Vereimejate kokkutulek

Eilseks olin kutsutud ühe oma ammuse-ammuse verekeskuse "ülemuse" sünnipäevale. Nimelt olin mina ju kunagi doonorlusosakonna assistendi abiline :P Just selle assistendi sünnipäevale me Katrega oma sammud seadsimegi. Pidi olema siuke üllatuspidu Luhtre turismitalus, kuhu tulevad igast inimesed, keda sünnipäevalaps Jaanika pole aastaid näinud (mina sealhulgas, kuna pärast verekeskusest lahkumist ei ole ma teda vist näinudki, tal juba 3-aastane laps ja puha...). No igaljuhul, sünnipäevalaps oli haisu ninna saanud, kuna miskipärast käis ta korterist reede õhtul läbi kastide viisi mahla ja alkoholi. Ja miskipärast ilmus laupäeval kohale ta ema Valgamaalt ja tahtis irmsasti last hoida ning isegi õde Saaremaalt, kes tavaliselt sealt kuidagi ära tulla ei taha. Isegi selle, et mina tulen, aimas ta ära kui kuulis, et Katre tuleb...
Kui välja arvata fakt, et olin eelmisel ööl ca 3 tundi magand, ja ka see, et ma kedagi ei tundnud ning väsimusest apaatsena ei viitsind tundma saama ka, oli tegelikult väga vaffa üritus. Sest Jaanika on tõsiselt nunnu ja võib loota, et nüüd mingis lähitulevikus teda ka uuesti näen - ikkagi tallinlane nüüd.
Täna koju jõudes olin võib öelda, et lausa zombi - ja sellisena läksin asjalikult oma koduvisiiti tegema - nimelt Lili juurde, kes oli perearsti bronhiidis ja pidi kohe kindlasti 6 kuud rasedana antibiootikumi neelama hakkama... kui ma just vahepeal Petersoni-kuulmist pole saanud, oli see kõik jama jutt ja üleüldse, miks peaks iga köhatuse peale antibiotse võtma? Nujah, Biceptol pidi ju parim nohurohi olema...
A kuna ilm on täiesti fantast, otsustasime pärast tohtri-mängimist Ahtoga loomaaeda minna. Miskipärast olid seda vist kõik inimesed mõelnud ja meie "originaalsest ideest" ei tulnd midagi välja, sest kesse viitsib mitu tundi sabas seista selleks, et loomaaias jäätist süüa. Niisiis tegime oma pikniku oopis Rokalmaare kooli kõrval kivil. Mis on nagu täpselt sama äge tegelt, sest me nägime merd ja loomi ka - taksikoera, 2 luike 4 parti ja 2 kajakat.

P.S. A me nägime täna kirjut liblikat :D Vanemad nägid Lohusalus kollast ja üritasid mulle ära panna - a ma sain oma kirjuga laksti vastu ka panna ;)

Kuidas me Triinule elu näitasime

Reeded on ikka ühed lahedad asjad. Au ja kiitus sellele, kes nad välja mõtles! Esiteks sai mul NN praktika-nädal läbi ja mulle kohe nii väga meeldis seal, et tahaks kohe suvel ka rasedate kõhtusid mõõtma minna. Nii huvi pärast. Ilm oli ka ilus ja linnukesed siristasid, et tekkis tahtmine oma kollase kotiga vehkida nigu Meeri Popins ja päevavarjuga lendu oleks ka tõusnud kui päevavari kaasas oleks juhtunud olema.
Aga head päeva ei saa ju ometi lasta raisku minna - niisiis tuli minna Kaurikese ja Marjukese juurde pitsat tegema. Kuna tuli ka igatsus oma väikse armsa sugulase Triinu järgi, siis tuli talle Tabasallu järele minna - kesse teine siis oleks oma professionaalse käega singikuubikuid lõigand. Me ju Kauri ja Ahtoga oleks suisa hätta jäänud.
Miskipärast kulges õhtu just nii, nagu ma polnud arvanud et ta kulgeb - nimelt rahuliku ja õdusa veiniõhtu asemele tekkis hoopis piduõhtu. Aale ja Märtki ühinesid meite kulinaarse seltskonnaga ja lõpuks oli meil nii tore, et pidi kohe ilmtingimata peole edasi minema, et kallile Triinule üht-teist Tallinna-elust õpetada. Teel Krahli jäi meil ette Prive, niisiis põikasime sealt läbi, et siis nii peo lõpuni seal hängida/tsillida (kuidas keegi, a ma pigem hängisin, sest vaesel tudengirotil ju raha põle). Tantsimisest jalad siiani pisut hellad. Niiet võib kokkuvõtlikult öelda, et tore pidu oli. Ja piduliste seas nägin ka üht paadimatka seltskonna blondi, kes nõudis suveks üritusi.
Ja no otseloomulikult pidime Triinule tutvustama ka Levikat. Sisse mahtusime, suitsu järgi haiseme - kõik, mis vaja. Ja muide, kuidagi imelikult vaadatakse sind, kui sa oled levikas ja palud baarist omale vett. Kesse siis seal vett joob?!
Nii poole kuuest jõudsime tagasi Luise tänavale, kus täna hommikul sai klaase pesta ja muidu perenaise pilguga asi kontrolli alla saada, et siis Ahtoga laupäevahommikust päikest jäätisekokteili kastmes nautida.

Selavii

Täna, jalutades Pelgulinnast Lille peatusesse, et hambaarsti juurde sõita, sattusin kogematakombel ühte eriti tuttavasse piirkonda. Tahes-tahtmata tulid meelde vanad head ajad, mil sai verekeskusest Sõle tänava MacDonaldsini kõnnitud, rulluisud alla pandud ning koos Efkaga Kakumäele ja tagasi sõidetud - nii iga jumala päev (välja arvatud muidugi need juhud, kui tuli minna Lillega Kadrioru juubelile president Rüütliga klaasi kliristama või Lille, Janeku ja Atkoga Aegnale kimada või niisama piknikule või ujuma minna).
Kui hambaarst oli mind rahast lagedaks teind, otsustasin minna Raekojaplatsi päikest võtma ja niisama tsillima günekoloogia materjale lugedes. Õigupoolest, eelmine lause oli vastuoluline, kuna sain nädalavahetusel teada, et tsillitakse siis, kui raha on; kui raha aga pole, siis hängitakse - niisiis hängisin Raekoja trepi peal kui mingi mustlase moega ja juudi ninaga mehehakatis tahtis inglise keeles teada, et kust preili ka pärit on... saades vastuseks kõlava naeratava "Estonia", mis mehe jaoks oli ilmselgelt igav kuid ka üllatav, lõi ta põlastavalt käega ja läks oma sente lugedes edasi. Mõnda aega istusin ja nautisin veel kevadet... aga varsti jõudis mulle kohale, et ma ei ole ei Hollandis ega Itaalias - vaid kõigest põhjamaal...

Kes ütles, et esmaspäevad peavad sinised olema?!

Täna hommikul tegelt tundus küll, et on täitsa sinine. Pidin hommikul varavalgel tõusma kui terve ülejäänd pere rõõmsalt põõnama jäi. Oma esimesel päeval Pelgulinna Sünnitushaiglas oleks äärepealt hiljaks ka jäänud, kuigi arvestasin, et jõuan oioi kui palju varem. Pärast hommikust valve üleandmist läks esmaspäev kohe täitsa roosaks. Juhendaja on täitsa tore ja nii armas on kõhukesi mõõta ning pisikesi südamekesi kuulata.
Pärast praksi läksin rõõmsal meelel vanaema juurde kala ja kooki sööma ja nisama jutustama. Täitsa armas on niiviisi kohvitantetada.
Õhtul läksime Aalega trenni (mina tömpajalg eksole, kes ma pole pärispäris tükk aega trennis käin, kui salsa välja arvata). Aga väiksed pättused käivad ju asja juurde - ühesõnaga mängisime kaks trenni järjest tola, aga vähemalt oli omal naljakas ja sai boonusena naha ka märjaks.
Kui nüüd kõik meie head plaanid täide lähevad, hakkame hoogsalt sushit meisterdama, prives käima, igast asssju tegema ja üleüldse ilusad-armsad-toredad olema.
Aga nüüd hakkan mina tubliks ja targaks ja siirdun oma günekoloogia vallast unejutu juurde. Sest lisaks igast toredatele-ägedatele-vaffatele asjadele ootab mind ka siuke vaffa asi nagu lõpueksam, mis kummitab mind ega taha kuidagi gõustbastersitele alluda...

Kevaaaad!

Kujutage ette, ka meil on vaikselt kevad nina uksevahelt välja pistmas! Juba tervelt 3 päeva on päike sillerdand ja õu on kevade lõhna täis. Aga just nagu kiuste, kui meie Ahtoga eile Tartusse kevadet nautima läksime, tuli taevast igast plöksi alla. Nüüd, üle 3 kuu Tartus käia oli Tartu kohe täitsa armas. Buss sõitis sisse Maarjamõisa poolt, niiet kui mina oma silmad lahti tegin, seisis mu ees Maarjamõisa haigla songermaa. Nimelt peaks 2008 septembris laiuma seal uus ja uhke haigla. Edasised üllatused ootasid mind bussijaama juures: mingi uus maja oli sinna kerkind ja vana bussijaama kohal oli suur auk ja mingid telgimoodi asjandused. Vaatamata sellele, et ilm ei olnud just kõige tartulikum (loe: kevad), oli jube armas. Sai kaltsukas kolada ja Kadriga kunstipoodides kolada - lisaks sellele saab minust nüüdsest sushi-proff, ja kõigest 13,5 krooni eest!
Ahto käis ka Tartus õhtust söömas - sõime-jõime Panges end lõbusaks ja hakkasime säetama. Külastasime teel bussile ka tudengikorterit Turu tänavas, kust sain osa oma tarkusest taas enda valdusesse. Tarkus oli aga vahepeal nii raskeks muutunud ja võibolla ka veidi kopitama läind, igaljuhul jõudsime kastitäiega napilt Statoilini, kus laadisime kõik kilekotti ümber. Nii on ikka kindlam. Vahepeal olin muidugi jõudnud Märdi omale bussijaama vastu kutsuda kartuses, et ei jõua laguneva kasstiga Mustamäele - no aga kui ta oli juba lubanud tulla, ei hakanud ta pead sassi ka ajama arvates, et saan ehk isegi. Ja pealegi sadas ka Tallinnas plöksi alla ja üleüldse ei meeldi mulle kesköö-paiku nr 17ga läbi linna loksuda.

Topelttosin

.
Nii, et ma siis olen täna teist päeva topelttosina vanune. Annab tunda küll, kusjuures - sest juba teist päeva olen nii väsind, et anna otsad! Pipilota väike väänik võiks nüüd juba asu anda ;)

Õnnesoove on juba laupäevast saati uksest-aknast sisse sadanud ja minu naiivsest lootusest, et sel aastal piirdume vaid sünnipäeva-smside vastuvõtmisega, ei tulnud midagi välja. Pandi kohe pidu ka pidama laupäeval.
Kõik sai alguse Agnese sünnipäevast, kui Aale mul kratist kinni võttis ja kutsus meid oma häärberisse sünnipäevatama. Lõpuks oli igast rahvast koos ja chillgrill booli ja snäksi saatel ruulis täiega! Mu kullakallis Kaur tegi mulle kohe kaks parimat kingitust korraga - ta nimelt tõi mulle Margiti, Karla ja Emma ning küpsetas päris oma väikeste käekestega mustsõstramoosikoogi, mis oli veel täitsa soe (ja see oli nii hea, et minu töö ja vaev valge shokolaaditordi näol jäi asjatuks - 3 tükki seisab siiamaani mu külmkapis).
Ja juba pärast keskööd, kui laupäevast oli saanud pühapäev, tundsin, et vanadus hiilib ligi (mis sest, et ma ju tegelikult sündisin alles pühapäeval kell 14.15)... nimelt, kui oli minek Privesse Creamile ja me Ahtoga Efka ja Paula koju viisime, tundsin et tee või tina, aga mina sinna Privesse minna ei jaksa (pealegi, Creami-sorti muusika pole kunagi mu lemmik olnud). Süümepiinades oma luuserluse tõttu läksin koju magama ja ootama, et mind tordi ja lilledega äratama tuldaks. Muidu olekski nii läinud, kui mul juba kella üheksast poleks uni nii ära läinud, et ma kauem voodis lebada ei mallanud. A noh, kella kümnest tulid tort ja lilled ka poest tagasi :D
Päeval tegin pätti ja jätsin oma vaese armsa emakese kartulisalatit hakkima ja läksin Kadriga kokku saama, kuna seda ilmutust näeb ju niivõrd harva. Nii möödaminnes ostsin oma sünnipäevakingiks roosa kevadmantli ja koju jõudes oligi salat juba peaaegu valmis ning veinimaraton võis alata! Õhtuks olime kõik läbi kui läti rahad, aga irmus tore oli!

Ja miskipärast pole inimesed ära õppind, et 11. märtsil ei ole jõulud - niiet nüüd olen ma kellaoskaja, kes võib ohutult rulluiskudega sõita ja vabal ajal metsikult toite maitsestada :D

Per aspera ad residentura?

.
Teate ju isegi neid jutuajamisi teemal missa õpid ja mitu aastat sul veel jäänud on. Minu aastate arvu kuuldes on alati ohetatud ja ahhetatud, a ma olen iga kord rõõmsas ootusärevuses maininud, et no vähemalt residentuuri ajal saame ju palka ka! Teen seda siiamaani, kergelt üle oma roosade prillide kiikamas nagu õpetajaprouad üle oma lugemisprillide. Sest kui nüüd ikka aus olla, siis ega see nii roosiline pole midagi - see residendielu Eestis. Päeva alustad sa nii, et keedad arstidele kohvi. Siis teed sa kõike seda, mida sul lubatakse teha (ühesõnaga, seda tööd, mida arstid ise teha ei taha - tegelikult pole sellest ju midagi, sest sa oled noor ja entusiastlik ja tegelikult tahadki teha nii palju kui vähegi saad). Ükskõik kui tark või hea või osav sa ka pole, sa jääd ikkagi ainult residendiks. Hetkel olen ma muidugi veel madalam lüli. Ma olen kõigest tudeng.
Täna ummistasid mu meilboksi kursalistist tulevad appikarjed ja nördimustoonid ja kõik see teeb roosasid prille veelgi udusemaks. Sest tõepoolest, streikidest oli täpselt nii palju kasu, et palka tõsteti arstidel ja õnneks natuke ka hooldajatel-õdedel. Resident saab sellegipoolest kätte täpselt Eesti keskmise. Nujah, ega sellest vist polegi nii väga hullu midagi... kui sa ei mõtle karvavõrdki sellele, et Soomes-Rootsis saab juba tudeng oma praktika eest mitukümmend tuhat eesti raha kuus. Kas pole mitte masendav?

Palju õnne meile naistepäevaks

.
Tjahh, Kaur - õige märkus, pole jah vahepeal mahti olnud kribada...
Muidu on vahepeal Jarmo sünnipäeval käidud ja avastatud, et piljardit tuleks harjutada - siis ei saakski enam nii haledalt pähe. Saaks sporti teha, eksole...
On nähtud tarku saksa onusid igast keerulisi pea- ja seljalõikusi tegemas.
Taasavastatud salsa võlud (mis kolme nädalaga on paraku nullile üpris lähedaseks langenud)
Ühe jubekalli sugulasega on kohe mitu korda kohvi joomas käidud ja nii autoga kui ilma jalutamas käidud ;) Mis saab parem olla õhtustest jalutuskäikudest heas seltskonnas?!
Täna sai vanaema juubeli-näituse avamisel käidud, fotograafi mängitud ja palju võõraid onusid-tädisid kohatud. Pealegi jäi veini kohe nii palju alles, et minu sünnipäevakski jagub! :P (enda peale tuleb ju ikka ka mõelda)



Ja üleüldse on täna naistepäev. Õnneks on mul mõned sõbrad, kes siiski mäletavad, et lisaks Liisule olen ma nii muuseas ka naine. Ikkagi armas traditsioon ju. Ja kellele ei meeldiks, kui neid meeles peetakse ja, miks ka mitte - lilli tuuakse. Aga oma perekonna meestest ei maksa muidugi siukseid tähelepanekuid oodata - a pole hullu, nad tõbised ja vajavad ise poputamist... Seekord anname andeks :P

Operatsioonil vältida saagivaid liigutusi

.
...see on nimelt ainus fraas, mis mu isal kunagi oma klassivenna õppevahendeid lugedes meelde jäi. Pole see arstiteadus nii keeruline midagi.
Täna vedasin ennast ikkagi haiglasse, kuna eile õhtul mul isegi, üllatus-üllatus, palavikku ei olnud. Haiglasse minnes jalad küll käisid natuke tiira-taara all, aga mis sellest. Kuna täna oli jälle minu kord olal opi-toas, siis ma rõõmsalt läksin ka. Kõik läkski rõõmsasti seni, kuni mulle steriilsed riided selga pandi, konksud kätte anti ja operatsiooniga alustati. Ei, tegelikult oli siis kohe täitsa huvitav ja polnd üldsegi midagi viga. Kirurg veel küsis, et ega paha ei hakka - einoh, mis paha siis nüüd, ma ju küll ja küll opitoas olnud, kunagi pole paha hakand. Muidugi, ega ma sellele ka väga mõelnud, et hommikul jalad tiira-taara all käivad. Tükk aega olin juba assisteerinud, kui järsku tundsin, et mu vaateväli koosneb vaid kesksest osast - ülejäänud pilt kuidagi väga sõidab. No pole hullu, küll paremaks läheb - läks hullemaks. Kõrvus kuuled ainult monitoride piikse ja fikseerid oma pilku kramplikult toimuvale. Olin juba valmis ütlema, et ma nüüd jooksen... aga õnneks hakkas pearinglus vaikselt üle minema. Huhh, seekord läks õnneks!
Järgmistel kordadel mu tervis mind õnneks alt ei vedanud. Jumal tänatud!

Mina ja mu fotomaailm

.
Tänast päeva veetsin eriskummaliselt toredal viisil. Nimelt olen ju eht oma vanaema laps. Ma istuks päevad läbi ja muudkui vaataks pilte. Ja siis veel sorteeriks neid iga päev erinevate kategooriate järgi: kronoloogiline arvestus on muidugimõista igav (aga kui arvestada seda, et paljude piltide kohta pole õrna aimugi, kas ma olin juba 3-ne või ikka veel 2-ne ja röökisin nigu ratta peal), kohtade järgi (Vilusi suvi, Lohusalu suvi, Tartu Uus tänav, Tartu need elukohad mida ma tõesti ainult pildilt tean, Tallinna-vanaema juures), värvilised või mustvalged, suvi või talv, Lille-Kauri, Kärdi-Jaagu või Auliga jne-jne.
Et haige olla on päris tore, eks! Las see väike vimma olla, nagu Märt alati ütles.

Muidugi, mu Neisseriad ja Stafülokokkid jäid nüüd lauanurgale igavlema, aga ega neid siis iga päev kah suuda lõbustada!
Haigeksolemise miinuseks on muidugist see - ja vägaväga suureks miinuseks, peaks mainima - et nädalavahetusel jääb Otepääle minek kül ära. Mõelge, ma oleks üle 4 aasta omale lumelaua alla saanud. Nüüd pean piirduma vaid laualseismise ja tapeedi maha kratsimisega (seda ka alles siis, kui nohu- ja palavikupoiss otsustab mind lõplikult rahule jätta)!

Mõtlesin, et jagaks oma mõningaid päevaleide teistega ka...



Juba väiksena tundus mulle, et maailm on suur ja lai - tuleb silmad lahti hoida, muidu magad veel midagi maha...



Pipiga tuli sõbraks saada - tema jaksas ju hobuseid sülle võta, äkki õpetab mullegi...





Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis polnud kooliminek ka nii jube - no eriti siis, kui mina veel koolis ei käinud - aga iga aasta 1. septembril osteti lastele arbuusi (nujah, üks aasta muidugi arbuusi ei olnud ja siis osteti baklazhaani... on neil vanematel ka aru peas!)


Vanaema lähedusse tuli hoida - küll tema kõik pahandused paari lehmakommiga heaks tegi. Mu lapsepõlve päikene!

Aga... mina olin ju pesamuna!

Armsale emale palju häid lapsi, palunaitäh!

.
Täna on ema sünnipäev. Meiepere vanade traditsioonide kohaselt tähendab see, et kõik lapsed lähevad isaga lillejahile. Sel aastal olime aga targemad - ei ole mõtet kiirustada ja kella poole seitsmest Nõmme turul jalgu trampida ja nõuda, kus lillemüüjad on, et siis pärast tunniajast isa rohelises Ladas istumist ja külmetamist avastada, et talv on lillemüüjad koju kamina äärde kakaod jooma unustanud. Edasi tuli läbi käia kõikvõimalikud kolkad alates Szolnokli turust ja lõpetades Citymarketiga - jõudmaks arusaamale, et mis sest et on meie ema sünnipäev - ega poed enne kella 9 nagunii lahti ole. See-eest saime külmas Ladas sooja kohvi ja marjakorvi süüa. Paar minutit enne üheksat leidsime ühe lilleputka, mis oli juba öö otsa lahti olnud ning siirdusime võidurõõmsalt emale kohvi keetma.
Sel aastal jäid marjakorvid küll Statoili, sest enne poolt üheksat ei liigutand me oma väikest varvastki. Ja täpselt 2 minutit enne üheksat olime Laagri maksimarketis ehituspoe ukse taga. First things first. Enne on ju vaja uste ja ahjude hindu vaadata. Alles seejärel suundusime lillede järgi ja nii muuseas haarasime veinid-tordid ka kaasa. Tegelikul oleks sel aastal autos ootamine poole lõbusam olnud, sest isa uuel Toyotal on päris soendus ka sees!


P.S. Emakene-vaesekene-kullakene pidi täna ise nõusid pesema, sest tõbi otsustas mind täna jälle üles otsida. Selline jääkuninganna, nagu ma olen, palavik küünib mul vaid subfebriliteedini. 37,3 on täiesti arvestatav palavik, muideks! Homme teen popi-päeva, sest ei kujuta ette, kuidas ma haiglas ainult aevastan ja seinte najal kõnnin. Pealegi nimetataks seda nosokomiaalseks nakkuseks (see, mis oleks tagajärg minu kohalviibimisele).

P.P.S. Aga see, et täna on mu ema sünnipäev, tähendab ainult ühte - 2 nädala pärast saab jälle kooki.

Espanol

.
Eilsest hakkasid mu hispaania keele tunnid. Ostsin omale hunniku tarku raamatuid, millest saavad mu unejuturaamatud. Sest asju tuleb ju ikka lugeda"vabal õhtupoolikul". Saan eratunde Lluis-i nimelise hispaanlase käest, kes on muidu täitsa tore - ainult vahel unustab ära, et ma hispaania keelt veel eriti ei jaga ja seletab midagi pikalt-pikalt oma emakeeles - kuigi oma imestuseks saan ma mõttele isegi pihta. Muidu oskan vabalt oma telefoninumbrit ja nime öelda... ja seda ka, et ma olen arstitudeng ;) Suurt rohkem polegi ju vaja? :P

Hõissa vastlad

.
Tänase päeva moraal on see, et traditsioonidest tuleb kinni hoida ja härjal sarvist haarata. Pool päeva olime Kauriga dilemma ees: kas minna kahekesi kelgutama ja loota, et keegi meiega ühineb. Tegelikult oleks me kasvõi ühe korra mäest alla lasknud ka ainult trotsi pärast. Õnneks ühinesid meie kallid sugulased Mirjam ja Maarja meie pepulauaklubiga ja meil oli kohe täitsatäitsa tore! Veri on ikka paksem kui vesi...

Kauri opas




Mirjamiga




Tegelt me kelgutasime ka, ausõna!



A pärast liulaskmist andis Maarja meile hernesuppi ja Mirjami tehtud vastlakukleid ka.
Päeval ostsin oma tõbisele emale ka kuklit. Moosiga. Sest kui välja jätta fakt, et vahukoor mulle ei maitse ja sai on mõttetu, tuleb vastlapäeval kohe kindlasti kukeldada. Kuis siis nii, et on vastel ilma kuklita?

Moevärk

.
Viimasel ajal hakkab juba kergelt spuukiks kätte minema: iga kord, kui sul jälle mõni vaffa idee pähe torkab, mida kohe kindlastikindlasti tegema peab - ja üksi ei ole ju üldsegi nii põnev, sest koos on see vaffa veel mitukorda vaffam - on vastus 75% "jube hea idee, aga kahjuks olen ma haige." Mitte, et ma ise neljapäeval poolhaigena opibloki asemel kodus poleks istund... Ja nädalavahetuselgi oli kuidagi kummaliselt rahulik olla - muudkui käid kinus ja puhkad ja oled. Muidugi, kui kodus kõik teised ka haiged on ja sa juhtumisi vaat et kõige tervem haige oled, siis on ka jama - sa nimelt oled ise see, kes kõik nõud ära peseb, prügiämbri välja viib ja kõiki kurgulambi, stetoskoobi või uute fäänsite ravimitega mööda korterit taga ajab.

Khjulm

.
Kuulge, külm on! Istun praegu teki all, läpakas süles soendamas. Aga nii pagana külm on!

Tegelikult on ilm ilus ja päike paistab, aga selle ilusa ilma natlemisega ei maksa ka liiale minna, kulla inimesed!
Kõik sai alguse sellest, et kirurgia osakonna vanemõde vaatas mind ja Mari-Annet pealaest jalatallani ja teatas, et niiiiiiimoodi me nüüd küll sidumistoas ringi ei käi! Varrukad üle küünarnuki ei ulatu ja teksapüksid unustame nüüd küll kohe ära. Vaja ikka neid kummiga puhvis haiglapükse (ma ei tea, kas ta oli lihtsalt kade, et meil ilusad püksid jalas oli). Nii me siis seadsime pärast praksi Kadaka tee AG poole. Ostsime mõlemad püksid, mis meile ei meeldi ja olime õnnelikud, et saime jälle rahast lagedaks.

Vaikselt hakkab mulle ka kohale jõudma, et ülehomsest ei olegi mu tibu Lille enam külmalmaal ega joo minuga kakaod mandlikööri lisandiga... või siis lihtsalt mandlilikööri kui kakao otsa peaks saama. See juhtus justnimelt meie trajektooril kesklinn-Pirita. Ilm oli ilus, päike sillerdas, seest oli soe.
Maarjamäe lossi juures kasse ja kotkaid imetledes jätsime miskipärast Falckimehele eriti vale mulje, et oleme ajaloohuvilised ja kipume miskipärast tema trajektoorile kui loss kinni on. Meie ju kõigest tahtsime kiisut mantlihõlma all soendada, et ta käpakesed lõpuks ometi sooja saaksid. Tagasiteel tundsime küll veidi puudust oma suurepärasest kakaojoogist, kuid juttu jätkus kesklinnani ka ilma selleta.
Kui me aga Kodakondsus- ja migratsiooniametisse Lille punase passi järgi läksime, ei tahtnud millegipärast sealt mõnusa radika äärest enam tõusta. Kaasa seda kahjuks ei pakitud. Kuna teepeale ühtki poodi ei jäänud, et Margitile külakostiks viia (no olgem ausad, me polnud ju kumbki söönud ja kõht oli tühi - äkki Margitil ei olegi meile muidu midagi pakkuda!?) ja bussipeatuses oli kaugeltki liiga külm, et bussi mitu korda oodata, otsustasime riski peale välja minna, et äkki on neil kodus mõni saiakonts ja tükike vorsti. Niisiis istusime nr 2 bussile ja sõitsime kuhugi pimedusse. Mingi aja pärast hakkasid aga kõik inimesed maha trügima ja saime aru, et see vist on meie peatus - just siis kui natukenegi soe hakkas! Kulgesime mingit maapinda mööda, mis ilmselt oli tee (ega me seda näinud küll) ja lootsime, et meie helkurid ikka helgivad ka ning jõuame lõpuks ikka õigesse kohta kohale ka. Õnnestus. Aga esimene asi, mis me Margitilt nõudsime oli tee tee ja veelkord tee. Reite distaalses ja säärte proksimaalses osas torkis keegi nõeltega - aga selle rohuks anti meile pleedid peale ja lõpuks oli kohe täitsa et mõnus!
Süüa anti meile vaestele külmetanutele ja pärast paari võileiba arvas ka Emma, et nüüd võib meile juba naeratada - nüüd, kus olime oma esimese nälja kustutanud ega tundunud enam nii ohtlikud.
Aga sellegipoolest on nüüd päris hea omas kodus oma teki all olla, arvuti kaisus. A külm on ikkagi.

Dinosaurustest ja asjadest

Eile sai vanemaks üks noormees, kes oli kunagi kõige vanema ja targem ja tugevam sõber, kes mul oli - tema käis juba ülikoolis ja oskas rääkida poliitikast ja täiskasvanute elust. Minu absoluutne veendumus oli, et kui tema veel laps oli, siis oli ta koduloomaks mõni brontosaurus või mammut. Ilmselgelt tõusid kõik koolitüdrukud trollis püsti ja andsid talle istekohta - vanemaid inimesi tuleb ju ikka austada.
Eilne fenomen oli aga see, et ma enam nagu ei tahtnudki seda dinosauruste teemat püstitada - sest teate, varsti võivad väiksed lapsed minule täpselt sedasama küsimust esitada. Veendumaks, et dinosauruseid siiski elus ei ole, tuli terve öö valvet pidada nii vaikses Kasvu 11/13 korteris kui ka vanalinna urgastes. Ei leidnud ühtki saurust ega mammutit, küll aga suures hulgas tubakasuitsu - pole ime, et saurused pommivarjenditesse peitu pugenud on. Talveunes nad vist ei ole?

Tänu meile on Danil nüüd uhiuus Norra sangadega kelk ja komplekt õhupalle, millest teoorias saab puudleid, hiiri ja lilli meisterdada. Ausõna, me mõned terved õhupallid jätsime sünnipäevalapsele ka meisterdamiseks - siis kui me leidsime, et klounid peavad ühed andekad inimesed olema... või oli meil lihtsalt punane nina puudu.
Tegelikult oli täitsa tore selliseid mõnusaid inimesi jälle näha - justnimelt neid, keda ma kunagi nagu tuld kartsin. Sest nemad olid liiga vanad ja targad. Mina aga lihtsalt üks uje kooliplika.

Sai ka Gruusia lumiseid nõlvu telepildist vaadata ja minusugusel tudengirotil tuli lihtsalt loota, et kunagi pensipõlves olen rikas ja suudan omalegi lumelauavarustuse soetada ja sellega mägesid vallutama minna. Järgmisel aastal saan heal juhul ainult laintes liuelda ja kujutada ette, et surfilaud on kelk.

Tegelikult oli eile üldse tore päev. See juba algas hästi. Nimelt oli haiglasse minnes õu juba jumalast valge. Arstide tuba oli nii mõnusalt tühi ja üksi patsiente vaadata ning neile analüüse määrata oli ka täitsa tore. Kella kolmest oli minu pediaatria tsükkel ametlikult läbi ja võis rahuliku südamega koju minna. Uuest nädalast ootab mind ees lastekirurgia - eks siis näe, kas lastakse tudengil konksu ka hoida või tuleb kannatlikult lihtsalt tarka nägu teha.

O tempora, o mores

.
Reedel käisin oma väikse sugulase (või tegelikult enam ei ole vist sobiv nii öelda, aga harjumuse jõud on suur) moeshowl Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Seal koridoris seistes ja noorte askeldusi vaadates tundsin mina, alatine pesamuna, end järsku vanana. Lisaks sellele tormas mu armas sugulane minust pidevalt mööda - no arusaadav tegelikult, tal ju igasugu sekeldamist ja orgunnimist. Aga see, et mu kaks täditütart mulle suurte silmadega otsa vaatavad ja tere ütlemata mööda kõnnivad - ja lõppkokkuvõttes ainult Ahto ära tunnevad - on juba iseasi. Ju ma saan siis miljardäriks. Novot, arstide palku ju tõsteti - äkki selleks ajaks kui mina tööle hakkan, on nad veel viis korda streikinud ja tõepoolest võib arsti palgaga rikkaks saada?

Koolilapsed olid väga tublit tööd teinud. Hästi lahedad kostüümed ja muidu igati korralik üritus - kaamera-majandus küll tuletas nati Blair Witch Projectit meelde, aga mis seal ikka.

Kui nüüd väga aus olla, siis kõik see tekitas natuke tunde, et tahaks jälle keskkoolis käia. Enam ju ei saa ajalootunnis sõbrannaga tähtsaid maailma-asju kirjateel arutada või teiste keemia kontrolltöö-ülesandeid lahendada...

Sellise nostalgiaga läksin siis eile koolikokkutulekule. Ja oh üllatust! Alguses olin jällegi ainus tüdruk! Kaks mu kirjasõpra on Hollandis, üks lihtsalt ei saanud tulla - ja ülejäänud tüdrukud on lihtsalt teadmata kadunud (türklastele mehele pole loodetavasti keegi veel läinud).
Tegelikult on täitsa tore aeg-ajalt oma klassikaaslased üle vaadata ja leida, et tegelikult ei olegi eriti midagi muutunud... Probleemid on ikka samasugused nagu kooliajal. Ja Allperet nähes tahtis käsi automaatselt vihikust mõnda tühja lehte tõmmata ja kirjutada: "Kirjuta midagi head!"

Lumilumilumilumi :)

.

Nädalavahetus algas ka seekord reedega... mille oleks hea meelega tahtnud hoopistükis maha magada. Aga ei lastud noh! Käisime Ahto ja Lille ja EKA Erasmuslastega Nokus ja Juuksuris (olgu-olgu, juuksuris käisin nii palju, et jõudsin tõdeda, et päris vahva koht, kuhu võib teinekordki tagasi tulla)

Laupäev möödus täielikus plaanide virr-varris, mille tulemusena jõudsime Lillega jalutama, meisterdasime puuviljakooki ja läksime Dani juurde Eurovisiooni laule arvustama - kohale jõudsime muidugi 2 viimase loo ajaks. Kui kunagi mingi lugu ära valitakse, küll siis seda ikka kuuleb ja arvustab tagantjärgi. See-eest saime Dani vaaritatud texmexi süüa ja omatehtud kooki ka maitsta.

Pühapäeval läksime Ahtoga metsa. Talverõõmusid peab ju ikka järgi proovima :)

Mingem üles mägedele

.
Nüüdseks olen 4 päeva vastsündinuid uurind ja puurind. Neonatoloogi minust võibolla siiski ei saa, aga juuube armsad on nad ikka küll! Aaaaga, suurtematega oleks äkki siiski parem. Tegelikult on vahel natuke masendav - või olen ma liiga noor ja loll, kes tahab veel maailma parandada ja võtab kõike, mida ta muuta ei saa, siiski liiga südamesse... Muidu julgen isegi neid allakiloseid pojakesi kuvöösist välja võtta ja veendun iga päevaga, et need konnapojakesed on ikkagi täitsa armsad olevused.

Aga mudu on tali täitsa tore. Eile pidin hommikul täiesti valgest pehmest puutumata lumevaibast läbi sumama, isegi kojamees polnud minust ette jõudnud :D
Niiet nüüd, mu kallid sõbrakesed, marss mäkke - ja kelgud-suusad kaasa! Ei ole siin midagi, et külm on! Peaasi, et süda soe!

P.S. Kui külm hakkab, tuleb pärast salsat tantsima minna, päris soe hakkab.

Ladina-Ameerika radadel

.
Äsjasaabunud külmal ja tuulisel talvel tuleb oma hinge kuumade latiino-rütmidega soojendada . DJ Sanantonio tegutses tänasel pühapäevaõhtul Kraalis. Sai näha, kuidas salsa-treenerid jalga keerutavad (ikka tõsiselt ilus on vaadata, kui inimesed tantsida oskavad!)... omal olid kahjuks või õnneks kamass-saapad jalas, niiet meie roll oli täna ülemiselt korruselt teisi vaadata ja vaikselt varvast või sõrmi muusika taktis liigutada.
Lisaks kõigele muule vahvale, tulid Paula ja Martin Täll kaaa! Siis meile näidati filmi Boliivia elust ja presidendi valimistest. Päris tore taanikeelne film hispaaniakeelsete subtiitritega. Oleks aru ka saanud, poleks meil Paulaga jutt praktika ja lõpueksami peale vast läinudki. Ei, tegelikult oli tore natuke sealset elu-olu ja kultuuri näha, sest tegelikult filmitegija natuke tõlkis ka - põhilisi asju. Ja tegelikult oli lihtsalt hirmus tore Paulat ka üle hulga aja näha!
Üks kordaläinud õhtu jälle kirjas.