Jooksmisest

Täna hommikul kell 5 helises mu äratuskell, sest pidime Stockholmist Karlstadi jõudma. Ehk siis, pidin nii kiiresti kui võimalik tööle saama.
Eelmisel päeval oli olnud globaalmeditsiini ettevalmistuskursuse viimane päev, mis tähendas palju emotsioone. Esiteks tahaks olla Tansaanias nüüd ja kohe, ei taha oodata septembrini. Raido sai kõvasti rootsi keelt kuulata ja harjutada, nii et aju huugab. Mina sain oma ajurakke kärsatada rootsikeelse majandus-poliitika juttudega.
Igaljuhul, jõudsin tööle. Pärast tööd läksin läbi saju töökaaslastega kohtuma, et nendega kohalikule kevadjooksule minna. Vihma kallas, mistõttu võtsin julgustuseks pudeli veini kaasa, kuid seda ei läinudki vaja - olime ohvrilikult otsustanud igaljuhul kõndida/joosta. Mina, kes ma algkoolist saati jooksmist vihkan (see on jube tugev sna ja ma üritan seda teadlikult üldiselt vältida, aga jooksmise koha pealt see lihtsalt on nii, ma ei saa sinna midagi teha), otsustasin, et kõndimine on jama - tuleb joosta. Kui juba kevadjooksule minna, siis ikka joosta. Seda maad kõnnime me nagunii vähemalt igal nädalavahetusel.
Nii ma siis uppusin kõigepealt inimmassidesse ning seejärel üritasin järgneva 5-kilomeetrilise soparaja joosta - mängida ussi läbi rahvamassi ning iga hinna eest kõigist ette jõuda. Poole pealt oli kergem, sai joosta ka. Õnnelikult jõudsime finishisse, ise ka üllatunud, et süda ja lihased jaksavad joosta... Saime sealt hunniku mõttetud reklaamnänni - sest rootslaste sponsorid on ju kitsid, ei mingeid kruiisi või teatripileteid! Ei, selle asemel saime konserveeritud purustatud tomatid! Asi seegi, tudebgitoit ju :D

Homme ilmselt lihased valutavad nagu hirmus - aga keda see enam huvitab...  see on ju vana peatükk selleks ajaks!

Africa calling

Keegi tark kunagi ütles: "be careful what you wish for." Minu puhul on minu unistused enamasti ajast ees. Oi, kuidas ma tahtsin ülikooli ajal Rootsi tööle minna. Uurisin ja kirjutasin ja üritasin - aga kuidagi ei saanud. Siis, kui ma seda enam ei tahtnudki, otsustas maailm aga ukse avada.
Teine unistus sai alguse 12ndas klassis Andrus Allpere tunnis, kui ma otsustasin misjonäriks hakata. Astusin oma esimese sammu ja läksin arstiks õppima. Teist sammu hakkasin võtma ülikooli lõpus - tahtsin minna vabatahtlikuks Aafrikasse. Aga Costa Rica tuli ette (see on teine müstika - need asjad, mis vahele astuvad, muutuvad unelmaks). Olles otsustanud vabatahtlikuks Costa Ricale minna, kutsus mu tuttav mind Tansaaniasse tööle. Kahjuks pidin ära ütlema, sest Costa Rica juba ootas. Residentuuri ajal otsisin teid Aafrikasse. Enne jõudsin Rootsi. Aga kõik teed peavad ju millalgi Rooma viima... ehk siis, minu puhul Aafrikasse (sel korral).

Tänaseks tean seda, et
-septembrist on minek
-järvedes ei tasu ujuda
-Kilimanjaro jääb seekord tõenäoliselt vallutamata, kuid seal leidub ju hunnikute viisi ilusaid saari ja safarisid
-Tansaania on 4. kohal loodusliku mitmekesisuse poolest
-riideid ei tasu õues kuivatada ja triikimine tuleb uuesti selgeks õppida
-meiega samaaegselt tuleb sinna üks pere, mille kõige väiksem liige on 1,5 aastane
-swahiili keel on kummaline, aga õpitav. Näiteks "Hujambo! Mimi ni Liis" Täiesti loogiline ju!

Kui nii edasi läheb, siis kes teab, võibolla ühel heal päeval saab minust ka endokrinoloog ja/või dietist...

Kleidid-kleidid-kleidid

Eile päikselise ilma puhul otsustasin õue minna. Tõmbasin autoklaasilt sinna kogunenud lume ja panin Bergviki poole ajama.
Shoplemine ei ole siin enamasti suurlinnadega võrreldav. Lihtsalt, oma lõbuks käisin kõik poed läbi ja proovisin selga hunnikute viisi mõttetusi. Aga siis jõudsin sinna viimasesse poodi, kus proovisin kahte kleiti selga ja mõlemad meeldisid mulle. Oleks nad siis erinevat värvigi olnud, siis oleks valiku tegemine palju lihtsam olnud - mõlemad. Tükk aega istusin ja mõtlesin. Poemüüjagi mõtles minuga koos ja leidis, et üks on selline igapäevasem, aga teise materjal muudab ta nagu pidulikuks ja iga päev äkki ei kannaks seda... oot-oot, mis mõttes? Miks ma ei võiks seda iga päev kanda?!? Selle peale tekkis tunne, et ega ma rootslane pole, et ei võiks seda igapäevaselt kanda... Ja siis jalutasin poest minema, kahe kleidi saatel... Nüüd peaks veel kingaparadiisi leidma kuskilt.

Sõin ennast lõhki, sest kana-karri kookosekastmes oli lihtsalt liiga hea. Ja siis, tehes igast halvast asjast natuke paremat asja... ehk siis, Raidot ju ei ole... no siis tuleb lohutuseks kartulisalatit teha :) Homme. Siis tuleb ennast jälle lõhki süüa. Skype's jutustades ja taustaks filmi vaadates jäid aga kartulid 1,5 tunniks keema. Üllatuslikult on naad veel täiesti salatikõlbulikud...

*   *   *

Reedese päeva puhul olin asjaajamisteks omal pool päeva vabaks võtnud. Kuna asjalikkus ei võtnud üldse nii palju aega kui ma olin oodanud, jõudsin enne lõunat läbi astuda Systembolagetist ja endale kauaihaldatud veini hankida. Aga aega jäi ikka üle. Niisiis tulin koju ja hakkisin endale salati. Mnjahhh... ma sellega muidugi ei arvestanud, et Rootsi majonees on väga rootsilikult magus (swedish=sweetish) ja äädikane. Nii sai siis kokku magushapu kartulisalat ja mul on seda nüüd terve potitäis! Nädal aega dieeti on hooletu - sest kui salat on kapis, ei saa ju midagi muud teha. Aga kes see ikka jaksab kuhjade viisi sellist salatit süüa. Aga Aafrikas lapsed nälgivad...

Prantsuse pirnikook

Eile palus mu kallis mees mul kooki teha. Jah, tõsi küll, jube ammu ei ole küpsetanud ka. Seega, ettevalmistused küpsetiste tegemiseks olid olematud. Õnneks jahu ikka oli ja täiesti juhuslikut oli kapis veel pirni ja mandleid ja shokolaadi. Mõtlesin, et mis saaks, kui need asjad kuidagi kokku keerata. Hea sõber googel andis isegi ühe retsepti, millele baseeruda... Panin muusika mängima ja valmistasin end mõnusaks küpsetamiseks, otsisin asjad valmis... ja selgus, et see pisiasi nagu pärm oli suurest pitsamaaniast otsa saanud. Pooleldi juba jahuste kätega otsisin uuesti oma sõber googli välja ja leidsin uue retsepti. Keerasin kapis olevad asjad kokku ja spontaanselt selgus, et mulle endiselt meeldib küpsetada.

Koogi retseptijärgne nimi on Prantsuse pirnikook.

Selle kohaselt läheb taignaks vaja 60g võid, 125g suhkrut, 100g jahu. Pirne ja katteks 50g suhkrut, 1 muna, 250ml piima.
Alustasin taigna tegemisest. Segasin kõik koostisosad kokku ja sõtkusin ühtlaseks massiks. Katsin koogivormi küpsetuspaberiga, nagu kord ja kohus ja hakkasin tainast sinna laotama. Nii hästi või halvasti kui ma ka ei üritanud, no mitte ei jätkunud. Ühesõnaga, see kogus ei ole mõeldud 28cm läbimõõduga koogivormile. Ju neil seal Prantsusmaal on kõik petit, ka koogid ja koogivormid. Tegin sama koguse tainast juurde ja voila! Sobis. Jätkus isegi natuke äärte jaoks, sest kate ei tohtinud koogi alla sattuda.
Lõikusin pirnid sektoriteks, laotasin koogile. Aga mulle tundus ikkagi ahvatlsev oma shokolaad ja mandlid ka sinna peale laotada. Hakkisin 2 riba tumedat shokolaadi ja katsin paari peotäie mandlitega. Alles siis segasin munadm suhkru ja piima ning kallasin üle koogi. Loomulikult osa sellest kattest voolas ikkagi välja, aga peale väikse kärsahaisu ei teinud see midagi. Küpsetada tuli siis 200kraadi juures ca 30 minutit.

Ütleme nii, et seda asja võib teinekordki teha. Kiire ja lihtne ja jube kiiresti saab otsa.

Eestist

Täna hommikul ärkasin tormituule möllamise peale üles ja avastasin, et ka lumi on maha sattunud. Lennukid ikka lendavad, juba kontrollisin. Jah, täna lendan tagasi Rootsi ja lähen home juba tööle. Puhkust läbi nagu niuhti.

Nädal aega Eestis, mööda halli ja sopast Tallinnat sai nüüd otsa. Sõprade näol paistis muidugi ka siin päike, aga olgem ausad – ikka jube hall on Tallinn! Liikulus on närviline ja inimesed on närvilised. Sellest hoolimata tundus mulle, kiirteefoobile (sest no teate küll, kiirteel sõita on lust ja lillepidu, aga sinna peab ju sõitma ka!), et Tallinnas on autoga lihtsam sõita, kui Karlstadis. Olles selle just kõva häälega välja öelnud, möödusime hirmsuurest ja sügavast august keset asfaltteed ja paar minutit hiljem ohutuledega seisvast autost, kellel oli augupoolne kumm jumalast tühi… Vaesed papi-mammi istusid nukra näeoga autos ja ootasid justkui midagi. Loodetavasti ei kiirustanud nad lennureisile.

Muidu oli tore näha, et Tallinn on endiselt samas kohas ja kallid inimesed on endiselt sama toredad, nagu vanasti. Latted on endiselt head ja Eesti jäätis on üle prahi. Nüüd ma siis istun keset päikselist Nyköpingut ja kui mul seda talvejopet käevangus ei oleks, siis tunduks hommikune lumepuhang nagu unenägu. Võrreldes hommikuga, võib öelda, et olen sattunud troopikasse. Mu süda jäi küll natuke Eestisse maha – loodetavasti saabub ta lähimal ajal kiirkulleriga järgi. Telegrammiga on kahjuks keeruline.

Home is where the heart is.  Üks jumalast tark inimene ütles seda (ta pidi ikka väga tark olema, sest kuidas ta muidu teaks).

Lumepühad

Hommikul kui silmad lahti tegin, oli väljas midagi imelikku toimunud. Viimased 2 nädalat on meil olnud sulaselge kevad ja palju päikest. Öö jooksul oli aga maha sadanud 10cm-ne lumevaip. Võib vist öelda, et selle talve pakseim lumi! Isegi agarad rootslased ei osanud sellise imega enam arvestada ja olid lumetraktorid suvepuhkusele saatnud juba. Tööle minnes tervitasin rõõmsalt naabrimeest, kes uhkelt oma lumepuhuriga teed puhtaks tegi - lõpuks ometi oli tal sellest masinast kasu, mis muidu terve talve garaazhis tolmu kogunud oli. Ülekäiguraja juures sai terve buss vaadata, kuidas ma üle lumehange kõnniteele hüppasin, mille peale bussijuht rõõmsalt naeratas ja mulle lehvitas.
Lõuna ajal koju minnes olid enamik teid juba puhtaks lükatud, osa lumest ära sulanud (aga seda sajab muudkui juurde! Kas ta siis ei tea, et nädalavahetusel tuleb +12 kraadi?!). Lapsed olid kelkudega mäele roninud. Kui ma nendeni jõudsin, siis üks valgepäine ingel küsis minult: "Kuule, miks sa koolis ei ole?" Olin heast komplimendist nii liigutatud, et alguses ei tulnud mulle pähegi, et äkki ta tahtis et ma arvaksin, miks nemad koolis ei ole. Kõrvad kuulevad ju ikka seda, mida nad tahavad. Ja üldse, miks nad ei võiks kasutada imelist koolipäeva selleks, et kelgutada?

Maailm täis väikesi printsesse

Head vabariigiaastapäeva!
Täna tööle jõudes oli laud kaetud - mahl pokaalidesse kallatud, shokolaad ja puuviljad kõrvale ampsamiseks. Isegi lint, mida lahti lõigata, oli ukse ette pandud. Natuke valedes värvides, aga mis seal ikka. Sini-must-valgest oli saanud sini-kollane. Vähemalt ühe värviga olid täppi pannud.
Oh, no nii palju vaeva ei oleks ka pidanud nägema. Või siis asja korralikult tegema, pokaalide asemel viinapitsid välja otsima ja maiustuste asemel ühed korralikud kiluvõileivad tegema.
Ja mis selgus?!? See laud oli kaetud hoopis uue maailmakodaniku Estelle Silvia Ewa Maria jaoks, kelle ümber käis kogu tänase päeva melu.
"Alice oleks ikka pidanud olema, Silvia ema nimi on ju Alice."
"Estelle!?? See ju kõlab nagu Norrlandi murdes 'üks koht'."
Kujutage ette - vaene ema on 9 kuud pidanud lapsukest kasvatama ja siis nurisetakse, et miks paremini ei tehtud. Poiss oleks pidanud ikka olema. Ja siis on terve riik ning ilmselt ei leidu kodanikku, kellel ei oleks nimevaliku üle nurisemist.

Nojah, ja head Eesti Vabariiki teile ka! Tööle pidi ju ikka minema. Pingviinide marssi otseülekandes ei näidata...

Kevad!

Tähelepanu! Talveuni sai otsa. Meil siin Karlstadis hakkas nüüd kevad. Enam ei pea tööle jõudes isegi konte üle lugema - et kas ikka said mäest eluga alla; ei pea püksitagumikku kuivatama, sest vastlapäeva puhul tuli kogemata kombel tagumikule maandudes kõige pikem liug. See kõik on unustatud - sest jää meie kodu mäe pealt sulas ära. Jõgi on veel jääs, kuid arvestades tänase päeva päiksedoosi, sulab seegi varsti ära. "Peaks vist jalgratta muretsema", pobisesin omaette punastest cruiseritest mööda jalutades. Peaaegu ostmiseni jõudes sai eestlaslik argus minust jõudu - sain aru, et jalgrattateede olemasolu arusaam ei ole minuni veel jõudnud... Viimati keskkooli ajal rattaga sõites oli auto siiski rattast tugevam ja sellega lõppes minu ratturikarjäär. Aga küll see üle läheb, arvestades kohalike ilusate rataste rohkust.

Ühesõnaga, päikse käes on Karlstadi kanalid täitsa toredad. Õhtul näitas termomeeter +6 kraadi, mis ma oskan öelda. Elu on ilus siin Karlstadis!

Külalislahkus Karlstadi moodi

Kallid sõbrad! Tulge külla! Me bukime teile ise piletid ja puha, ei ole vaja muretseda.

Ma ämmale ka ükskord ostsin piletid. Kohe pärast jõulupühi otse Stockholmist Tallinnasse. Me ju tulime ise jõuludeks Eestisse - ta oleks ju niikaua võinud Karlstadis olla. Ta miskipärast puikles ja ostsin selle asemele pileti Tallinnast Stockholmisse.

Eelmisel nädalal läks meil veel paremini. Hankisime sõberile laevapiletid. Teate küll, Ryanair ei luba liiga palju kilu ja kama kaasa tuua. Üks tüüp proovis kunagi kohvritäie vorstiga üle piiri pääseda - napilt läks tal, ei pidanud piiril kogu vorstivaru pintslisse pistma. Tagasi lubasime sõbral lennata - Stockholmist otse Tallinnasse. Ainult et väike mure - millegipärast ei lubatud teda Stockholm-Tallinn-Stockholm kruiisile. No läksime kergema vastupanu teed ja organiseerisime järgmiseks päevaks lennupileti. Tervelt neljakesi kontrollisime, et ikka Tallinnast Stockholmi seekord saaks. Nojah, olekski saanud... aga lennujaamas selgus, et mitte õigel nädalal - vaid nädal aega hiljem. Hea uudis on see, et Stockholmist Tallinnasse saab ju ikka!

Üks linnuke siristas, et kuskil oli veel üks huviline. Minski kaudu lendamist me ei olegi veel proovinud. Anybody? Somebody? Jah?
Tore! Teretulemast meie pardale!

Kõik teed viivad Rooma

Ühel ilusal neljapäevasel päeval tervitas Rooma meid kogu oma aupaistes. Räägitakse, et kostariikalasi ei tasu uskuda - õnneks või õnnetuseks kehtib see ka itaalia ilmaennustajate kohta. Ehk siis, nemad lubasid lausvihma kogu nädalavahetuseks - meie saime aga puhast päikest ja rõõmu! See võis muidugi tuleneda ka sellest, et Lill ja Dario meeleheitlikult puhusid vihmapilve Milaano suunas, kuid kogemata kombel suunasid selle hoopis lõunasse. Hea ilma pakkisime me muidugi hoolsalt kohvriga kaasa, osa jätsime roomlastele ka, ega me kitsid ei ole.

Saime peaaegu 3 päeva ilusat Roomat ja itaalia päikest nautida. Vatikan asus samal kohal, kus ennegi. Jäätis oli endiselt hea ning croissandid (või cornettod itaalia keeli) viisid keele alla. Suvistes värvides Rooma on muidugi tuhat korda etem, juba sellepärast, et siis on/oli vähem pooleliolevaid renoveerimistöid.

Rootsimaal oli vahepeal keegi valge vaiba maha pannud ja ikka hullult külm on siin, peaks mainima!

Ja üldse, stigatzi! :)

Paast

Nii. Nüüd on jõulud läbi ja suuremad söömingud möödas. Just seetõttu otsustasimegi alustada lihapaastu. Alguse sai see sellest, et 7 kilo liha tuli meile poest külla. Sest no kuidas sa jätad need tibu-linnukesed üksi poodi, kui nad peaaegu tasuta sulle kaasa antakse. Taimetoit on out! Sel aastal kuulutame välja lihapaastu.

Fancy a pint?

Käisime eile õues. Otsustasime oma ainsate kohalike välismaa sõpradega välja minna ja kolasime kohalikes pubides. Kuna üks meist oli inglane, siis tähendas see loomulikult palju-palju õlut. Meie, kes me aeg-ajalt endiselt endale valetame, et me õlut ei joo - aga samas pidime ometi Eestist lahkudes täiendama oma baarikapi varusid väikse Baltika õluga. Nojah, ühesõnaga oli meil raskusi brittide tempoga kaasas püsida, aga pidasime vapralt lõpuni vastu.

Plaan oli teha pub-crawlingut, mis tegelikult tähendas seda, et istusime ühes kohas. Siis vaatasime mitmest uksest sisse. Minu jaoks oli enamasti juba hirmuäratav see, et baari ukse taga oli 2-3 külmunud ninaga turvameest (esimeses kohas mõtlesin, et peaks poistele teed viima, mis nad seal külmetavad). Nad olid enamasti üllatavalt sõbralikud - isegi raha ei tahtnud. Teistes kohtades oli petukat tehtud - ei olnud turvameh uksel, aga uksest sisse minnes taheti baari minekuks ikkagi raha. Oleks siis, et sees on mingi kontsert või asi, siis oleks ju kõik õige. Aga ei, meie leidsime lõpuks zavoodi või levika moodi koha, kus tüdrukud laulsid ja mängisid viiulit ja kitarri - ja meie istusime otse nende lauda. Väga sõbralikud laulikud olid nad - andsid meile väikse baari-vihje... googeldamise järgi, mida ma siin hetk tagasi tegin, sain juba aru, et oleme leidnud oma uue lemmiku koha. Armastus esimesest silmapilgust, kuigi ma ei ole veel kohta näinudki.

Gott Nytt Ar!

Eelmisel aastal kui mina talveunne läksin, oli maa täiesti must. Selleks aastaks oli paks lumi meie postkasti ära ummistanud. Niiet see aasta on siis lumeaasta. Palju õnne! :)
Mingi trakats tegutseb juba maja taga, üldse magada ei lase. Õnneks tegutseb ta selle nimel ka, et meie armas väike Auris saaks tuhatnelja kimada igale poole, kuhu vaja.
Head Uut Aastat!

Ryanairist

Vaatan aknast välja pimedusse. Tuul paiskab puid pikali ja üldse on tore. Kui Eestist tulema hakkasime, siis oli sama tore. Stockholmi jõudes oleks nagu lõunamaale sattunud - päike paistab, ilm on soe, tuul peab siestat. Karlstadis tuul aga ei puhka.
Täna viis mu sambo oma ema lennujaama, taas kord saime pöidlaid hoida, et lennuk ikka lendaks. Vist lendas, tagasi ei ole ta veel tulnud. Selle emade migratsiooniga oli üks tore asi veel - nimelt õnnestus mul Ryanairi pilet osta 26ndaks detsembriks Stockholmist Tallinnasse. Pileti vahetamine oleks piletihinnast 3-4 korda kallim olnud. Oli küll korraks dilemma, et kas peab ema jõuluks siia importima ja ise Tallinnasse minema... Aga seekord otsustasime siiski jõule koos pidada ja emale uue pileti muretseda, seekord siiski Tallinn-Stockholm-Tallinn, mitte vastupidi.

Aga Ryanair on selles suhtes väga tubli. Pidevalt temaga lennates võib isegi nooremaks jääda, sest sageli juhtub see, et ta viib sid ajas tagasi. Näiteks, meie 1 tund kestev lend jõudis 45 minutit plaanitud ajast varem! Oleks natuke pikemalt lennanud, oleks raudselt miinusesse jäänud...

God Jul!

Nüüdseks olen oma verivorstilaadungiga maabunud oma kiir-jõulukülastuselt Eestist. Sain küll siin ka proovida kohalikku jõululauda, mis oli rikkalikult igasugu hõrgutisi täis. Magusat heeringat, mis oli küll sinepi, küll äädika, küll peedi kastmes. Selline jõuluhõrgutis nagu peedisalat (loe: ilma heeringata rosolje) ning erinevad kalatoidud ei puudunud mitte laualt. Singid-vorstid-lihapallid jms. Magustoiduks riisipuder kaneeliga. Nagu ma rootslastele ütlesin, siis oli see parim rootsi jõululaud, kus olnud olen (sest see oli ju esimene kord). Kui täpsustada, siis vähemalt see konkreetne toidulaud oli tore ja külluslik laud, aga... enamik asju sööme me ju iga päev. Nad imestasidki, et ma olen riisiputru varem söönud... "jah, aga see on meil ju tavaline hommikusöök". Eestlase moodi tundsin ikka soolasest toidust puudust (soolasest toidust, kuhu ei ole suhkrut lisatud) ja hapukapsast-verivorstist. Kodune lambapraad ja hapukapsas-verivorst on ikka üle kõige! Vot.

Jälle üks pühapäev

Paistab, et mind on tabanud toredate pühapäevade nakkus. Tänasel 4. advendil käisime kohvi joomas teiste kohalike väljamaalastega. Uskumatult tore oli üle pika aja inimestega aega veeta. Kuna me pole seda nii ammu teinud, siis alguses nagu ei osanudki muud teha kui kohvi juua. Õnneks olid meie uued kohvisõbrad osavamad ja meelitasid meid Värmlandi muuseumis toimuvale jõululaadale, kus oli hunnikute viisi käpikuid ja puidust käsitööd müügil. Meie kasutasime ära aga kaks ühes paketti ja piilusime ka muuseumis ringi. Põhimõtteliselt sain selgeks, et Värmland on Rootsi naba. Kui Värmlandi ei oleks olnud, siis ei oleks Rootsi pooltki nii tore, nagu ta nüüd on. Nojah, Selma Lagerlöf ju ikkagi elas siin! ja nagu muuseumitele kombeks, oli ka siin kohustuslikus korras hunnikute viisi kive ja luid ja kirveid. Aga see pole veel kõik, siin sai ise linnale energiat toota - torudest puhuda, vändata ja puitu põletada. Ja kiirabiautos sai ka istuda ja üldse oli täitsa tore.
Nüüd ei pea me ilmtingimata kahekesi viimaseid shokolaadikoogi tükke endale sisse toppima, vaid saame kutsuda sõbrad appi seda rasket tööd tegema.

P.S. päkapikud sositasid mulle, et järgmine pühapäev saab veelgi toredam olema!

Kohvik

Tere kallis päevik! Täna räägin ma Sulle kohvist. Siin Rootsis on see ju sama tähtis teema nagu Püha Lehm. Ehk siis, iga päev 2 korda on kohustuslik kohvipaus ehk "fika", ja katsu sa Rootslast selle ajal segada!!! Tänu nendele olen ma lõpetanud koduse kohvijoomise ja tänu sellele pidasid meie Pauligi kohvioad 3 kuud vastu. Nüüdseks ehib meiegi kohviriiulit Karlstadi au ja uhkus - Löfbergs Lila.

Eelmise laupäeva suurim saavutus oli aga see, et leidsime Karlstadist ühe kohviku, mis meile meeldis. Head restorani veel leidnud ei ole, aga küll kunagi leiame ka. Olles käinud Karlstadi peenemais restoranis, kus veini pakuti keeratava korgiga pudelist ja klaasi kallati nii palju kui mahub, koos kõige väärtuslike sulfiididega, siis läks restorani tuju pikaks ajaks ära. Õnneks leidsime, et hubasemates kohtades saab ka kork-korgiga head veini. Igaljuhul, kohvik oli tore.

Kui eelmisel kuul oli mul rõõmu kui palju selle ümber, et sain oma Rootsi elu jooksul esimese Facebooki tuttava ja see oli ka rumeenlane... siis täna juhtus ime. Üks väga tore dietist, keda ma eelmisel nädalal koolitusel kohtasin, kutsus mind kohvile! Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu öeldakse! Äkki leiame siit pika peale isegi mõne sõbra. Samas, Sõbra tähendus on praeguseks juba väga kõrged latid seadnud! Aitäh, kallid Sõbrad!

Pühapäev Karlstadis

Täna on see päev, kus me oleks tahtnud minna välja fotografeerima. Hommikul aknast välja vaadates selgus, et Karlstad otsustas, et me ei peaks sed mitte täna tegema. Nimelt on õues kole pime ja võibolla ka vihmane. Ma ei tea, ei ole julgenud õue minna...

Niisiis on täna kodune päev. Ehk siis, kodune mõnu. Kaks leiba on parasjagu ahjus, minu esimene katse teha ciabattat ootab oma debüüti kerkimise näol. Hea ökonoomne hobi, peaks mainima. Sest kui nii võtta, siis üldjoontes võib isegi väita, et Eestis on elu kallim kui Rootsis - kui välja arvata korteriüür, alkohol ja sai-leib. Noh, leib-sai on siin meie jaoks nagunii sageli liiga magus. Üksikud brändid oleme leidnud, mis meile täitsa meeldivad. Üüri osas ei ole tõesti midagi teha. Alkoholi varusime alguses lolli peaga Tallinnas... Laeval selgus, et see oli täitsa rumal tegu. Lõpuks saime aru ka nendest inimestest, kes laevalt hunnikute viisi pudelitega lahkuvad.

Igaljuhul, hetkel on mind tabanud küpsetusmaania. Ema kingitud leivaraamat kavatseb iga nädalavahetus end kasulikuks teha ja iga nädal erinevat saia-leiba küpsetada.

Vennale suuresõnaliselt lubatud küpsiste retsept, nagu selgus, on rootsi keeles. Irmus head marja-shokolaadi küpsised. Selle retsepti pühendan siinkohal oma kallile vennale (võibolla siiski tema "teisele poolele"):

Mustika-jõhvika-valge šokolaadi küpsised
4dl nisujahu
1dl kaerahelbeid
150g võid
1,5dl suhkrut
0,5dl fariinsuhkrut
1,5tl küpsetuspulbrit
0,5tl soola
0,25dl siirupit
0,5dl õunamoosi
0,5dl vett
40g kuivatatud mustikaid
40g kuivatatud jõhvikaid (ilmselt sobivad ka pohlad)
40g rosinaid
100g valget šokolaadi
60g piimašokolaadi


1. Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega jahu, või, suhkur, küpsetuspulber ja sool. Lisa siirup, õunamoos, vesi ja sega ühtseks tainaks. Lõpuks lisa marjad, rosinad ja hakitud šokolaad.
2. Rulli taigen üheks pikaks rulliks või mitmeks lühikeseks (diameeter ca 5-7cm). Pane 30minutiks külmkappi. Lõika taigen ca 1cm laiusteks viiludeks ja pane küpsetuspaberiga kaetud plaadile.
3. pane plaat ahju ja langeta kuumus 175kraadini. Küpseta keskmisel siinil 10-15min.


Poest ostetuna olid need küpsised väga head. Tõenäoliselt kodused ahjusoojad on veelgi paremad :D

Kleidid vol 2

Müsteerium on lahendatud - Karlstadi linnas siiski ON ilusaid kingi ja ilusaid kleite-seelikuid. Poes. Võibolla ka inimeste kappides, kuid kindlasti mitte neiude seljas. Tänavapildis prevaleerivad siiski lohvakad joped ja tossud.
Poest mantlit otsides läksin nii mönestki kleidist mööda, mis hiljem kripeldama jäid. Aga ma ju otsisin mantlit - ei saanud hakata kleidi-ralliga pihta. Pealegi, kui siin kleite nagunii ei kanta, siis pole ju kiiret! Ma jöuan ükshaaval kôik need ilusad kleidid oma kappi osta - erinevus on aga see, et vahel viin ma kleidid tänavale jalutama ka. Ausöna!