja porilombid sillerdavad, mõtlen, et olekski tore veeta jõulud rannas peesitades - nii vahelduse mõttes, teate küll.

Vuuhhhhuuuuu!

Kostariika, here I come :D

Singing in the rain

Einoh... ilus detsember on! Täna tööle tulles mängisime Kadriga Mary Poppinsit - ainult et vihmavari ei pidand kahjuks vastu, muidu oleksime juba Inglismaale lennanud. Aga ei läind jälle õnneks! Eks homme proovib jälle...
Aga surfilauast ja kalipsost oleks täna küll kasu olnud. Tööle jõudes olin läbimärg nagu oleks riietega dushi all käinud. Oleks pidand ikka trikoo selga panema... aga noh, siis võiks selle hoopis tööl selga panna - vähemalt üks kuiv riietusese ;)

La vita e bella

Varsti saab lennukijaamas üht suurimat eluarmastust käega katsuda jälle. Mu teine suurim armastus viib mu sinna. Teda saab ka käega katsuda :P
Need pisikesed Tallinna-lõbud: kõiki kullakesi näeb... ja loodetavasti mahuvad nad kõik ka graafikusse ära. Sest millegipärast on jumal nädalavahetused nii lühikeseks loonud.

A muidu on elu täitsa superluks! Kui jõuluvana oma penikoormasaapaid porilompi ära ei kaota ja ikkagi heade lasteni jõuab, siis on eriti mycket bra!
Mu vennaraasul on täitsa oma Aura saun - selle erinevusega, et seal laval ei laiuta pensiuneerid ega kilka 3-klassi tüdrukud, kes on klassiekskursioonil ujulasse. Vot nii superluks lausa!
Eelmisel nädalavahetusel sain vähemalt kolme inimest shokeerida faktiga, et mul on ainult niiiiiii natuke lõpueksamist puudu - aga ärge te sellegipoolest lootke, et siis teile tasuta piiritust ja näidisravimeid tooma hakkan. Oo ei! Mul läheb neid omalgi vaja!

Ja üldse! Milleks ma siis eelmisel aastal omale suusapüksid ostsin - porilombis surfamiseks või?!?! Miski on mäda siin Eesti riigis, ma ütlen!

Ei tööle, jah jõudeelule

vuhuuuu! aga enam ei pea üldse palju tööl käima :D Enam ei pea näiteks nädalavahetusel sellepärast Tartusse jääma, et kõva raha teenida ja kuulda kui lahe ikka Tallinnas oli. Lõpp Samresi-orjusele! Hakkame kirikurottideks! Siis tekib muidugi küsimus, et kes mind Amsterdami õunakooki sööma, Itaaliasse kohvi jooma ja Ruandasse banana-beer'i mekkima viib...

Loll pea on ihu nuhtlus

Kogu oma mõttestatud tegevuse tagajärjel olen terve õhtupooliku istunud ja küünelakieemaldi ja lakibensiiniga oma lauda super-momendist puhtaks poleerida üritanud. Siiani pole veel õnnestunud.
Aga teel lahustini ja tagasi leidsin uue ja täiuslikuma depressiooniskaala: nimelt, kui palju peab poest kommi ostma selleks, et ennast vähegi normaalselt tunda... No vahel ikka peab.
Kõik algas sellest, et sai hommikul vasaku jalaga üles ärgatud ja hommikukohvi mitte joodud.

Kõnekeskuse rõõmud

Aga mulle tehti just abieluettepanek! Lausa 2 rootslasega korraga oleksin pidanud abielluma. Meelitati suure maja ja väikese jahiga... palusin mõtlemisaega

Koliks äkki raamatupoodi elama?

Eile raamatupoes kolades avastasin, et keegi on minu mõtted lasteraamatuks kirjutanud. Mina mõtlen ka, et kui ma suureks saan, siis hakkan lapseks. Aga tema seletas veel, kuidas selleks saada. Selleks tuleb minna erilisse ülikooli, kus tuleb õppida selleks, et unustaksid kõik, mis sulle seni õpetatud on. Mõned inimesed on aga lapsikud - need on need, kes ei ole veel lapseks saanud.

Niiet eile oli meil päris tore. Kolasime Ahtoga mööda raamatupoodi ja toidupoodi ning unistasime sellest, et oleks meil ometi midagi peale krediitkaardi ka... no ei olnud... juurde ka ei tulnud vahepeal.
Õhtupoole lõbustasime endid sellega, et tutvusime inimtühja Tartuga - kesse siis laupäeva õhtupoolikul inimesi kuskilt leiab?!?! Maailm oli tühi aga suitsune, Zavood oli natukene vähem tühi ja natukene rohkem suitsune. Kodus teki all "Alfiet" vaadata oli paljupalju parem, uskuge mind!

...aga täna "Resebeställningen, hej!" ajab keele sõlme ja kodus teki all oleks siiani palju parem lahendus... Pealegi avastasin, et kuidagi suvest talveks on kiskund vägisi. Peab vist mütsi ja labakud välja otsima! Äkki varsti antakse lund ka!

Kusjuures, tulebki elule puuga päha panna!

Olen avastanud et ma kardan suureks saada. Pipi väänikud ikka ei aidanud! Ma hakkangi suureks saama - ei, tuleb põgeneda! Nii et mina olen otsustanud peale ülikooli lõpetamist unustada kõik oma diplomid ja nagu linnudki vidiitvidiit lõunasse pürgida. Kunagi kui soojast ilmast küll saab, tuleb jälle tagasi Eestisse lennata. Sest tegelikult on ju kodu ikkagi see kõikse armsam...

Ja üldse, ei maksa liiga laisaks kätte minna. Meie Kadriga nädala alguses otsustasime, et tuleb välja minna - aitab küll sellest kodus tee joomisest. Noh, ostsime siis kolmapäeval veini, plaaniga välja minna (ei, ärge mõelge et ma nii madalale laskun, et klubi Tallinnasse jalga keerutama minna tahan - kesse siis tööle tantsima läheb? Mis sest et vana töökoht, seda enam ju!)... noh, magama läksime, päris hea uni tuli!

Eile tegime tolmule üks null - päris hea on ikka puhtuses elada! Enne seda käisin Airiga hommiku-suppi söömas ja pärast linnujahil... ükski lind ei tahtnud meile oma sulgi loovutada, jube kitsid on, kas teate! Kas nad siis ei tea, et õilsa eesmärgi nimel? Ega Airi neid ju nina sügamiseks taha!
Aga õhtul murdsime välja sellest Ringtee-müürist! Vihma õnneks ei sadanud, niiet jalutasime rõõmsasti väsinult ülikooli kohvikusse jazzi õhtule. Jube armas koht tegelt! Kahju ainult, et me pärast pausi vaatamata moccachinole ära väsisime... Aga... step-by-step, onju? Ärme siis liiga suuri samme ka korraga võta!

Täna siis olen juba otsapidi Tallinnas. Tulin lõunat sööma, Tartus polnud. :P
Vihma ladistab - eriti räästa all millegipärast. Ja varsti lähetun tagasi Tartulinna... Kahju, et mu kullakesed haiged on... mis tähendab et ma Lille näen alles detsembris?!?

Siuke see elu-elukene on.