Kõik teed viivad Rooma

Ühel ilusal neljapäevasel päeval tervitas Rooma meid kogu oma aupaistes. Räägitakse, et kostariikalasi ei tasu uskuda - õnneks või õnnetuseks kehtib see ka itaalia ilmaennustajate kohta. Ehk siis, nemad lubasid lausvihma kogu nädalavahetuseks - meie saime aga puhast päikest ja rõõmu! See võis muidugi tuleneda ka sellest, et Lill ja Dario meeleheitlikult puhusid vihmapilve Milaano suunas, kuid kogemata kombel suunasid selle hoopis lõunasse. Hea ilma pakkisime me muidugi hoolsalt kohvriga kaasa, osa jätsime roomlastele ka, ega me kitsid ei ole.

Saime peaaegu 3 päeva ilusat Roomat ja itaalia päikest nautida. Vatikan asus samal kohal, kus ennegi. Jäätis oli endiselt hea ning croissandid (või cornettod itaalia keeli) viisid keele alla. Suvistes värvides Rooma on muidugi tuhat korda etem, juba sellepärast, et siis on/oli vähem pooleliolevaid renoveerimistöid.

Rootsimaal oli vahepeal keegi valge vaiba maha pannud ja ikka hullult külm on siin, peaks mainima!

Ja üldse, stigatzi! :)

Paast

Nii. Nüüd on jõulud läbi ja suuremad söömingud möödas. Just seetõttu otsustasimegi alustada lihapaastu. Alguse sai see sellest, et 7 kilo liha tuli meile poest külla. Sest no kuidas sa jätad need tibu-linnukesed üksi poodi, kui nad peaaegu tasuta sulle kaasa antakse. Taimetoit on out! Sel aastal kuulutame välja lihapaastu.

Fancy a pint?

Käisime eile õues. Otsustasime oma ainsate kohalike välismaa sõpradega välja minna ja kolasime kohalikes pubides. Kuna üks meist oli inglane, siis tähendas see loomulikult palju-palju õlut. Meie, kes me aeg-ajalt endiselt endale valetame, et me õlut ei joo - aga samas pidime ometi Eestist lahkudes täiendama oma baarikapi varusid väikse Baltika õluga. Nojah, ühesõnaga oli meil raskusi brittide tempoga kaasas püsida, aga pidasime vapralt lõpuni vastu.

Plaan oli teha pub-crawlingut, mis tegelikult tähendas seda, et istusime ühes kohas. Siis vaatasime mitmest uksest sisse. Minu jaoks oli enamasti juba hirmuäratav see, et baari ukse taga oli 2-3 külmunud ninaga turvameest (esimeses kohas mõtlesin, et peaks poistele teed viima, mis nad seal külmetavad). Nad olid enamasti üllatavalt sõbralikud - isegi raha ei tahtnud. Teistes kohtades oli petukat tehtud - ei olnud turvameh uksel, aga uksest sisse minnes taheti baari minekuks ikkagi raha. Oleks siis, et sees on mingi kontsert või asi, siis oleks ju kõik õige. Aga ei, meie leidsime lõpuks zavoodi või levika moodi koha, kus tüdrukud laulsid ja mängisid viiulit ja kitarri - ja meie istusime otse nende lauda. Väga sõbralikud laulikud olid nad - andsid meile väikse baari-vihje... googeldamise järgi, mida ma siin hetk tagasi tegin, sain juba aru, et oleme leidnud oma uue lemmiku koha. Armastus esimesest silmapilgust, kuigi ma ei ole veel kohta näinudki.

Gott Nytt Ar!

Eelmisel aastal kui mina talveunne läksin, oli maa täiesti must. Selleks aastaks oli paks lumi meie postkasti ära ummistanud. Niiet see aasta on siis lumeaasta. Palju õnne! :)
Mingi trakats tegutseb juba maja taga, üldse magada ei lase. Õnneks tegutseb ta selle nimel ka, et meie armas väike Auris saaks tuhatnelja kimada igale poole, kuhu vaja.
Head Uut Aastat!

Ryanairist

Vaatan aknast välja pimedusse. Tuul paiskab puid pikali ja üldse on tore. Kui Eestist tulema hakkasime, siis oli sama tore. Stockholmi jõudes oleks nagu lõunamaale sattunud - päike paistab, ilm on soe, tuul peab siestat. Karlstadis tuul aga ei puhka.
Täna viis mu sambo oma ema lennujaama, taas kord saime pöidlaid hoida, et lennuk ikka lendaks. Vist lendas, tagasi ei ole ta veel tulnud. Selle emade migratsiooniga oli üks tore asi veel - nimelt õnnestus mul Ryanairi pilet osta 26ndaks detsembriks Stockholmist Tallinnasse. Pileti vahetamine oleks piletihinnast 3-4 korda kallim olnud. Oli küll korraks dilemma, et kas peab ema jõuluks siia importima ja ise Tallinnasse minema... Aga seekord otsustasime siiski jõule koos pidada ja emale uue pileti muretseda, seekord siiski Tallinn-Stockholm-Tallinn, mitte vastupidi.

Aga Ryanair on selles suhtes väga tubli. Pidevalt temaga lennates võib isegi nooremaks jääda, sest sageli juhtub see, et ta viib sid ajas tagasi. Näiteks, meie 1 tund kestev lend jõudis 45 minutit plaanitud ajast varem! Oleks natuke pikemalt lennanud, oleks raudselt miinusesse jäänud...

God Jul!

Nüüdseks olen oma verivorstilaadungiga maabunud oma kiir-jõulukülastuselt Eestist. Sain küll siin ka proovida kohalikku jõululauda, mis oli rikkalikult igasugu hõrgutisi täis. Magusat heeringat, mis oli küll sinepi, küll äädika, küll peedi kastmes. Selline jõuluhõrgutis nagu peedisalat (loe: ilma heeringata rosolje) ning erinevad kalatoidud ei puudunud mitte laualt. Singid-vorstid-lihapallid jms. Magustoiduks riisipuder kaneeliga. Nagu ma rootslastele ütlesin, siis oli see parim rootsi jõululaud, kus olnud olen (sest see oli ju esimene kord). Kui täpsustada, siis vähemalt see konkreetne toidulaud oli tore ja külluslik laud, aga... enamik asju sööme me ju iga päev. Nad imestasidki, et ma olen riisiputru varem söönud... "jah, aga see on meil ju tavaline hommikusöök". Eestlase moodi tundsin ikka soolasest toidust puudust (soolasest toidust, kuhu ei ole suhkrut lisatud) ja hapukapsast-verivorstist. Kodune lambapraad ja hapukapsas-verivorst on ikka üle kõige! Vot.

Jälle üks pühapäev

Paistab, et mind on tabanud toredate pühapäevade nakkus. Tänasel 4. advendil käisime kohvi joomas teiste kohalike väljamaalastega. Uskumatult tore oli üle pika aja inimestega aega veeta. Kuna me pole seda nii ammu teinud, siis alguses nagu ei osanudki muud teha kui kohvi juua. Õnneks olid meie uued kohvisõbrad osavamad ja meelitasid meid Värmlandi muuseumis toimuvale jõululaadale, kus oli hunnikute viisi käpikuid ja puidust käsitööd müügil. Meie kasutasime ära aga kaks ühes paketti ja piilusime ka muuseumis ringi. Põhimõtteliselt sain selgeks, et Värmland on Rootsi naba. Kui Värmlandi ei oleks olnud, siis ei oleks Rootsi pooltki nii tore, nagu ta nüüd on. Nojah, Selma Lagerlöf ju ikkagi elas siin! ja nagu muuseumitele kombeks, oli ka siin kohustuslikus korras hunnikute viisi kive ja luid ja kirveid. Aga see pole veel kõik, siin sai ise linnale energiat toota - torudest puhuda, vändata ja puitu põletada. Ja kiirabiautos sai ka istuda ja üldse oli täitsa tore.
Nüüd ei pea me ilmtingimata kahekesi viimaseid shokolaadikoogi tükke endale sisse toppima, vaid saame kutsuda sõbrad appi seda rasket tööd tegema.

P.S. päkapikud sositasid mulle, et järgmine pühapäev saab veelgi toredam olema!

Kohvik

Tere kallis päevik! Täna räägin ma Sulle kohvist. Siin Rootsis on see ju sama tähtis teema nagu Püha Lehm. Ehk siis, iga päev 2 korda on kohustuslik kohvipaus ehk "fika", ja katsu sa Rootslast selle ajal segada!!! Tänu nendele olen ma lõpetanud koduse kohvijoomise ja tänu sellele pidasid meie Pauligi kohvioad 3 kuud vastu. Nüüdseks ehib meiegi kohviriiulit Karlstadi au ja uhkus - Löfbergs Lila.

Eelmise laupäeva suurim saavutus oli aga see, et leidsime Karlstadist ühe kohviku, mis meile meeldis. Head restorani veel leidnud ei ole, aga küll kunagi leiame ka. Olles käinud Karlstadi peenemais restoranis, kus veini pakuti keeratava korgiga pudelist ja klaasi kallati nii palju kui mahub, koos kõige väärtuslike sulfiididega, siis läks restorani tuju pikaks ajaks ära. Õnneks leidsime, et hubasemates kohtades saab ka kork-korgiga head veini. Igaljuhul, kohvik oli tore.

Kui eelmisel kuul oli mul rõõmu kui palju selle ümber, et sain oma Rootsi elu jooksul esimese Facebooki tuttava ja see oli ka rumeenlane... siis täna juhtus ime. Üks väga tore dietist, keda ma eelmisel nädalal koolitusel kohtasin, kutsus mind kohvile! Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu öeldakse! Äkki leiame siit pika peale isegi mõne sõbra. Samas, Sõbra tähendus on praeguseks juba väga kõrged latid seadnud! Aitäh, kallid Sõbrad!

Pühapäev Karlstadis

Täna on see päev, kus me oleks tahtnud minna välja fotografeerima. Hommikul aknast välja vaadates selgus, et Karlstad otsustas, et me ei peaks sed mitte täna tegema. Nimelt on õues kole pime ja võibolla ka vihmane. Ma ei tea, ei ole julgenud õue minna...

Niisiis on täna kodune päev. Ehk siis, kodune mõnu. Kaks leiba on parasjagu ahjus, minu esimene katse teha ciabattat ootab oma debüüti kerkimise näol. Hea ökonoomne hobi, peaks mainima. Sest kui nii võtta, siis üldjoontes võib isegi väita, et Eestis on elu kallim kui Rootsis - kui välja arvata korteriüür, alkohol ja sai-leib. Noh, leib-sai on siin meie jaoks nagunii sageli liiga magus. Üksikud brändid oleme leidnud, mis meile täitsa meeldivad. Üüri osas ei ole tõesti midagi teha. Alkoholi varusime alguses lolli peaga Tallinnas... Laeval selgus, et see oli täitsa rumal tegu. Lõpuks saime aru ka nendest inimestest, kes laevalt hunnikute viisi pudelitega lahkuvad.

Igaljuhul, hetkel on mind tabanud küpsetusmaania. Ema kingitud leivaraamat kavatseb iga nädalavahetus end kasulikuks teha ja iga nädal erinevat saia-leiba küpsetada.

Vennale suuresõnaliselt lubatud küpsiste retsept, nagu selgus, on rootsi keeles. Irmus head marja-shokolaadi küpsised. Selle retsepti pühendan siinkohal oma kallile vennale (võibolla siiski tema "teisele poolele"):

Mustika-jõhvika-valge šokolaadi küpsised
4dl nisujahu
1dl kaerahelbeid
150g võid
1,5dl suhkrut
0,5dl fariinsuhkrut
1,5tl küpsetuspulbrit
0,5tl soola
0,25dl siirupit
0,5dl õunamoosi
0,5dl vett
40g kuivatatud mustikaid
40g kuivatatud jõhvikaid (ilmselt sobivad ka pohlad)
40g rosinaid
100g valget šokolaadi
60g piimašokolaadi


1. Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega jahu, või, suhkur, küpsetuspulber ja sool. Lisa siirup, õunamoos, vesi ja sega ühtseks tainaks. Lõpuks lisa marjad, rosinad ja hakitud šokolaad.
2. Rulli taigen üheks pikaks rulliks või mitmeks lühikeseks (diameeter ca 5-7cm). Pane 30minutiks külmkappi. Lõika taigen ca 1cm laiusteks viiludeks ja pane küpsetuspaberiga kaetud plaadile.
3. pane plaat ahju ja langeta kuumus 175kraadini. Küpseta keskmisel siinil 10-15min.


Poest ostetuna olid need küpsised väga head. Tõenäoliselt kodused ahjusoojad on veelgi paremad :D

Kleidid vol 2

Müsteerium on lahendatud - Karlstadi linnas siiski ON ilusaid kingi ja ilusaid kleite-seelikuid. Poes. Võibolla ka inimeste kappides, kuid kindlasti mitte neiude seljas. Tänavapildis prevaleerivad siiski lohvakad joped ja tossud.
Poest mantlit otsides läksin nii mönestki kleidist mööda, mis hiljem kripeldama jäid. Aga ma ju otsisin mantlit - ei saanud hakata kleidi-ralliga pihta. Pealegi, kui siin kleite nagunii ei kanta, siis pole ju kiiret! Ma jöuan ükshaaval kôik need ilusad kleidid oma kappi osta - erinevus on aga see, et vahel viin ma kleidid tänavale jalutama ka. Ausöna!

Kaneelisaiad-lihapallid

Kunagi olid sellised ajad:

*Elasin ühikas. Ma ei olnud peaaegu kunagi näljas, sest mul oli alati kaerahelbeid. Nendest sai hommikuputru teha ja pärast pidusid sai club Tallinnast trepist üles mindud ja ühikas kaerahelbeputru (parimatel päevadel ka tatrahelbeputru) vaaritada. Kolme peale oli meil üks piim ka rödul, sest külmkappi meil alguses ei olnud. Hiljem saime külmkapi, kus oma piimapakki hoida ja veini külmetada. Muuks otstarbeks me seda külmikut ei vajanud. Ahjaa, valetan, headel päevadel sai jogurtit ka hommikuni külmkapis hoida!

*Endiselt ühikas. Pealinnast tuli kohale minu tolleaegne noormees. Tegi külmkapi lahti, pani selle pôlastavalt kinni: "Pähh, teil pole isegi peekonit?!? Ma ei saa ilma peekoni ja munadeta päeva alustada!" Pakkusin, et pühapäeva puhul vôin isegi piimaga putru teha, aga sellest ei olnud abi. Vöibolla sellest peekonipuudusest ajendatuna tegi ta tüdrukutele siiski rôômu ja ostis vortsi. Seda täiesti tavalist keeduvorsti, millest me olime nädal aega unistanud. Saia raha olime kahepeale kokku saanud, aga vorsti jaoks ei jätkunud.

*Elasime üürikorteris kolmekesi - Petersonide dünastia esindajad neiu Lill ja neiu Liisu ning mitte-Peterson neiu Tiina. Meil käis sageli külalisi. Meil oli ka külmkapp. Iga kord kui külalised tulid ja külmiku avasid, leidsid nad sealt hulganisti imelisi asju, mida süüa (peekonit ei olnud endiselt isegi selles kapis). Viisakate inimestena küsisid nad luba. "Ei, see on Tiina oma", oli alatine vastus. Petersonid on paraku teada oma laisa kokanduse osas. See ei tähenda, et me ei oskaks ega tahaks süüa teha. Vastupidi, liiga hästi oskame - köik saab kohe otsa.

*Elasin Tallinnas. Oli külmkapp, enamasti oli midagi seal sees ka. Nälga ei jäänud.

*Elasin metsas. Oli külmkapp. Teate, liiga väikseks jäi! Peekon ei mahtund ära, pidi jube kiiresti sööma!

Nüüd on sellised ajad:

*Elan Rootsis. On kaks külmkappi. On ebaharilikult palju süüa, head süüa seejuures! Isegi peekonit vöib leida. Aga, külalisi ei ole!

Sügavkülmas on alati ootamas ühed kaneelisaiad, mis ootavad omanikke. Ise ei ole siin ju mötet teha, poe omadki on nii head ja ajavad toa mönusat küpsetamislöhna täis. Ükskord ma tegin siiski kooki ka, ausöna. Aga see sai jube kiiresti otsa miskipärast...

Teine asi, mis alati peab ühes rootsi külmkapis olema, on lihapallid. Uskuge vöi mitte, aga väikevennal on öigus (ja Karlssonil). Jube head on need asjad! Kuidagi nagu teistmoodi head kui Eesti omad.

Ilmateade

Tänasest ei saa ametlikult enam seenele minna. Seda teatasid mulle hommikul mu jäätunud sörmed ja lähemal uurimisel selgus, et ka hallad on maha tulnud. Ônneks ei ole see siiani veel tähendanud halle ilmasid, siin Rootsis loodetavasti on mingid toredamad vanarahva tarkused.
Kui eile olime üllatunud, et meil kodus köetakse, siis täna hommikul olime üllatunud, miks piisavalt ei köeta. Aga selleks tuleb enamasti radiaatori nuppu keerata, et soojust rohkem tuppa mahuks.

Õnnehetk

Täna pärast hommikust mõnulemist ja lubadusi, et ei mingeid kaubanduskeskusi täna, sattusime kogemata ikkagi meie iga-laupäevasesse rutiini, mis algab mõnusa kohvi ja filmiga; järgneb tiir kasutatud mööbli poes ning seejärel hullumine toidupoes (seda viimast lubasime küll teha vaid kord kuus!). Ehk siis, raamaturiiul on meil nüüd ka.
"Jalutame korraks Willysesse ka, saia on vaja."
Ehk siis avastasime endi jaoks täiesti imelise poe. Esiteks on see täis igasuguseid erinevaid ägedaid puu- ja juurvilja, muuhulgas sain siit kauaigatsetud plataani. Ja siis... momendil, kus sa seda kõige vähem ootad, kui sa oled juba lootuse kaotanud - seal nad on, croissandid!!! Olime juba arvanud, et mu töökaaslased, kes midagi croissantidest rääkisid, ei teadnud üldse, mis asi see croissant on - sest Karlstadi linnas ei ole meie mitte ühtegi croissanti näinud. Nad siiski ei valetanud!

Samres

Esimesel töönädalal istusin teiste arstidega koos vastuvõtul. Telefonitunni ajal, kui rootsi tohter telefonile vastas, kumises minu peas vaid: "Resebeställningen, hej!" Sest järgnev küsimus oli ju ka siin seesama: "Kan jag fa ditt personnummer, tack!" Seejärel, meenutades oma telefonikarjääri algust, tekkis refleks seda isikukoodi kohe kirja panna, et numbritest arusaamist harjutada. Natuke ringi vaadates ja ennast kitlis leides, sain iga kord sellest de ja vu'st aru. See aga ei tähendanud seda, et ma järgmise telefonikõnega sama de ja vu'd läbi ei elaks...

Nüüdseks ma enam teiste kõrval ei istu. Jumal tänatud, veel ei ole mul oma telefonitundi - patsiendid satuksid suhteliselt segadusse, kui ma neid Samresi nimel tervitaks... Niigi üritavad paljud mulle selgitada, et kutsuvad siis Samresi endale järgi, lisades sinna juurde selgituse, mis see Samres on...

F som färdtjänst

Teooria ja praktika

Päevast-päeva räägime patsientidele, et nad peavad kaalust alla võtma, suitsetamise maha jätma, dieeti korrigeerima, liikuma ja üleüldse - terve olema. Istud kabinetis, suits suus, paks nagu vana lohe, ja muudkui seletad. Teoorias oleme me ju tugevad, tervelt 6 aastat õppinud!

Rootsis piisab sul vaid tänaval korraks seisma jääda, ning juba oled jalgu jäänud mõnele energilisele vanamemmele, kes enesekindlalt oma rulaatori najal kaubanduskeskuse poole vurab. Mõnikord läheb hullemini ja saad täistabamuse jalgratturilt, sest sa oled kõnniteel ühe sammu kõrvale astunud (loe: sõidurada vahetanud), kasutamata suunatuld või unustanud üle õla kiigata. See rattur võib vabalt olla 90-aastane onu või tädi. Sest siin on kombeks oma pika elu lõpuni jalgrattal liigelda ja bingot mängida.

Lisaks golfiautole, mis majade vahel liiklemiseks oleks täiesti ideaalne liikumisvahend (tee kliinikust koduni on üleni ülesmäge!), oleme avastanud uue ihaldusobjekti liiklusvahendi näol. Elektriline ratastool! Siin näeb see välja nagu väike auto, millega võib samuti kõnniteel kärutada kõikidest autoummikutest mööda. Tasa ja targu muudkui veered...

Igaljuhul. Mina tahan ka olla selline vanamemm, kes 90-aastaselt metsas seenel käib ja metsa läheb jalgrattal. Kunagi leppisime sõbrantsidega kokku, et 30-aastaselt peame elu tipp-vormis olema. Ja kuidas sa selgitad inimestele, et liikuge rohkem ja olge terved, kui sa ise juba väiksest mäest ülesminekul hingeldad. Ja varsti peaksid olema oma elu tipp-vormis?!?

Ühesõnaga, paneme teooria praktikasse. Teate, kui valus see on!? Treenimise alguses võib ka anatoomia selgeks saada! Sest sul valutavad sellised lihased, mille olemasolust sul ainugi pole. Muidugi, sest sel päeval, kui seda lihasgruppi õpiti, olid sa haige või lihtsalt väsinud.

Ühesõnaga: teooria ja praktika käivad ikka käsi-käes.

Dresses are a girl's best friend

Naise garderoobis ei saa kunagi liiga palju kleite olla. Tõsi, oma asju kolides avastasin, et mul on rohkem kleite, kui ma mäletasin. See ei takista mind aga iial uusi ja uusi kleite vaadata ning ihaldada. Sest oled sa iial teksades femme fatale'i näinud? Enamasti mitte.

Rootsis kleiti selga tõmmates tekib aga tunne, nagu sa hakkaksid kohe-kohe seadust rikkuma. Sest kas meestele tehakse kleite? Ei. Järelikult ei tohi ka naised neid kanda. Võrdõiguslikkus ju. Kõik on võrdsed. Tuleb käia pükstes ja tumedates dressipluusides või lohvakates jopedes, olulisim selle juures on mitte unustada pardikõnnakut.
Vabandust, minul aga ei ole peale printsessilõikelise mantli midagi muud selga panna. Ja kleidid vajavad ju ka kandmist, muidu tõstavad kapis hulganisti koiliblikate populatsiooni, mis ei ole ka teksapükste seisukohast just tark tegu.

Ühesõnaga, kui Rootsi naised pidid nii kenad ja naiselikud olema, ning võrdõiguslikkus nii tore asi... Miks siis autojuhid oma kaelu kahekorra keeravad kui seelikut näevad? Miks ei või ka siinsed naised oma staatust naisena austada... kleitidele ja seelikutele on ju alati allahindlused nagunii, keegi ju ei osta neid!

Niisiis, vaese eestlasena elan kokkuhoidlikku elu, ei austa võrdõiglust ning olen liiklusohtlik. Vot.

Metsa seenele, auu auu

Hommikul pärast imelist mitterootsi kohvi ja shokolaadikooki tõmbasin jalga oma roosade šlehvidega kummikud ja ajasin tuulejope selga. Seeneaeg on käes. Otsustasime seekord minna avastama Karlstadi teist poolt - järve äärset matkarada. Selleks, et matkarajani jõuda, marssisime kõigepealt ca 7 km ja kui aus olla, siis mu suurepärased kummikud olid juba selleks ajaks kanda raku tekitanud. Jõudsime metsa, järve äärde. Esiteks, peaks mainima kui tore on minna rabamatkale otse linnas. Vanasti oli see hull ettevõtmine - autod ja sõbrad tuli selleks kokku ajada ju. Nüüd, hakka aga astuma!
Teiseks, ainult eestlased võivad otsida seeni otse sopast! Jävekallastel ja porilompides ei ole ka mitte vanasti ühtegi seent kasvanud. Peipsiäärne tüdruk, nagu ma olen. Aga see-eest on siin täitsa ilus. Järve lähedal on elamurajoon, kus üks maja on hubasem kui teine (muuseas saime esimest korda Rootsis õunaraksus käia - samas kohas 2 korda sama päeva jooksul lausa). See, et meil ühel heal päeval saab olema oma kaater (isegi kui see peaks tähendama paadialuseks hakkamist), muutus üha kindlamaks kinnisideeks. Siiski, järvest möödudes jõudsime taas kohtadesse, kus puravikud olid umbrohu eest. Suured ja paksud. Nujah, kahjuks isegi liiga suured ja paksud. Tundub, et seene-hooaeg hakkab selleks aastaks läbi saama.
Pärast 20 km kõndimist tekkis tunne, et kodu on ikka pagana kaugel ja see Karlstad ei ole midagi nii väike linn, nagu nad räägivad. Jalad all kui makaronid, jõudsime koju. Väsind ja näljased ja õnnelikud oma seente üle. Hea koht see Rootsi ikka, meie peame kõik nende seened ära korjama. Vaesekesed.

Bürokraatia a la Svensson

Meil läks ülihästi - saime oma personnummeri vähem kui 1 nädalaga. Number saadeti lihtpostiga meile koju. Ümbrikut avades seadsin sammud juba internetiühenduse juurde. Pidi nii käima, et ühendad arvuti Bredbandsbolageti firma kaabliga ära ja juba paari tunni pärast saad internetti kasutada. Ei. Proovisin mitu korda, öeldi, et tehniline viga. Helistasin klienditeenindusse, kus ei leitud minu isikukoodiga isikut. Mainisin, et see on suhteliselt uus isikukood. Selle peale sain vastuse: Teile ei saa me internetiteenust pakkuda, kuna meil puudub krediidiinfo teie kohta. Teoreetiliselt öeldi meile seda, et 1 aasta pärast saate interneti. Niikaua võib keegi hea inimene abonomendi enda kanda võtta, 1 aasta pärast selle minu nimel ümber teha.

Järgmisel päeval rääkisin oma juhendajale selle jutu ära, kes samuti neile helistas. Jah, põhimõtteliselt on meil 3 valikut: teha abonoment kellegi teise nimel, maksta 4000SEK ettemaksu või oodata 1 aasta. Valisime mitte Bredbandsbolageti kliendiks hakata. Meie kodus on veel teine pakkuja ka - ComHem. Helistasin neile. Mind ei leitud registrist üles. Helistasin maksuametisse, et uurida, kas ma olen üleüldse rahvastiku registrisse kantud - olen küll. Õnneks rahustas maksuameti tädi mind sellega, et äkki ei ole ComHem lihtsalt veel uuendust teinud. Järgmisel päeval sain lepingu tehtud ja 21. septembril saame koju päris oma interneti, ilma 1 aasta ootamata ja puha. Modem saadetakse posti teel koju. (postkontorisse mineku vaev)

Siis, tellisime endile Rootsi telefonikaardid. Täidad Comviq kodulehelt ankeedi ära ning järgmisel päeval saad SIM kaardi postiga koju. Täiesti tasuta. Muidugi, kaardid on tühjad - s.t. peab internetipangast sinna raha laadima (mis tähendab, et praegu need meie numbrid veel ei tööta). Uimase peaga täitsin esimest korda oma aadressi osas ära vaid tänavanime, majanumber jäi panemata. Kuna ilma majanumbrita ei saa ju ometi kiri kohale tulla ning kärme töökaaslane selja tagant mainis, et midagi oli nagu puudu jäänud, siis tegin uuesti. Koju jõudes oli mul 2 telefonikaarti koju saadetud - ühel ümbrikul oli majanumber, teisel ei olnud.

Teine murelaps personnumberi puudumise tõttu on pangakonto. Tööandja tahab, et ma teeksin Nordea, sest maakond maksab kõik oma palgad sinna panka. Ütlesin, et mina tahan SEB-d. “Põhimõtteliselt on see võimalik, aga siis pead sa Nordeat teavitama, et nad sinu palga SEBsse üle kannaksid.” Mis mõttes?!?!? Vanad head hoiukassa ajad on tagasi.

Nujah, vaatasin siis internetist, et Karlstadis on 1 SEB kontor, mis on kella 19ni lahti. Läksime neljapäeval peale mu tööd panka mulle kontot tegema. Mmmm... jah, pank oli küll 19ni lahti - see osa, kus pangaautomaadid on. Kontori osa on avatud kell 10-15.

Ühesõnaga. Rootsi on tore riik kõikidele. Ka teenindajatele. Ehk siis - lõunapaus ja kõik marss panka! Kujutan juba ette, kuidas ma järgmisel nädalal seal lõunapausil istun ja küüsi närin.

Siiski, järgmisel päeval SEB kodukal surfates leidsin nupu “hakka kliendiks”. Põhimõtteliselt saab konto avada siin nii, et teed internetis täiesti identimata avalduse ning nemad saadavad sulle stardipaketi posti teel koju. Rootsi postikanad on väledad, tundub. Võhikuna, või kutsuge mind turva-friigiks, tundub see kõik üliebaturvaline.

Siiski-siiski, teises osas üllatasid turva-meetmed mind küll. Tunnistage üles, kui paljud teist on viitsinud uude töökohta tulles süveneda ohutus- ja sisekorrareeglitesse, mis sulle mitme kaustana nina alla pannakse? Sul palutakse alla kirjutada, et oled nendega tutvunud. Kirjutada alla, võtad viisakusest kaustad korraks enda kätte ning annad võimalikult kiiresti tagasi. Kui nüüd hästi meenutada, siis ühes töökohas pidin küll personaliosakonna nina all kaustad läbi lappama. Siin on nii. Selleks, et töötaja kiipkaarti saada, pead sa läbi vaatama powerpointi esitluse, kus iga osa lõpus on prooviküsimused, millest sa ei saa üle minna. Seejärel, kõige lõpus, tuleb teha ohutusreeglite test. Testi läbides saad diplomi, mille näitad tööandjale ette ja alles siis tellitakse sulle kiipkaart. Täitsa tore. Pärast seda hakkasingi arvutist välja logima iga kord, kui toast lahkun.

Göteborg

Otsustasime Rootsi avastamist alustada nüüd ja kohe. Niisiis, pakkisime end eile autosse ja sõitsime Göteborgi, et mu sõbranna Majaga kohvi juua. Maja on minu Costa Rica seikluskaaslane, keda ma pole 3 aastat näinud. Ja nüüd on mul võimalik teda kasvõi iga kuu näha, sest autoga sõidab Göteborgi 3 tundi. Selle teekonna hüveks on mõnus ameerika mägede tüüpi tee - üles-alla-üles-alla. Päris mitu kohta tee jooksul pidime möönma et just siin me elaks - järve ääres väikses hütis, mille ees seisab pisike jaht.

Ka seekord ei vedanud Tomtom meid alt ja juhatas ilusti teed. Ütlesin Majale, et ära muretse, võime ükskõik kuhu tulla, sest tomtom teab teed. Kui mitte-autoinimene oli ta rõõmsalt üllatunud, et mu noormees Tomtom tunneb Göteborgi. Imelik nimi küll, aga mine neid eesti nimesid tea...

Saabusime ilusti Göteborgi. Lõpuks ometi suurlinn! Mäletan, et kunagi meeldis mulle Göteborg Rootsi suurematest linnadest kõige rohkem. Nüüd ringi jalutades oli ta ka täitsa tore. Neil on näiteks keeltekohvik, kus ettekandjad räägivad erinevaid keeli ja siis saad oma keeleoskust toidutellimisel rakendada. Eesti keelt neil veel ei olnud, vist (väike vihje sulle, kes sa tööd otsid :P).

Neid kõige ilusamaid kohti me ei leidnud üles. Osaliselt ka sellepärast, et Maja kolis alles 2 nädalat tagasi siia ja on mõneti ka nagu turist. Kui meie sõber on tomtom, siis tema sõber on linnakaart. Ilma selleta ta välja ei lähe.

Vaatasime linna ja Maja üle, väike imehea pitsa ja tagasiteele. Suts ja valmis, käidud oligi. Kui nii võtta, siis Karlstad on mõnus väike kohake kõige keskel - tahad, lähed Stockholmi, Oslosse või Göteborgi. Eks siis paista, kuhu järgmine laupäev viib.

Kodu on mehe kindlus

...niikaua, kui sinna jôuab naine.